Pärast kuueaastast pausi sai taas külastatud festivali Flow. Ei tea, miks paus nii pikale venis. Varasemad külastused on olnud meeldivad, on nähtud paari-kolme kontserti, mis siiani elu parimate esikümnes püsivad. Samas ei osanud ka liiga täpselt vastata festivali ajal endale esitatud küsimusele, et miks just see aasta mindud sai, aga hea, et sai.

Üldiselt oli kava Flow'le igati omane. Nii kaua kui mina sealset programmi jälginud olen, on see ikka olnud suunatud sellisele, kui veidi pilavalt programmi kiita, "keskmisest uudishimulikumale endast lugupidavale muusikasõbrale". Mingis mõttes on ta äkki isegi "Pitchforgi festival". Flow igatahes tunneb oma publikut ja üldjoontes võib peaaegu alati korraldajatele loota. Artistid või voolud, kes on just hetkel ühte- või teistpidi moes/aktuaalsed, aga kellel on, nime suurusele vaatamata, juures mingit sorti hipsterlik touch. Et "populaarne küll, aga kvaliteetne". Selle kõige vahele on muidugi pikitud ka korralik annus kohalikke artiste.

Ühe festivalipassi, -ala ja kolme päeva sisse pakituna moodustavad nad peaaegu alati ahvatleva terviku ning annavad hea ülevaate ülejäänud laia ilma suurtel ja väiksematel lavadel toimuvast või vahel ka sellest, mis seal aasta või kahe pärast toimuma hakkab. Selle eest saabki Flow korraldajaid kiita, sest isegi, kui su lemmikartist seal ei esine, on ka leigema muusikahuviga inimesel raske programmile tervikuna vastu puksida.

Eriti ahvatlev on see muidugi meile siin Eestis, kes peavad 95 protsenti ajast leppima ainult n-ö legacy act'ide, retropommide või raadioträna DJ-dega. Kahjuks ei oleks vist ühegi nurga alt vaadatuna reaalne, et Eestis oleks toimunud viimase viie aasta jooksul või toimuks järgmise viie aasta ühegi tänavuse Flow headliner'i st FKA Twigsi, Burna Boy või Charli XCX-i kontserti, olgugi, et tegu on nii Euroopa kui maailma mastaabis suurte ja tähtsate nimedega, kes popmuusika käekäiku jõudsalt voolinud.

Viimane neist, Charli XCX oleks ehk Skandinaavia ja Baltimaade regiooni ainsa kontserdina praegu kuidagipidi ettekujutatav, aga kardetavasti võib üks lihtne ja kiire arvutus siiski korraldajatel jala värisema võtta ja ettevõtmisele kriipsu peale tõmmata.

Lauluväljaku mäenõlva ei nende ega paljude teiste Flow peaesinejatega ära täita ei suudetaks, ning laulukaare all või isegi Õismäe areenil oleks piletihind riskide maandamiseks liiga meeletu, mis jällegi piisavalt inimesi kohale ei too. Ka 300-eurone kolme päeva pass, nagu seda on Flow'l, oleks siinmail ilmselgelt liig, nii et ei anna neid ka kuidagi festivaliformaadis meile tuua, vähemalt mitte kõiki korraga.

See kehtib ka paljude teiste hetkel justkui oma populaarsuse ja loomingulise võimekuse tipus tegutsevate A/B-kategooria (mitte A+) staaride puhul, à la Tyler, The Creator või PinkPantheress ja peamiselt seetõttu, et nende ja teiste muusika Eestis loomulikul teel peamise piletiostjani lihtsalt ei jõua. Aga loota muidugi võib ja loodamegi, mis meil üle jääb.

Nii et juba 20 aastat iga suvi põhjanaabrite pealinnas toimuv on igati kadestamisväärt, see tunne valdas igal festivalipäeval. Kahju, et nii palju ja kahe jalaga olevikus popmuusikat kuuleb Helsingis, aga 85 kilomeetri kaugusel oleks see juba võimatu.

