Te olete arhitektuurimuuseumit pisut üle aasta juhtinud. Kuidas esimene aasta möödunud on? See on ju teie jaoks nagu ringiga tagasi tulemine, sest olete varem ka arhitektuurimuuseumis töötanud.

Võib-olla kõige esimesena on mul väga hea tunne – ongi see ringi täis saamise tunne. Kunagi alustasin siin ja vahepealsed kogemused teistes muuseumides on olnud väga väärtuslikud. On olnud hea käia ringi, kogeda ja näha, kuidas mujal asju tehakse, ning tuua see kogemus nüüd oma valdkonda ja erialaringkonda tagasi. See on see alusemotsioon, mille pealt on olnud võimalik esimest aastat teha, sest ega see aasta ei ole kuskilt otsast liiga lihtne olnud. Aga kui sul on tunne, et oled õiges kohas ja teed õiget asja, siis on okei, et vahepeal on keeruline ka. Alustunne on nii palju paigas, et mul ei ole küsimust enda jaoks, kas ma olen õiges kohas või kas teen õiget asja. Ma tean, et olen seal, kus tahan olla, ja seisan valdkonna eest, mis on minu jaoks kõige olulisem.

Ma tulin juhina olukorda, kus muuseum oli vahetult enne seda olnud suures avalikus diskussioonis (kultuuriministeerium soovis Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kokku liita - toim). Valdkond oli väga emotsionaalne, muuseumi töötajaskonnast olid üle käinud väga paljud erinevad informatsioonilained – kas muuseum ühendatakse teise muuseumiga või mitte, mis saab edasi ja siis juhivahetus sinna otsa. Ilmselgelt jätab see kõik oma jälje. Uue inimesena tulles võttis aega, et tekiks usaldus ja töörahu ning uus tunnetus, et siit saame koos hea tundega edasi minna.

Samas tuli sügisel ka eelarvekärpe otsus ja muuseumeid, nagu kõiki sihtasutusi, tabas neljaprotsendiline eelarvekärbe. Kuna oleme väga väike muuseum, siis kõik kärped on väga tuntavad. See tähendas kohe paari väga keerulist otsust. Nii et algus oli pigem väljakutsete rohke, aga nüüd, kui aasta on möödas, julgen öelda, et esimesed ehmatused ja olukorrad, mis tundusid vajavat kiiret lahendamist, on tänaseks leevendunud. Hoolimata sellest, et majanduslik olukord on keeruline ja ühiskonnas on palju ärevust ja ebakindlust, oleme suutnud luua oma hästitoimiva visiooni, mille põhjal edasi tegutseda.

Mis need valusad kärpeotsused olid, mis te tegema pidite?

Enamik riigi tegevtoetusest, mis arhitektuurimuuseumile laekub, on personalikulu. Meie tegevustoetusest läheb väga väike osa tegutsemiskuludeks. Mul ei olnud seda võimalust, et jätame ühe investeeringu või näituse ära – neid me nagunii ei tee riigi tegevustoetuse eest, sest meie näituseprogramm on suuremas osas kultuurkapitali rahastusel. Kui enamik rahast läheb personalikuludeks ja seda kärbitakse, siis tuli paraku teha otsus just personali osas – üks ametikoht tuli koondada. Teist varianti ei olnud.

Teil on kunstiteadlase ja arhitektuuriajaloolase haridus, kuid olete töötanud ka näiteks Vabamus ja Eesti Meremuuseumis. Mis teid muuseumide juures huvitab?

