Ehkki Angelika Kollin on elanud ja töötanud mitmel pool Euroopas ja USA-s, tunnistab ta, et tunneb erilist sidet Lõuna-Aafrikaga, kus elas ligemale kuus aastat.

"Ma ei tea, mis oli selles paigas nii erilist, aga seal ma avastasin end kunstnikuna. Olen alati öelnud selle perioodi kohta, et kui ma läksin Lõuna-Aafrikasse, olin ma fotograaf, sealt lahkudes olin kunstnik," lausus Kollin.

Varateismelisena koos vanematega Saksamaale kolinud autor muutub oma Eesti juurtest kõneldes emotsionaalseks.

"Just selle reisi jooksul ma olen tajunud, et see on nii suur osa minust, ja ma polnud sellest üldse teadlik. Kahjuks olen keele unustanud, aga, imelikul kombel, kuulates seda kõla tundus see mulle kodune, selle kõlas on midagi erilist. Mul tuleb kananahk praegu peale. Tundsin, et see on koht, kust ma olen pärit, siin on mu kodu," rääkis Kollin.

Fotode saatetekstid avavad autori suhet portreteeritavatesse ja nende paraku mitte just õnneliku lõpuga lugudesse. Värve on näitusel vähe.

"Kui sa tegeled millegagi, mis on väga sarnane su enda kogemusele, püüad sa luua  turvalise vahemaa. Kaotades värvid, tekitasin ma teatud distantsi, mis pole nii realistlik," ütles Kollin.

Kollini fotode ja looga astuvad ootamatusse dialoogi eesti kunstniku Liisu Arro keraamilised skulptuurid. Näitus on avatud kuni 23. novembrini.