Tunnetuslikult mõjus tänavu enda jaoks kokku pandud kava veidi õhema ja inimsõbralikumana kui eelmistel kordadel. Ei tea, kas mul lihtsalt vedas, aga igal juhul oli iga 15 minuti järel kontserdi vahetamist vähem kui eelmistel kordadel. Aga teisalt võtsin ka väikestviisi eesmärgiks sellist jooksmist sel aastal vältida, sest kolme päeva jooksul muutuvad sellised kontsertidelt sisse-välja lülitumised lihtsalt üheks pudruks ja lõpuks nagu ei näinudki eriti midagi. Lähtudes ainult enda esmastest mõtetest sai kolme päeva jooksul ära nähtud 16 artisti ja üldjuhul ilma liigse higistamise või jooksmiseta.

Minu esimese festivaliõhtu avas reedel kohalik superstaar, räppar Turisti, kes meelitas pool seitse õhtul ja Flow kontekstis veel võrdlemisi tühjalt festivalialalt pealava ette väga suure hulga kohalikke uue aja räpi sõpru. Minu eelmistel Flow külastustel eelmise kümnendi lõpus esinesid kohalikud räpparid veel väiksemates lavadel-telkides, kuhu juba tollal tegelikult hästi sisse ei mahtunud, aga võib järeldada, et vahepeal on nende populaarsus hüppeliselt veelgi kasvanud. Pühapäeva pärastlõunal usaldati pealava teisegi kohaliku moodsa autotune-räppari, Sexmane'i kätte.

Turisti esimesed singlid 2019. aastast olid mulle kunagi sümpaatsed, aga näis, et vahepeal on ta sellest päris kaugele liikunud. Tundub, et enda jaoks töötava raadioräpi hiti valem on üles leitud ja üldiselt suuresti travisscottiliku kontserdi kõige elavamad momendid olid kariibi rütmides laulva räpi lood, mida vähemalt Flow publik, nii vanem kui noorem, uhkelt kaasa laulis. Turisti kiituseks tuleb muidugi öelda, et erinevalt sellest samas Travis Scottist keskendus ta siiski eelkõige ja õnnestunult oma laulude esitamisele, laulmisele ja räppimisele, ning pidevat vajadust karjudes ja karates rahvast üles haipida ei olnud.

Siis ootas ees viimasel hetkel festivalile asendajana lisandunud ameeriklanna Sudan Archives, kes minule millegipärast ootamatult oli laval üliaktiivne ja -ekspressiivne. Kui ta paelaga keha külge kinnitatud elektriviiuliga hoogsalt ringi astus ja räppis-laulis, muundus ta veidraks komboks Sandra Vabarnast ja hommikutelevisiooni võimlemistreenerist. Alguses oli see veidi hirmutav ja eemaletõukav, natuke liiga aktiivne minu jaoks, aga aegamisi sain tema energiaga pihta. Küll aga oli Black Tentis ehk suuruselt kolmandal laval vähemalt sel hetkel päris jube saund, mis jättis Sudan Archives'i pigem detailsed lood üpris tühjaks.

Üldiselt oli Sudan Archivesi ülesastumine korraga eemaletõukav ja kaasahaarav üllatus. Selline kibe-hapu-mõru hommikune tervisesmuuti, mis läheb alguses raskelt alla, aga pärast mõtled uhke näoilmega, et tunnen ennast tõesti tervemana. Ja ootuste ületamine või nende kõrvalt/alt/pealt märkamatult mööda lipsamine st mingilgi moel üllatamine ongi minu jaoks vast üks suuremaid ja tähtsamaid asju, mida artist teha saab.

Kui mingi kriitiline kogus muusikat on nähtud ja kuuldud, tekib paratamatult peas juba artisti nime või isegi plaadikaane, pressifoto põhjal mingi eeldus, mis sorti reeglistik või lahendus sind ees ootab. Ja isegi kui muusika on iseeneses sümpaatne või mingis väga laias mõttes "kvaliteetne", siis võib ootustele liiga täpne vastamine tuua kaasa pehme kuni ränga pettumuse. Seda nii albumitel kui elavas muusikas. Kui neid suudetakse kasvõi riivamisi vältida, hoides sealjuures mingit minimaalselt kvaliteedimäära, kirjutan oma silmis automaatselt päris mitu plusspunkti juurde. Nii toimetasin oma peas ka Sudan Archivesi kontserdiga. Kuidagi juhtus nii, et sarnane vormel kukkus sülle ka ülejäänud esinejatega.