See kõik sai alguse juba noore kunstiteadlasena, kui tulin arhitektuurimuuseumisse kuraatori ja koguhoidjana tööle ning hakkasin esimesi näitusi tegema. Näituse formaat paelus mind tohutult – ja paelub siiani. See on minu jaoks üks mängulisemaid, sisukamaid ja põnevamaid viise, kuidas nii erialast tööd kui ka muuseumitööd saab teha. Näituse tegemine on natuke nagu väikese lavastuse läbimõtlemine: kuraator mõtleb läbi loo, mida ta tahab inimesteni viia, ja samas ka selle, kuidas külastaja selles teekonnas käitub ja kuidas teda sel teekonnal juhtida – millal anda rohkem infot, millal hoida tagasi, millal mängida emotsioonide ja elamustega, millal jätta ruumi. Loomulikult koosneb muuseum palju enamast – teadustöö, kogumine, säilitamine, haridustegevus ja kõige laiemalt info vahendamine –, aga minu isiklik aken muuseumitöö juurde oli just näituse formaat.

Teine oluline põhjus, mis mind kindlasti muuseumivaldkonnas on hoidnud ja on suunanud minu edasiliikumisi, on seotud inimestega. Mul sai suvel täpselt 20 aastat muuseumivaldkonda tööle tulemisest. 20 aastat tagasi noore kunstiteadlasena oleksin võinud valida ükskõik mida, see oli hetk, kus ma tegin tööjõuturule sisenemise otsuseid. Miks ma läksin siis noore spetsialistina muuseumisse tööle? Ma tahtsin minna sinna just nende äärmiselt inspireerivate inimeste pärast.

20 aastat tagasi toimusid muuseumivaldkonnas väga suured ja fundamentaalsed uuendused. Muuseumid hakkasid avanema peredele, hakati mõtlema laste peale ja tegelema haridustegevusega. Sellele laste ja hariduse suunale järgnes kogu kaasaegse tehnoloogia kaasamine. Mingil hetkel muutusid muuseumid tehnoloogiliselt väga võimekateks ja suur rõhk oli sellel, et näitused oleksid atraktiivsed, kaasaegsed ja köitvad. Seejärel jõudsime ligipääsetavuse teemadeni, mis kestavad tänaseni – kuidas olla ligipääsetav kogu elukaare ulatuses, sisuliselt sünnist surmani, kuidas olla ligipääsetav erivajadustega inimestele, erinevatele sotsiaalsetele gruppidele. Ja nüüd tegeleme jätkusuutlikkuse ja roheteemadega.

See äratundmine tuli mulle nende äärmiselt professionaalsete, kaasaegselt mõtlevate ja ägedate inimeste kaudu. Muuseumid astuvad väga sünkroonis sammu ühiskonnas toimuvaga. Hoolimata kuvandist, nagu muuseumid tegeleksid ainult minevikuga, on tegelikult nii, et me käsitleme minevikku väga kaasaegsest vaatenurgast. Ja see ongi see, mis mind on muuseumivaldkonnas hoidnud.

Mis nende 20 aastaga valdkonnas kõige rohkem muutnud on?

Ma arvan, et suurim muutus on see nii-öelda seestpoolt väljapoole perspektiivi muutus. See ei ole ainult viimase 20 aasta küsimus, see algas juba natuke varem, aga mina tajun, et just selle aja jooksul on see kõige selgemalt toimunud. Kui varem oli muuseumides näha eestvedajaid ja innovaatoritest teerajajaid ning samas ka neid, kes olid erinevatel põhjustel pigem sissepoole suunatud, siis täna ei saa ükski muuseum tegutseda mõtlemata oma külastajale. Mõtlemata, et kellele, mida ja miks ma teen. Sa ei saa eksisteerida ainult iseendale, oma kogude ja siseringi jaoks. See on maailmavaateliselt suur muutus. Loomulikult peab asi ka endale huvi pakkuma, aga väga oluline on mõelda külastaja peale.

See on toonud muuseumidesse tööle palju erineva taustaga inimesi. Kui 20 aastat tagasi ei olnud paljudes muuseumides isegi turundus- ja kommunikatsioonispetsialiste, siis täna on valdkonda kaasatud hariduseksperdid, turundajad, kommunikatsioonieksperdid, uuringute tegijad – väga erineva hariduse ja taustaga inimesed. See on muuseumitööd ainult rikastanud.

