Näitus keskendub aeglusele kui ühele vastupanustrateegiale majanduskasvust kannustatud ühiskonnas, kus väärtustatakse ennekõike tootlikkust ja tõhusust.

Näituse kuraatorite sõnul on kaasaegsesse kunsti tagasi jõudnud aeglased tehnoloogiad, käsitöötehnikad ja traditsioonilised materjalid ning kunstnike teadlik otsus mitte tormata, vaid võtta aeg maha ja teha pigem vähem, aga mõtestatumalt.

"Viimastel aastatel päärab järjest rohkem kunstnikke tähelepanu sellele, mil viisil nad tegutsevad, milliste materjalide, milliste tehnoloogiatega. See aegluse mõiste on sinna põimitud. Digikunsti asemel järjest rohkem kasutatakse aeglaseid analoogtehnikaid," lausus näituse kuraator Karin Vicente.