Seejärel sai võetud ette jalutuskäik peamise DJ- ja tantsumuusika lavale, Front Yardi, mis on nüüd liigutatud festivaliväravate lähedusse. Konteinerite vahel oli küll rohkem ruumi, aga arvestatav osa sealviibitud ajast läks välja selgitamisele, kus on DJ pult ja kes seal taga on. Kui puldi asukoht kindlaks tehtud, siis võis aimata, et mingid tüübid selle taga ka tegutsevad, aga kes, seda ei teadnud öelda.

See tähendas, et seal käis lõpuks üpris suvaline hängimine ja poosetamine, mingisugust sidet publiku ja DJ vahel ei olnud, kuigi moodsam bassimuusika, mis seal kõlas, oli iseenesest meeldiv. Aga kas need tulid mõned playlist'ist või mängis neid päriselt ikkagi Joy Orbison, selles ei saanud kindel olla ja seetõttu rohkem Front Yardi ka ei kippunud.

Suuruselt teisel laval, Silver Arenal, ootas legendaarne conscious seljakoti- ja nokatsiräpi duo Black Star. Seal sai püsitud kaks-kolm lugu, sest kogu etteaste kõlas nagu tuleks see mõne 2008. aasta sülearvuti kõlarist. Räpparite sõnad muutusid plärisevaks ja kergelt piilupartdonaldilikuks pudruks, mis töötab nii tugevalt sõnadekeskse räpi eesmärgile selgelt vastu. Ei tea, kas asi oli seismiseks valitud kohas või räpparite retro-välimusega mikrites, aga igal juhul läks kõik kaduma. Meeste räppimise osavuses lubas veenduda ainult oskuslik breath control.

Samal ajal möllas Black Tentis inglise eksperimentaal-elektroonika duo Autechre, kes festivali kõige pungima momendina esines totaalses pimeduses. Isegi muidu telgi laest rippuvad valgustatud tähed "BLACK TENT" olid välja lülitatud. Ja nende saundide saatel, mis meenutavad inimese kehas rakutasandil sadade kaupa ja pidevalt toimuvaid keemilis-bioloogilisi protsesse, oli äärmiselt lõbus jälgida uusi kontserdile saabujaid, kes kas kohe hirmunult otsa ümber pöörasid, tegid mõned segaduses grimassid ja siis otsa ümber pöörasid või grimasside järel uudishimulikult ja ettevaatlikult telki hiilisid.

Pool kümme õhtul astus pealavale esimese päeva peaesineja, briti alternatiiv-elektroonilise popi ja RnB põhinimi FKA Twigs. Kuigi avaloo ajal lendas minu jalgadest napilt mööda ühe minu ees kannatlikult Twigsi oodanud noore naise maomahl, mis on üldiselt pigem viisaka Flow juures võrdlemisi haruldane, siis ülejäänud tund aega olin raudselt kinni Twigsi maailmas. Ja kuigi Twigsi etteaste vastas üpris täpselt sellele, mida ma ootasin – üliviimistletud koreograafia, kurbus ja viha segamini eufooria ning kosmilis-tulnukaliku sensuaalsusega – ei osanud ma oodata, et see kõik tal nii filigraanselt välja kukub.

Lavalahendus oli minimalistlik, seal seisis ainult üks metallist võrestik/raam, selline, mida võib sisekujunduselemendina leida mõnest ööklubiks muudetud tööstushallist. Twigsi saatis kellavärgina töötav kuuest või seitsmest tantsijast koosnev rühm, kes ennast ja Twigsi vastavalt vajadusele riidesse panid või lahti riietasid, kitarri või klarneti kätte haarasid või hoopis klaveri taha astusid. Kui päeva jooksul jõudsin paar korda helikvaliteedis pettuda, siis Twigsi ajal kõlas pealaval kõik perfektselt, sai särada nii lugude produktsioon kui ka Twigsi vokaal, mis oli ühel hetkel väiksemast väiksem ja võis järgmisel hetkel võtta maa-ema Gaia mõõtmed, nii nagu ta isegi laval.