Muuseum on kindlasti oma olemuselt alalhoidlik ja konservatiivne, sest muidu me ei säilitaks. See on meie väga oluline funktsioon, hoida kultuuripärandit ja oma kogusid, see on kogu meie tegevuse vundament, ent selle teadmise vahendamisel oleme muutunud palju julgemaks ja kaasaegsemaks.

Poco juht Linnar Viik on öelnud, et muuseumid ei võistle omavahel, vaid kõigi teiste meediumitega – Netflixi ja kõige muuga –, et inimene üldse kodust välja saada.

Absoluutselt, nii see ongi. Me kõik võistleme justkui inimese vaba aja eest – kas ta läheb muuseumisse, kinno, teatrisse, kaubanduskeskusse, loodusesse või jääb koju Netflixi vaatama. See kõik on üks ja seesama vaba aeg.

Kui kümmekond aastat tagasi rääkisime rohkem muuseumist kui meelelahutuse pakkujast, siis täna tajun, et muuseum on pigem meelerahustaja. Meie ümber on nii palju stimulatsiooni, meelelahutust ja infot, et muuseum saab pakkuda vastukaalu. See on koht, kuhu tullakse saama kogemust, mida mujal ei saa. Sa tuled muuseumisse sellepärast, et sa ei saa seda kogemust ise kodus arvutist.

Kui vaadata numbreid, siis Eesti inimesed armastavad muuseume. Muuseumikaardil üle 21 000 kasutaja ja kultuuritarbimise uuringud näitavad, et 60 protsenti eestlastest käis eelmisel aastal vähemalt korra muuseumis. Mis rolli muuseumid ühiskonnas täidavad? Miks inimesed tulevad muuseumisse?

Ma arvan, et osalt on need väga sügavad identiteedi ja kultuuriga seotud küsimused. Me kõik vajame eksisteerimiseks ja olemiseks kogukonda. Inimene ei saa üksinda hakkama, me peame aru saama, kuhu kuulume. Üks võimalus seda kuuluvust luua on läbi arusaamise, kes ma olen ja kus ma olen: mis on minu kultuuriidentiteet, minu taust, juured ja ajalugu. Siin tulevadki mängu muuseumid. Me saame pakkuda seda lugu, mis eriti nii kiirelt muutuvas ja ebakindlas maailmas annab inimesele pidepunkti ja kuuluvustunde. Mida rohkem puuladvad õõtsuvad, seda olulisem on, et juured oleksid sügaval maa sees.

Muuseumid on osa meie kõige olulisemast kultuurilisest DNA-st, mis meil on. Kui räägime sellest – ja ma ei sea seda absoluutselt kahtluse alla –, et julgeolek on prioriteet, siis teinekord ma mõtlen, et see, et meil oleks läbi julgeoleku midagi kaitsta, on hästi tugevalt kultuuri küsimus. See, et meil oleks midagi, mille nimel piltlikult öeldes võidelda ja mida me hoiame, on osaliselt see, mida meie muuseumides ka teeme, ja mida kultuurivaldkond laiemalt teeb. See on küsimus, miks meil on tunne, et Eesti riik on vajalik, miks eestlus on oluline ja meie õigus siin oma asja ajada on väärt kaitsmist. Kui sul ei ole lõpuks enam midagi kaitsta, pole ka mõtet kaitsesse kulutada. Muuseum on üks alusklots, mis seda toetab. See ongi see roll, mida me ühiskonnas täidame – anname aluse sellele, mille peale väga paljud muud asjad saavad üldse tulla.

