Saueaugu teatritalu "Vereliini" kavalehel on Laur Lomperi luuletus, sündinud 10. augustil proovisaalis. Nelikümmend luulerida muudavad teatrikava rariteediks, eks või siit võrsuda uus luuleraamat! Lomperil püsivad vallatlevas tasakaalus ilmaelu argipäisus ja kujundilend, põimuvad näitleja ja rolli siseilmad. Üksiti on Laur Lomper Iiri näitekirjaniku Mark Doherty "Vereliini" tõlkija.

Margus Kasterpalu lavastas "Vereliini" esmakordselt kümme aastat tagasi Ugalas, täpsemalt Olustvere mõisa reheküünis suvel 2015. Isa ja poega mängisid Meelis Rämmeld ja Rait Õunapuu, viirastuslikku Sal'i Klaudia Tiitsmaa, isa Rice'i Peeter Jürgens; kusagil publiku seljataga musitseeris Ain Agan.

Selle suve "Vereliinis" mängib saja-aastast poega Thomast Pääru Oja, tema mõnevõrra vanemat isa Tõnu Oja. Oo jaa, see partnerlus kutsub ja kisub kaasa! Siinsamas Saueaugul on Ojad koos mänginud varemgi, "Tasandikkude helinatest" (2011) "Meeletuni" (2023), aga mitte nõnda tihkelt kokku needitud duetina.

Enne etenduse algust mainis üks teatraal, kui põnev olnuks pöörata rollid teisipidi, nii et Pääru Oja mänginuks isa ja Tõnu Oja poega. Mnjaa, eks seegi olnuks absurdiknihviga mäng, aga vist üpris tarbetu, kuna praegune versioon, kus poeg on poeg ja isa on isa, toimib vaimurikkalt, laetud erksa mängutuju ning hillitsetud vingerpussidega, tervikus hoomatav Kasterpalu delikaatne lavastajapilk.

Peenelt tähenduslik on ainuüksi liikumisjoonis, kuidas jalaproteesiga isa poja najale toetub, poja pead kaenlasse kahmates järeltulijat väntsutab, mida Thomas talub ühtaegu alistunult, tüdinult ja hoolivalt. Või kuidas poeg kannab isa. Kangastus "Tõe ja õiguse" V osa: Indrek Paas kandmas oma isa Andrest. Iiri lavaloo paralleel "Tõe ja õigusega" kummitas juba kümme aastat tagasi ja see püsib tänini. Mure vereliini pärast ei lase ju ka Oru Pearul surra.

Absurdini sõge lugu iiri mehest, kes end oma põllulapil surnuks rühmas, haakub nii Tammsaare kui Kivirähkiga. Iiri dramaturgiale iseloomulik lugude pajatamine, oma elu looks loomine, sedakaudu identiteedi alalhoidmine (või kaotsiminek, nagu ühest poja kaasajahõnguga repliigist kuuldub) on meile siin üha hingelähedane. Omajagu seostub "Vereliin" ka Saueaugu teatrisuve teise uuslavastusega "Puusselööja ja pilviskäija".

Kallakil ja laokil mööbliesemete nagu kiivakiskunud mälupiltidega mänguruumis (kunstnik Rebeca Parbus) kõrgub ehe puutüvi. Kui retk on kulgenud kalmistule või pigem õunaaeda, langeb laest robinal ubinaid. Isa hoiab õuna peos viskevalmis, Tõnu Oja silmad puurivad kelmikalt saali, ulakas mõte kandub möödanikku, mil publik pildus näitlejaid õunte või muude fruktidega – õnnis tasumisetund?! Poeg Thomas jagab õunu lahkelt pealtvaatajatele, et nemadki saaksid möödakihutavat rongi loopida.

Isa Oja lavaelu saadab kavalusehelk silmanurgas, mitte ainult minooris, vargsi mažooriski. Poeg Thomas näib Pääru Oja tõlgenduses vagusam, tibake raskemeelsem, ent seegi on pelk pealiskiht. Parajad pujäänid on nood poeg ja isa, hasardiga kiusu ajades, mälurännakuis takerdudes ja virgudes, tuhat korda läbihekseldatu kiuste teineteist ikka veel üllatades. Paelub Ojade mängukihk, dialoogide rivaalitsev sõnamängulust, intonatsioonikrutskid.

Kavalehel on põnev lavastaja väide, et ballaadi veresidemetest jutustab akordioniga isa Rice. Tõsi, nõtke teatrinärviga muusik Jaak Lutsoja jälgib toimuvat, läkitab ülalt alla sugestiivseid muusikahelisid, ilmutab end korraks napsulembese kirikumehe rollis, et seejärel lävepakul vaatlejana oma akordioniga ühte sulanduda.

Kümme aastat tagasi kirjutasin "Vereliini" vastukaja, pealkirjaks "Raugad rokivad õunaaias". Olen kirja pannud, kuis "vaatuse lõpul liuglevad kolm tegelast köite küljes rippudes elukarussellil, hinged tulvil olemise tuhisevat kergust".

Ootasin nüüdki nii isa kui poja tantsima-puhkemist ja sain topelt ninanipsu. Silmanähtavalt ei tantsi kumbki, kuid sisemuses seda intensiivsemalt. Isa – Tõnu Oja jälgib Sal'i (Maria Teresa Kalmet) graatsilist tantsusoolot, ise tardunud, seisatab seljaga saali poole, aga ta pinguldunud selg kiirgab hinge tantsule kippumist, tulvil kirglisi meenutusi… Poeg Thomase südametants vallandub finaalis, muusikas, teisiti olekski mõeldamatu, kui laval on Pääru Oja ja kitarr. Oja kitarri ja Lutsoja akordioni vägevas koosmängus heiastub Thomase hüvastijätt isaga, minevik ja tulevik sulanduvad üheks lõppematuks viivuks. Olevikuliseks teatrimaagiaks.