Aasta tagasi esietendus Ohtu mõisa teatritallis Kanada kirjaniku Norm Fosteri komöödia "Tutvumiskuulutus" Peeter Tammearu lavastuses, mida mängitakse publikumenukalt ka sel teatrisuvel. 1Teatri uuslavastus on sama autori "Vana armastus" ("Old Love", 2008). Mõlema näidendi temaatika on üsna sarnane, tegelasteks on keskealised naised ja mehed, kes otsivad armastust ja igatsevad, aga samas pelgavad lähedust, sest eneseusaldus on elukogemusega hapramaks muutunud. "Puruvanakeste" trumbiks on aga huumorimeel, väärt oskus iseennast mitte surmtõsiselt võtta.

Minu arvates on "Vana armastus" tekstina, aga ka kompositsioonilt üksjagu üllatavam, värskem kui "Tutvumiskuulutus". Romantiline komöödia ei ole kaugeltki nii lihtne žanr kui ehk pealispinnal näib, aga kui tegu on õnnestumisega, pakub sisu paljudele äratundmisrõõmu, küllap ka -nukrust. Teatrigurmaanide jaoks on iseäranis köitev näitlejate mäng, mis määrab komöödia õnnestumise või ka vastupidi.

Näidendis "Vana armastus" on kaks peategelast, kelle kokkusaamine, õigemini küll kokkusaamatus, on kestnud juba veerand sajandit. Ajatasandid vahelduvad tempokalt, ilmekas tervik tekib kahe peategelase publikusse pöörduva raamjutustuse ning oleviku ja mineviku stseenide vahel. Pealekauba on näitemängus veel seitse-kaheksa kõrvaltegelast. Autor on ahvatlevaks tingimuseks kirjutanud, et näidendit saab esitada üksnes kahe või nelja näitlejaga. Kahe näitleja versioon on kindlasti huvitavam proovikivi. Seda kinnitab Triinu Meriste ja Peeter Tammearu sarmikas duettmäng.

Tammearu lavastus on kõigiti minimalistlik. Tänu Karmo Mende napile, tinglikule lavakujundusele ning Rene Topolevi valguskujundusele teisenevad tegevuspaigad vilkalt ja sujuvalt. Rekvisiite näeb üksikuid, ent just tänu sellele mõjuvad need üllatavalt ja läbimõeldult. Samuti jäävad enamjaolt samaks kostüümid, rollivahetusi markeerivad vaid detailid: prillid, kaabu, lips, pärlid… Nõnda sõltub ümberkehastumine puhtalt näitlejameisterlikkusest ja mängulustist.

Fosteri huumor eeldab intelligentset rollielu, tema tegelaste eneseväljendus võib olla ühtaegu sarkastiline ja südamlik, karge eneseiroonia muundub sekundiga kaitsekihita siiruseks. Meriste ja Tammearu koosmäng on stiilne, peenelt puänteeritud, vaimukas ja maitsekas. Meeldiv, et eesmärk pole mõõdutundetult naerutada ega ka sentimenti kruttida, pigem tekib karakteri- ja situatsioonikoomika justkui kogemata, muuseas. Seda heldem ja tänulikum on publiku naer. Välkkiiretes ümberlülitustes võlub nõtkus, nüansitäpsus. Meriste väliselt justkui ei teiseneks üldse, kummatigi mõjub iga ta tegelane omanäolisena, avaneb sisemaailma kaudu. Tammearu rolligaleriis torkavad silma mikroskoopilised muutused miimikas, rütmis, eriti aga hääles. Kõige võluvam on dueti absoluutne partneritunnetus: igas repliigis ja pausis, pilgus ja ütlematajätmises. Veel on ekstra tore, kuidas mõnigi võtmemoment jääb lava taha, aga seda kirjeldatakse niivõrd ilmekalt, et ka vaataja vaimusilmas kõike näeb.

Peategelased Molly ja Buddy on sümpaatsed, erineva temperamendiga, aga milleski ka sarnased. Molly naljad võivad olla provotseerivad, jaheda võllahuumori piiril võnkuvad, halastamatud nii ligimeste kui iseenda suhtes, ometi on ta osavõtlik ja hooliv naine. Buddy vaibumatu heasüdamlikkus ja põhimõtteline optimism ei tähenda kaugeltki lihtsameelsust – see mees oskab olla või õpib olema jahmatavalt sihikindel. Sarnasesse mustrisse sobituvad ka mõlema peategelase abikaasad: Molly mees Arthur, paadunud naistekütt; Buddy naine Kitty, kelle eluunistused on materiaalsed. Huvitav lavastuslik paralleel luuakse Arthuri ja tema minia Kendra vahel, mõlema elusiht on karjäär, nii nad kihutavad kiiruga kodunt läbi, mugivad käigupealt süüa, eeldavad abikaasalt ümmardamist ja kuuletumist. Fosteri tekstis on mitmeid mõtlemapanevaid momente, osavalt osatab autor eelarvamusi ja stamphoiakuid. Näiteks Kendra veendumus, et kõik vanemad mehed jahivad nooremaid naisi. Üks mõtlemapanev tekstikoht seostub Arthuri surmahaigusega, lisades eutanaasia ja abistatud enesetapu poleemilisse teemasse oma isikupärase vaatevinkli.

Lavastuse raam on romantiline ja delikaatne, ainuüksi alguse tantsusammud mõjuvad lootusrikka ja kauni eelakordina. Finaalist rääkimata…! Üks väga oluline teema on inimlik oskamatus elada olevikus, mitte karta ega üle mõelda, vaid usaldada hetke ja oma südant. Just seesama olevikulisus on ju teatri pärisosa. Kui lavastus õnnestub, saavad saal ja lava kokku hetkes, siin ja praegu, me naerame koos tegelastega, aga üksiti iseenda üle, poetame vargsi heldimuspisara… Usaldame ainukordset elu.