Väga individuaalsel tasandil täidavad muuseumid veel mitmeid rolle. Loomulikult säilitame kultuuripärandit, vahendame teadmisi, oleme oluline partner haridusele ja mälule. Lisaks sellele annavad muuseumid ka elamuse. Mõnikord ma mõtlen, et kui küsida, mis teeb elu elamisväärseks, siis minu jaoks on need väikesed imed ja hetked, mil miski mind sügavalt liigutab. Tavaliselt saan neid puudutuspunkte läbi kultuurielamuste – olgu see fantastiline näitus, kontsert või teatrietendus. Ma tulen sealt välja ja mõtlen: "Issand jumal, mis just praegu minuga toimus!". Ma olen üsna veendunud, et ma ei ole ainus, kes neid kogemusi kultuuri kaudu saab. Ja just selles peitubki muuseumide roll – nad teevad elu elamisväärseks, annavad imetunde, et elu on midagi suuremat kui igapäevane argisus. See argielu on paratamatu ja vajalik, aga kõrval on vaja ka neid pisikesi imesid. Mina saan neid kultuurist.

Kultuuri hoidmisest ja muuseumide rollist rääkides ei saa mööda vaadata pärandihoidlate teemast, mis muuseumivaldkonda korralikult kurvastanud on. Riigile kuuluvates muuseumikogudes on üle 4,3 miljoni museaali, millest 96 protsenti on hoiul ning Eestis on ühishoidla rajamisest räägitud praeguseks juba 20 aastat. Viimane üle-eestiline projekt algatati uuesti 2016. aastal ning kiideti 2018. aastal valitsuse poolt ka heaks. Keeruline rahaline olukord riigi rahakotis sundis kultuuriministeeriumit projekti 2023. aastal pausile panema. Mis tundeid see olukord teis tekitab?

Ma saan ühest küljest väga hästi aru, et ajad on keerulised, eelarved on pingelised ja prioriteet on riigi julgeolek. Kui meil ei ole oma riiki, ei ole meil midagi teha ei ühishoidla ega pärandiga. Saan sellest kõigest aru. Selles mõttes teebki olukord pigem abituks – need ongi väga suured mõjutajad. Kui põhjenduseks oleksid mingid näilisemad või otsitud argumendid, tekiks võib-olla viha, aga praegusel juhul mõistab suurem osa muuseumivaldkonnast ühtselt, et need on tõesti tugevad põhjused, miks ühishoidla on pausil.

Eks me oleme hingelt lootusrikkad inimesed ja tahame uskuda, et keerulisemad aastad mööduvad ja ühel hetkel hakkab tunneli lõpust valgus paistma. See valgus peab ju ühel hetkel tulema. Ükski põhi ei jää igaveseks põhjaks ja ükski tipp ei jää igaveseks tipuks. Muutused aja jooksul paratamatult tekivad ja ühel hetkel peab ka meie elu paremaks minema.

Aga teisalt tekitab see olukord loomulikult kurbust ja nõutust. Minu jaoks illustreerib see otsus jõuliselt aina süvenevat lõhet ootuste ja tegelikkuse vahel. Ühishoidla ei peegelda ju midagi muud kui väga suurt ühiskondlikku ja riiklikku ootust kultuuripärandit säilitada. Muuseumid on saanud kohustuse kultuuripärandit säilitada – see on vastutus, mida me kõik kanname. Samal ajal on meile pandud ootus jätkuvalt koguda uut loomingut ja materjale, et need ei hävineks.

Paraku kasvavad käärid ootuste ja tegelike võimaluste vahel. Kuidas ma säilitan kultuuripärandit, kui mul ei ole hoidlaruumi? Kuidas ma teen seda, kui osade muuseumide varad on sõna otseses mõttes avariiolukorras – katused lasevad läbi, tekivad lekked ja muuseumitöötajad peavad pidevalt eksponaate ühest kohast teise tõstma? Nagu pardiema oma pojakestega viid asju ühte ja teise kohta. Nii mõnedki muuseumid on pidanud võtma endale rahalisi lisakohustusi ja majanduslikke riske, rentides ise lisahoidlapindu, sest kogude säilitamise ootus ju püsib. Neid otsuseid tehakse lootuses, et kümne või viieteistkümne aasta pärast olukord muutub. Seni laienevad muuseumide kogud üha enam väljapoole olemasolevaid hoidlapindu, sest asju ei ole kuskil hoida.

