Šoti post-rock innovaator Mogwai on hoolimata üle 30 aasta väldanud karjäärist ja 11 pikast plaadist seni suutnud pidevalt tuuritava bändina kuidagi väga edukalt Baltimaid vältida, kuigi Soomes on esinetud vähemalt kaheksa korda. Imelik, sest ise nad ju šotlastena meiega üsna sarnases olukorras, suure ja enamjaolt vaenuliku suurvõimu külje all oma asja ajamas.

Kui öelda, et Mogwai on post-rock, siis mida see tegelikult tähendab? Tundub, et praegu on selle alastiili tähendusväli liikunud pisut mujale, aga Mogwai jälgis laivi jooksul briifi päris täpselt ja kohati tekitas see koomilisi momente. Termini post-rock võttis esimesena kasutusele legendaarne muusikakriitik Simon Reynolds, kellele see fraas tähendas sisuliselt "rokki ilma rokkimiseta" ehk tema täpses sõnastuses "rokkinstrumentide kasutamist mitterokilikel eesmärkidel".

Post-rock on niisiis "anti-rock", kus salmide ja refräänide asemel on faktuurid ja tekstuurid, helimaastikud ja kulg. Rokilikud maneerid asendab eskapism, väljenduslikkuse varjamine. Nii et üks korralik post-rock laiv on selline, et bändil ongi keelatud rokkida, sest see läheb nende ideoloogiaga vastuollu. Siin ei ole ühtki "Tere, Tallinn!"-röögatust ega kõlarile asetatud jalga. Klassikalises post-rock võtmes on kohati põhiliselt instrumentaalsele kavale peale lauldud vokaal ka ise justkui üks instrument – nii Barry Burnsi vokooderiga lauldud kui Stuart Braithwaite'i lapselikult hele, falsetilik hääl lisavad helimaastikule veel ühe kihi, aga ei tungi sõnumikandjana kuulaja teadvusse. Peale selle kasutab bändi liider Braithwaite lugude vahel oma mikrofoni vaid nappide tänusõnade edastamiseks, enamuseks kontserdi kestusest jääb mikker dekoratsiooniks.

Tüüpide lavaline liikumine on minimaalne, bassimees Dominic Aitchinson seisab nagu tardunud Jeti, kui Mogwai on ühega väga nendelikku mustrit "vaikne-vali-vaikne-VALI!-vaikne" järgivatest lugudest jõudnud lõppfaasi, kus just kuulmekiledele surunud lugu laguneb laiali mõneks vaevukuuldavaks noodiks. Siis, kui keegi ei vaata, võtab Braithwaite vaikselt põrandalt käterätiku ja pühib mütsi alt higi, sest et anti-rokk. Milline kontrast näiteks laval loo ajal jalg monitoril võidukalt otse taevasse sülitava Zakk Wylde'iga. Rokk eksponeerib oma higi kui autentsuse kullaproovi. Mogwai laiv on aga nagu avalikuks vaatamiseks välja pandud pilk sissepoole.

Seetõttu oligi ka väga naljakas, kui kontserdi viimasel kolmandikul paiskus lava ette järsku üks kõrgemas joobeastmes kodanik, kes hakkas rokkima, otsima kaelakuti kontakti, vehkima kätega ja inimestele otsa kukkuma, teenides sellega ära ümbritsevate inimeste suure meelepaha. Vihastasin esialgu ka ise, aga hakkasin siis omaette naerma. Sest: mida ta siis lõppude lõpuks valesti tegI? Ta ei teinudki midagi muud, kui laadis endale õllega sisse vale starter-paketi ja tuli rock-ismidega lava ette.

Ta ei osanud n-ö ruumi lugeda ning täiesti iseeneslikult oli publik Mogwai maneerid üle võtnud, kuulates muusikat pigem kivistunud transis, ja bändile sarnaselt annab sisemistest tundetormidest aimu vaid kohapeal nõksuv pea. Mitte kellelgi ei tuleks AC/DC kontserdi ajal lava ees mõttessegi pahandada purjus tüübiga, kes karjub kaasa ja vehib kätega, õlu käes. Pigem vaadatakse imelikult, kui sa seda ei tee. Mees tuli rokkima, aga põrkas vastu "posti".

Kontserdi lõppedes taban veel iseloomuliku momendi, kui Burns jääb korra lava keskele seisma, hakkab naeratades rahvale lehvitama või muidu suhtlema, ja tema taga tulev trummar, nokkmütsi kõrvuni pähe tõmmanud Martin Bulloch tõmbab ta konkreetselt kaasa. Briif ei luba.

Mogwai on üks hiina deemon, kes tuleb enamasti konkreetselt kellelegi kätte maksma ja on üldse väga halva iseloomuga, armastades valu ja piinamist. Pole nagu päris selle bändi rida. Olen kindel, et šoti Mogwai on oma nime võtnud pigem tuntud õuduskomöödiast "Gremlins" tuttavate nunnude olendite järgi, kellele ei tohi pärast südaööd vett ega süüa anda, sest siis muutuvad nad monstrumiteks. "Gremlinsis" on need koletised selgelt alateadvuse manifestatsioon, seljaaju impulsiivne tung teha kõike, mis pähe tuleb, ja selge see, et kui mõistus meie tegevust ei kontrolli, tulevad meil pähe ainult metsikused.

Ka Mogwai on võimeline kogu oma tüünuses näitama neid hetki: lisaloo "Mogwai Fear Satan" hoolikalt üles seatud uinutav kiigutamine on ainult lõks, sest paugust vallandub ühel hetkel helide ja tulede plahvatus. Need, kes seda esimese plaadi legendaarset lugu teavad, oskavad seda oodata, teised võisid ka märgata Braithwaite'i vaevumärgatavat peanoogutust trummarile mõned hetked enne kärakat.

Südaöö paiku koju kõndides olen ühest küljest rahul, sest kontsert oli tõesti võimas ja neid algusest peale jälginuna oli ikkagi elu võimalus lõpuks ka oma eestlase laiskuses nad kodumaal ära näha. Teisalt urgitseb peas kiuslik mõte: kui läheks äkki tagasi ja viskaks neile ikkagi vett peale?

Lugude nimekiri:

"God Gets You Back"
"Hi Chaos"
"Hunted by a Freak"
"How to Be a Werewolf"
"Pale Vegan Hip Pain"
"Christmas Steps"
"Every Country's Sun"
"New Paths to Helicon, Pt. 1"
"Ritchie Sacramento"
"Fanzine Made of Flesh"
"We're No Here"
"Lion Rumpus"

Lisalood:

"Mogwai Fear Satan"
"Old Poisons"