Laupäevaks oli festivalikülastajate arv vähemalt näiliselt kahekordistunud. Peale väravatest sisenemist ei saanud põhialale juhataval teel enam omas tempos astuda, vaid pidi vaatama, et eesolevatele kandadele ei astuks, aga sealjuures nii palju hoogu maha ei võtaks, et sulle endale tagant sisse ei sõidetaks. Esimesena sai Silver Arenal kuulatud Portisheadi solisti Beth Gibbonsi kammerlikku ja kohati veidi psühhedeelset folki, mis oli küll igati viisakas, aga jäi oma sissevaatavuses festivalimelule veidi alla. Samal ajal esines Black Tentis ka kohalik metal-bänd Oranssi Pazuzu. Kuigi Gibbonsil oli küll rahvast arvestatavalt, siis paljude festivalikülastajate jaoks oli folgi ja/või metal'i tund liig mis liig ja kuuldavasti oli Front Yardi peoala sel ajal inimestest täiesti umbes.

Seejärel astus pealavale hinnatud ja armastatud briti räppar Little Simz, kellega mul endal on väga keerulised suhted. Tema üle-eelmisel albumil "Sometimes I Might Be Introvert" aastast 2021 saime enam-vähem sõpradeks, pigem sümpaatne oli ka tema eelmise aasta EP, kuid see-eest oli tänavune "Lotus" minu jaoks üks raskemaid kuulamisi. Ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest sisutühjast ja läägest pseudo-intellektuaalsusest poosist, mis mulle iga nurga alt vastu vaatab. Aga kontsertidel võivad asjad alati teistmoodi avaneda, nii et lihvisin oma pika hamba heaga lühemaks.

Lõpuni ma oma vastuseisust lahti ei saanudki, aga kontserdilt hetkekski minema ka ei nihelenud. Muusikasse lisas parajalt värvi Simzi bänd ja Simz ise räppis oma partiid ära õnnestunult, oskas ka publikuga ümber käia. Nii et üllatavalt talutav, aga üldiselt siiski ootuspärane. Mind võis kahe käega kontserdi küljes hoida ka pidev sisemine dialoog teemal, et mida mina Simzi juures ei näe, mida teised näevad. Sealjuures ei olnud see kindlasti hate-watching, vaid pakkus ikkagi siirast huvi. Kui avaneks mõneks festivalil ajaauk uuesti minna, siis äkki läheksingi, aga lahkusin ikkagi tõdemusega, et Simz ise on iga oma okei või heapoolse loo kõige igavam osa.

Vahepeal ka veidi olmest. Kui lootsin enne saabumist, et aeg on vahepeal teinud oma töö ja Flow hinnad ei tundugi enam Eesti omadega võrreldes nii hiiglaslikud, siis vahepeal oli 8-eurosest 0,33 joogist saanud 11-eurone 0,33 jook. Poole liitrise purgi õlut sai kätte 14 euroga, väikese topsi vee ja viinaga 12 euro eest. Sel suvel lauluväljakut või muid festivale külastanud võivad ennast selle teadmisega lohutada. Veinipudel maksis kõige vähem 60 eurot, hind, mis minu mäletamist mööda kehtis ka kuue ja kaheksa aasta eest. Teisalt sai purkidele lisandunud ühe euro või veinipudelile lisandunud viis eurot panti tagasi täies mahus, erinevalt meie kohalikust süsteemist, kus ostjat peidetud lisatasuga nahaalselt ninapidi veetakse. Toidualal jäid hinnad vahemikku 15 kuni 20 eurot, friikartulid sai kätte 9 kuni 11 euroga.

Kohalikke see liialt ei heidutanud, aga tundus, et tarbitakse siiski mingi tuntava koguse võrra vähem. Ka oma ühe-euroseid purke ei jäetud enam nii suurel hulgal vedelema ja vaesematele korjata. Lisaks olid vahepeal ära kadunud ka pealampide ja muu vastava varustusega festivalile "tööle" tulnud purgikorjajad, kes suuremate kontsertide järel lavaesise ala ülima kiirusega läbi kammisid. Kolme päeva jooksul võis näha vaid paari pealehakkajat, kes summutavad kõrvaklapid peas ja taskulambiks muundatud telefon käes publiku sees pilk maas ekslesid ja festivalipiletisse investeeritud raha tagasi teenisid.