Mina olen loomult optimist ja ma ei ole lootust kaotanud. Mul on tunne, et riigis ja kultuuriministeeriumis on teadmine olemas, et ühishoidla on riigi vaates väga oluline. Aga just see ootuste ja tegelikkuse süvenev konflikt tuleb üha teravamalt esile. Mingil hetkel ei saa riik enam lihtsalt oodata, vaid peab looma tingimused, mis tagavad elementaarse võimekuse nende ootuste täitmiseks.

Samas on selge, et praegune majanduslik ja julgeolekuolukord mõjutab seda kõike tugevalt. Kiireid lahendusi ei ole, me kõik teame, et see olukord ei muutu homme. See ongi koht, kus käed vajuvad vahel rüppe – protsessid ja mõjud on globaalselt nii suured, et meil on keeruline neid otseselt mõjutada, aga alla me ka ei anna, sest see kultuurimälu hoidmine on meie kõige olulisem funktsioon.

See oli vist valdkonnale päris valus hoop, et ühishoidlaid lubati ja siis pandi kogu projekt jälle pausile. 

 Ma arvan, et just need ongi kõige demoraliseerivamad olukorrad – antakse lootust ja siis võetakse see jälle ära. Mingil hetkel tegelesid inimesed ühishoidlaga juba üsna detailselt, kas või oma peas. Juba jagati riiuleid: kus, kui palju ja milliseid pindasid keegi vajab. Mõnes muuseumis võib-olla juba mõeldi läbi, millised kogud lähevad ühishoidlasse ja millised jäävad mujale. Kui sellesse on nii palju energiat ja mõttejõudu panustatud, siis on loomulik, et tagasilöök mõjub sügavalt. See tekitabki abitust ja jõuetust.

Kuidas arhitektuurimuuseumil oma kogude säilitamisega lood on?

Hetkeseis on selline, et kõik on siin majas – meie näitused, kogud, kontorid ja töötajad. Aga oleme praegu otsuse ees, et järgmisest aastast peame osa oma suuremahulisi ja suuremõõtmelisi eksponaate, nagu arhitektuurimaketid ja mööblikogu, hakkama säilitama majast väljas, sest me ei mahu enam siia ära ning maketikoguga ei ole võimalik edasi liikuda ja seda juurde koguda. Samas me ise tellime pidevalt makette uute näituste jaoks, neid pakutakse ja annetatakse. Need on suured esemed – see ei ole nii, et paned lihtsalt paberid riiulisse karpi. Seetõttu peame hakkama rentima uut pinda ja kogusid osaliselt teises asukohas säilitama.

Lisaks ei vasta kõik ruumid, kus kogud praegu asuvad, nõuetele. Mõned kogud paiknevad inimeste kabinettides, töö- ja koosolekuruumides. Seda varianti, et leiaksime veel siit majast koha, mida koguruumiks kohandada, enam ei ole, selle maja piirid on ees.

Kui aga see ruumipuudus, mis tõesti on kriitiline, kõrvale jätta, siis sisuliselt on kogudega hästi. Valdkonnas on teadmine, et arhitektuuriga seotud loomingut saab annetada muuseumile, muuseum sellega tegeleb ja seda säilitab. Samuti kasutatakse kogusid uurimistööks – nii tudengid, arhitektuuriuurijad kui ka kodude ja kodumajade uurijad leiavad meid üles. Meie kogud ei seisa jõude ega kasutuseta, vaid on pidevalt uurijatele kättesaadavad ja pakuvad huvi. Samamoodi on need pidevas kasutuses ka näituste formaadis – meie materjalid elavad kogu aeg aktiivset elu.

