Jõudsin Sauaugu teatritallu "Puusselööja ja pilviskäija" suve viimasele etendusele 6. augustil. Oma sõbralikus avakõnes mainis teatritalu peremees Margus Kasterpalu, et tegu on lavastajatudengile usaldatud blankoveksliga. Ja et see lavastus on teekond, rituaal – aga kuna tegemist on ikkagi teatriga, siis tuleb ka vaheaeg. Saueaugul olekski kujuteldamatu teatriõhtu ilma vaheaja hernesupi ja singivõileivata, see kuulub kohavaimu juurde. Lavalise rituaali katkestamine ei lõhkunud tervikut.

Ennekõike ongi see lavastus keskendumisharjutus, meie kaootilises ajas tohutult vajalik. Saalis tajusin seekord eriti teravalt, et kuitahes pisikene publikupoolne süvenematuse sekund, kohatu heli või ükskõikne liigutus lõhub tervikut. Kummatigi oli vaimustav jälgida, mismoodi Meelis Rämmeld kandus sujuvalt ja uudishimulikult kaasa ka eksitamistega, võttes näiteks mobiilihelid mänguruumi osaks. Muusikaline kujundaja ning muusikuna rituaalis osalev Vimme Susi Varul loob vangistava heliruumi.

Tuleb piinlikkusega tunnistada, et lavastust inspireerinud autobiograafiat ma lugenud ei ole, aga tugev huvi selle algallika vastu tärkas. Kas ma lavailmas suutsin läbivalt jälgida n-ö loo tasandit, ei ole päris kindel, kohati muutus "kuidas" sedavõrd kütkestavaks, et "millest" võis ununeda. Ometi tundus see üsna õige, sest irratsionaalsus, haaramatus, ekslemine kuulub n-ö mängureeglitesse. Üllatuslikud võõritusviivud, kus kõneks võetakse näitetrupp, lähtuvad küll Sami elurännakutest, ent haakuvad muigamisi ka lavakooli tudengi tõelusega. Ses topelt-isiklikkuses on värskendavat vembukust.

Meelis Rämmeldi ja Richard Esteri partnerluses, kus nad Sami rolli jagavad, kord irdudes, kord kohtudes, kord süüdistades, kord mõistes, kord joobudes, kord kainenedes, on mõlema puhul kütkestav nii häälekasutus kui kehakeel. Kuidagigi kirjeldada, vähegi adekvaatseisse sõnusse püüda, on neid hetki üpris ilmavõimatu, liiati ainsa nägemise põhjal. Rämmeldi liikumine muundub kohati täiesti uskumatuks, lendu kerkivaks, tema nõtke turnimine kitsukesel kõrtsiletil, pudeleid riivamata, on rabav. Ester alustab koiotigraatsiaga ja suubub loitsimisse, maagiline rütm voogab igas juuksekahlus.

Õhustiku loomisel on helidega samaväärne Priidu Adlase valguskujundus, ainuüksi Sami nägu punases valguses ja seotud silmadega mõjub kummituslikuna.

Lõpuks avatakse uksed, kutsutakse publik kaasa loodusesse, seisame ümber lõkkeplatsi, kus osalised kohendamas südamekujuliseks laotud süsi. Praegu, uuel päeval seda hetke meenutades, heiastub Bernard Kangro luulepealkiri "Süda ei põle ära"… Rämmeld lehvitab süte kohal valget sulge, varem olid suled lava keskel, ukse kohal. See tulease kui sulease saab vägevaks kujundiks – loo loomisest, hõõgvel tulesädemete jagamisest. Kui näitlejad on lavalävel kummardanud ja tänulik aplaus vaibunud, soojendan viivuks südamesüte kohal käsi.

Lõpetuseks üks isiklik, intensiivne mäluseos. Ühtäkki tajusin, kuidas "Puusselööja ja pilviskäija" äratab mu hinges ellu siinsamas Saueaugul 2001. aastal nähtud lavastuse "Carmen". Selsamal momendil taipasin, mingi hella rõõmupuhangu, aga ka heleda kadedusekirvendusega, et saalis võis olla keegi, kes jääb mäletama tänavust Sauaugu suvelavastust, nii nagu mina oma "Carmenit".