Kui sinna otsa veel panna 300-eurone kolme päeva pass ja festivaliaegu lakke tõusnud majutushinnad, siis, jah, kuigi Flow toimumine on kadestamist väärt, siis rahalises mõttes võib eestlasel olla mõttekam reisida hoopis Poola Open'er festivalile või Budapestis toimuvale Szigetile, kus nii mõnedki suuremad artistid Flow omadega kattuvad, rahvusvahelisi nimesid on äkki isegi rohkem ja festivalipassi taga ootab arvatavasti veidi taskukohasem elu.

Samas kui Flow on viimastel aastatel kogunud veidi alla 100 000 külastuse, siis näiteks tänavuse Szigeti külastuste arv oli 416 000. St et kallima Flow väga tugevaks eeliseks jääb kindlasti esinemistele keskenduda lubav kompaktsus ja arvatavasti ka teatav peomeeleolu vaoshoitus, mida Ungari või Poola muruplatsidelt ei leia, isegi kui või just sellepärast, et õlu on odavam.

Laupäeval pani pealavale punkti Nigeeria superstaar Burna Boy, kellesse ma olen suhtunud austusega, peamiselt tänu tema panusele globaalse popmuusika spektri laiendamisse, aga kelle lugudel, isegi peale spetsiaalseid pingutusi, ma lihtsalt ei suuda vahet teha. Ei suutnud eriti ka kontserdil, võib-olla suudaks need nüüd jagada umbes kolme üldisesse erinevasse kategooriasse, aga tuju see kuidagi ei rikkunud.

Ma ootasin-eeldasin oma peas, et Burna Boy tuleb lavale üksi koos ühe DJ-ga, kes tema lugude põhjasid ette mängib ja vahepeal publikut motiveerib, nii et kui kontserti alguses ronis lavale ligi umbes 15-liikmeline bänd, sh puhkpillid ja (vist?) kolm erinevat löökpillimängijat, läksin parajalt elevile. Lahti läks korralik Nigeeria afrobeats'i pidu, mida kohalikud skandinaavlased olid vist pikalt igatsenud, sest vähemalt lavaesises aedikus lauldi ingliskeelseid või ajee, jee-jee või ujee st lääneinimese jaoks arusaadavaid partiisid rõõmuga kaasa.

Kui üks hetk ka tantsijad lavale tulid, oli koos staari endaga laval üle 20 inimese. Proovisin neid mitmel korral ka üle lugeda, aga iga kord tuli erinev number. Turvalise keskmisena võib välja käia 23 esinejat, sh Burna Boy isiklik mikrivedaja ja paelasiduja, kes lumivalgetest tossudest välja lipsanud ketsipaelu Burna Boy seljataga hiilides jalanõu sisse tagasi toppimas käis.

Leegi- ja tossurohket show'd jälgides ja gruuvit bändimuusikat kuulates tabasin end ka mõttelt, et mõnes teises universumis oleks võinud juunis lauluväljakul Timberlake'i asemel hoopis Burna Boy esineda. Äkki juhtub kunagi ka see, sest Flow kontserdiga sain aru, et "Nigeeria superstaar" ei ole lihtsalt muusikaajakirjanike sõnakõlks, mida Burna Boy nime juures kasutatakse, vaid vastab ikkagi reaalsusele.

Teisele festivalipäevale pani punkti briti elektroonilise muusika duo Underworld, kes korraldas otsast otsani ja äärest ääreni inimesi täis Silver Arenale korraliku reivi. Algas kõik väga meeldivalt, aga vahepeal jäid mehed kinni techno-drop'pide mustrisse ja kündsid päris pikalt ühte ja sama vagu. Nii jõudsalt, et üks hetk hakkas kannatus katkema. Suurem osa publikust tundus muidugi rahul olevat ja huilgas kaasa ka siis, kui lavalt tehti sama trikki neljandat, viiendat või kuuendat korda. "Born Slippy" tõi muidugi kastanid tulest välja, roniti üksteise kukile, kuld-oranžis valguses õõtsusid ja üürgasid koos kõige nooremad ja kõige vanemad festivalikülastajad.

Festivali viimase päeva avas Silver Arenal iiri post-pungi ja indie-, võib vist öelda, sensatsioon Fontaines D.C.. Kontserdi eel olin selle võrra rohkem elevil, et neid on viimase paari aasta jooksul tembeldatud parimaks uue põlvkonna laivbändiks. Bänd on nad igal juhul, kindel ja tugev üks tervik, ka laval külgedel olnud ekraanidel said oma aja peaaegu kõik bändiliikmed, kelle peal kaamera edasi-tagasi põrkas.

Ei tea, kas mehed on juba harjunud suuremate areenidega või ei ole nad harjunud nii varajase esinemisajaga (kontsert algas kell 18.15), aga esimesed 75 protsenti laivist jäi vaatamata heale kokkumängule ja kõlale, mis võttis nii tooremaid kui ka unenäolisemaid kujusid, mulje, et tuldi kuskile Põhja-Euroopasse liinitööd tegema.

Elu ja hasart tuli, ma ei saanud päris täpselt aru, kas siiralt või poosetavalt, aga igal juhul usutavalt cool'il bändil sisse alles viimases kolmandikus ja see kätte saadud laine kasvas veelgi, kui ekraanidelt jooksid läbi teated "Free Palestine" ja "Israel is committng genocide". Need olid ka ainsad poliitilised seisukohavõtud, mida mul kogeda õnnestus. Kuigi julgeksin eeldada, et laupäeva öösel Underworldiga samal ajal esinenud Fontaines D.C. kaasmaalased räpitriost Kneecap ei jätnud ka arvamust avaldamata.

Aga Fontaines D.C. oli laval tund ja 15 minutit, kauem kui Flow tavaline tunniajane slot, ning tundub, et kui neile oleks antud veel 30 minutit, oleksid nad juba täiel võimsusel toimetanud. Nii et praegu veel ise parima laivbändi tiitlile alla ei saa kirjutada, kuigi potentsiaali selgelt oli.

Põgusalt sai pealaval vaadatud ka Lola Youngi, viimase aasta-pooleteise jooksul palju tähelepanu kogunud briti laulja ja laulukirjutaja, kellel on hetkel käes kõik kaardid, et saada järgmiseks suureks raadiopopi nimeks. N-ö peaesinejatest kõigutas ta mind kõige vähem, tema senine muusika on jätnud ükskõikseks või siis tiba närvi ajanud, aga omas kontekstis on kindlasti tegu keskmisest huvitavama tegelasega.

Kuigi see osa, mida Youngi kontserdist nähtud sai, oli vastupidistelt ootustele põhimõtteliselt rokkkontsert, mitte nii ninnu-nännu nagu ma kartsin, siis ei ole tal vaatamata megaheale lauluhäälele lihtsalt piisavalt häid ega põnevaid laule. Ühtemoodi sirgjoonelisusesse ei tao piisavalt huvitavaid mõlke sisse ka tema kohati provokatiivsed laulusõnad või -teemad, sest sealt kumab nende suur soov kuulajast reaktsiooni saada liiga selgelt läbi. Abi ei olnud ka mittemidagiütlevast lavaolekust.

Young võib kindlasti paari aasta pärast asuda täitsa oma enda Euroopa staadioniturneele, ja seda täiesti vabalt just tänu nendele "miinustele", mida ma eelmises lõigus välja tõin, aga usutavasti jõuab ta enne veel kogu oma persoonale ja show'le veel kaunistusi külge riputada ja nii, et ka suvalistel küünikutel on raske midagi mögiseda.

Siis ootas ees kauaoodatud New Yorgi ja Ghana taustaga Amaarae, üks viimaste aastate kõige põnevamatest pop-artistidest, kellel paar päeva enne Flow'l toimunud kontserti ka uhiuus album ilmus. Amaarae oli kahjuks surutud tillukesse Black Tenti, kuhu nii tema suur ja jõuline isiksus kui ka muusika korralikult vangi jäid. Tema tegi oma töö muidugi hästi ära, aga ei saanud lahti mõtetest, et kuidas see kõik veel kõlaks ja välja näeks viis või kümme korda suurematel lavadel.

Samas, tuleb tõdeda, oli Amaarae esitatud segu afrobeats'ist, lääne popist ja elektroonikast ning toorest reivist liiga eklektiline, et sellega tunniks ajaks mõni suurem lava kinni panna, nii et ratsionaalselt saan korraldajatest aru. Aga protestin ikkagi.

Peaaegu igast loost oli Amaarae teinud laivi jaoks uutmoodi versiooni, millesse oli kas mitu lugu kokku surutud või mida oli peoks vajalike reivipausidega remiksitud. Lisaks oli Amaarae ülesastumine tänavu minu jaoks ainuke, mille timeslot oli kuritegelik. Amaaraed sai kuulata umbes pool tundi, sest siis tuli juba verd tilkuva südamega liikuda pealava poole ja võtta kohad sisse Charli XCX-i lava sees. Muidugi on elus ka raskemaid katsumusi, kui Amaarae kontserdilt Charli XCX-i kontserdile minemine, aga protestin ikkagi.

Charli XCX-i vari kummitas festivali kohal juba reedest saati. Lisaks enda sisemisele pinevusele võis erinevaid "Brati" kujundusega särke või Charli tsitaate näha festivalikülastajate seljas, peas või küljes juba esimestest hetkedest. Nende kõrval veel ka kaudsemad või hoopis täiesti juhuslikud viiteid paljude inimeste riietuses, näiteks kitsad ja piklikud mustad päikeseprillid, mis vähemalt minul tõid ja toovad veel mõnda aega esimese hooga vaimusilma Charli.

Kui FKA Twigsi ja Burna Boy kontserdile 15 minutit varem kohale minnes sai väga hea vaatega kohad lavaesises aedikus muretult kätte, siis 20 minutit hilinenud Charli kontserdil oli selleks hetkeks lavaesine 40 meetri raadiuses juba paksult inimesi täis. Charlil toimunu muutis eelmiste õhtute peaesinejate kontserdid ikkagi keskmise suurusega kontsertideks, pühapäeva õhtul oli algamas juba suurkontsert.

Ja kui show' lahti läks, siis oli ikkagi tunne nagu ei oleks brat-suvi kunagi ära lõppenudki. Sellele aitas kaasa kindlasti ka asjaolu, et tänavune suvi on igasugustest suurematest hittidest või teemadest vastupidiselt möödunud aastale täiesti tühi olnud. Aga eks oligi 2024. aasta üle pika aja üks selline, kus popmuusika midagi tähendas, midagi luges ja midagi määras ning see oli selge ka aasta ja kaks kuud pärast albumi "Brat" ilmumist Helsingis. Põhimõtteliselt iga rida lauldi kaasa ja nüüd kui Charlini oleme jõudnud võib eespool olevas tekstid igasugused üürgamised ja kaasa hõikamised asendada häbeliku pobinaga.

Ilmselgelt liiga lühikese 55 minuti jooksul tuli ettekandmisele suurem osa sellest samast Charlist superstaari teinud albumist, vahele mõned vanemad lood (liiga vähe!) ja siis ka 2012. aastal Icona Popile kirjutatud megahitt "I Love It", mis detsibellide järgi hinnates on endiselt Charli kõige populaarsem lugu, kuigi tema osalus või autorlus selles ei pruugi loo refrääni armastavatele inimestele sugugi nii oluline olla, kui seda on "Brati" lugude puhul. Eks ole see ka ülejäänud materjaliga võrreldes otsekohesem lugu, mis pakub äratundmisrõõmu ka neile, kellele sõna brat või sellega seonduvat suvi arusaamatuks jäi.

Ja kuigi FKA Twigsi kontsert oli ehk ühe tervikliku etteastena minu jaoks grammi võrra tugevam, kui Charli oma, siis veatud lood ja toorest energia, perfektne suure publikuga suurel kontserdil kaasa elamiseks mõeldud muusika toob need ikkagi peaaegu ühele pulgale. Eks olegi teatav rohmakus, ratchetness või siis, kui lubate, brat'ness Charli esitustesse sisse kirjatud ning oma kunstilise tervikuni jõuabki ta teisi radu pidi kui FKA Twigs, kelle leivanumbriks ja eesmärgiks omaette tundub olevat teatav nihestunud perfektsus.

Ootuste ja lootustega oli Charli XCX kontserdi puhul muidugi omaette teema see, et suurem osa võtmehetkedest, kas siis n-ö Apple-tüdruk (Soome artist Alma), kes lava ees kaamerasse ühte "Bratiga" seotud viraalset tantsu peab tegema, või vihmasaju käes aelev Charli, olid paljudest ühismeedia klippidest juba nähtud-kuuldud. Mingit sorti suurteks üllatuseks ruumi polnud ja pigem tuldi (päris kindlasti ei olnud ma ainus, kes neid klippe näinud oli) vaatama, kas kõik on ikka päris elus sama äge kui telefoniekraanil. Ja oli küll, oma silmade ja kõrvadega ägedam veelgi, aga mingit sorti "Mona Lisa"-efekti see ikkagi tekitab ja nähtu ainulaadsuse, konkreetse hetke ning siin-ja-praegu erilisuse kohale väikese küsimärgi seab.

Seda ilmestab ka asjaolu, et kuigi Flow festival Charli esinemisest meediaga pilte ei jaganud, siis võib rahuliku südamega kasutada pilte tänavusest Glastonbury festivalist, ilma, et midagi liiga palju kaduma läheks. Riided olid küll teistsugused – valge nabapluus ja triibulised trussikud, täpsuse huvides, kui kellegi jaoks on ehk oluline. See kõik ei ole muidugi mingisugune etteheide, ei eeldagi, et Charli tasemel artist igas pealinnas oma lava-show'd muudaks, aga lihtsalt minu jaoks uus kogemus, kus olen esimest korda artisti kontserdil tundega, nagu oleksin seal juba käinud.

Nii et lakkamatu filmimine kontsertidel ei ole mitte lihtsalt väga tüütu sinu taga ja ümber seisjatele, vaid võib täiesti vabalt rikkuda ära (minu puhul see küll nii ikkagi ei olnud) sinu Instagrami sõprade kontserdikogemuse. Kuna see arvatavasti kunagi ei muutu, siis hoopis teistpidine soe soovitus kerida või tap'ida kiirelt üle ja mööda artistide esitustest, keda on kavas kindlasti vaatama minna.

Charli teatas lavalt ka, et Flow jääb mõneks ajaks tema viimaseks brat-kontserdiks Euroopas ning kontserdi lõpus kuvati pärast kinnitust, et brat-suvi ei olnud ainult 2024. aasta teema, vaid jääb kestma igavesti, Charli sisemine hirm, et mis ja kes saab temast siis, kui "Brat" vähemalt tema elust aktiivse osana kaob. Ühelt poolt vabandab ta self-aware internetilapsena sellega ennast välja, ennetades igasugust pahatahtlikku kirumist, et kui palju ta seda bratindust veel lüpsta kavatseb. Vastus on, et arvatavasti vähem, kui võiks, sest arvatavasti ei läheks vähemalt Euroopas brati-turneel halvasti ka järgmise aasta alguses.

Aga teistpidi on see tema kui artisti jaoks reaalne ja tõsine eksistentsiaalne küsimus. Oli ju "Brat" ikkagi Charli kaheksas album, mitte läbimurde debüüt või potentsiaalikale podisemisele edutempli löönud teine plaat. Charli oli selles suunas rühkinud, oma saundi lihvinud ligi kümme aastat, aga ometi on ta suurema avalikkuse ees põhimõtteliselt uus artist, kes peab nüüd leidma tasakaalu oma vastleitud staaristaatuse ning loomingu vahel. Kuidas üllatada, kuidas mitte teha kogemata albumit, mis oleks lihtsalt "Brat 2", kuidas oma popkultuurilisest tootest teha pikaajaline, elav ja huvitav bränd, kuidas saada jäävaks pop-ikooniks. See on kindlasti raske, aga mul on kuri kahtlus, et ta saab sellega hakkama, kuigi, jah, brati-suvele võrdväärset tema karjääris enam tulla ei pruugi.

Nii et – kes saab ja viitsib, siis minge Flow festivalile.