Aga kas laiem avalikkus saab pärandihoidlate probleemist aru? Muuseumivaldkonnas tegutsevad inimesed kirjutavad küll sellest aeg-ajalt arvamusartikleid, aga kas see diskussioon jõuab ka kuhugi kaugemale? See on ju meie kõigi ajalugu ja muuseumid ei tegele hoidmisega ainult enda isiklikust huvist.

Absoluutselt. Ja mulle tundub, et seda tuleb pidevalt nii avalikkusele kui ka muuseumitöötajatele endile meelde tuletada, et need kogud ei ole minu omad. See ei ole minu isiklik mure, vaid meie kõigi mure. Kodanikuna on meil õigus ja kohustus nõuda, et riik garanteeriks pärandi säilimise. See ei ole koguhoidja erahuvi ega minu isiklik mure, et mingid projektmaterjalid saaksid tulevastele põlvedele, vaid see on ühine vastutus.

Siin tulebki vaadata laiemat pilti: kui küps on meie ühiskond sellist asja nõudma? Kui küpsed on meie esindajad pärandi ja kultuuri prioriteetsust tajuma? Kuidas üldse laiemalt pärandi ja kultuuri küsimused ühiskonnas esil on? Need on valusad küsimused, sest sageli kuuleb meedias hoopis vastupidiseid signaale, mis ei ole kultuuri põlistavad ja hoidvad, vaid vastupidi: küsitakse, kas meil on seda kõike vaja, miks see kõik nii kulukas on, võib-olla piisaks, kui me sellest kõigest pool alles hoiame, võib-olla on seda kõike liiga palju. Ka selliseid küsimusi tuleb avatud ühiskonnas küsida. Nii kaua kui erinevaid küsimusi julgetakse küsida, nii kaua on see ühiskonnast väga hea märk.

Aga ma olen nõus ka sellega, et mingitel hetkedele peame ka endale otsa vaatama: kas oleme valdkonnana piisavalt selged olnud, piisavalt kõva häälega rääkinud, piisavalt põhjendanud ja selgitanud ning kas meie valitud esindajad on seda riiklikul tasandil piisavalt teinud? See on vastastikune – nii see, kuidas meid väljastpoolt nähakse, kui ka see, kuidas me ise endast räägime. Viimastel aastatel on muuseumiteemasid järjekindlalt meediale pakutud, mitte ainult oodatud, et ajakirjanikud ise märkaksid. Näiteks Eesti Muuseumiühing on toonud avalikkuse ette arvamusartikleid ja teemapüstitusi. Kui suur on nende mõju, on omaette küsimus, aga vähemasti me hoiame teemat üleval.

Kas optimistliku inimesena usute veel, et pärandihoidla projekt kunagi ikkagi teoks saab?

Sõna, millest ma kinni hoian, on paus. Ministeerium on väga selgelt kommunikeerinud, et projekt pandi pausile, mitte ei lõpetatud. See ongi minu õlekõrs: kui midagi on pausil, siis peab see paus mingil hetkel ka lõppema.

Küsimus on pigem selles, kui targalt me valdkonnana seda pausiaega ära kasutame. Pausid on hetked, mil tuleb teha palju tööd, sest kui paus läbi saab, siis edasi minnakse koos nendega, kes on end vahepeal meeles hoidnud ja midagi teinud, mitte nendega, kes alles siis ärkavad, kui paus läbi saab. Nii et on oluline teemat järjekindlalt pildil hoida ja korrata, kui tähtis see on. Me räägime pikaaegsest protsessist ja oma riigi kultuuripärandi säilitamisest.

Praegu on ainult kolm muuseumi, kellele on kaasaegsed ja uued hoidad ehitatud: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum ja Eesti Kunstimuuseum. Kõik teised teevad seda, mida olemasolevate vahenditega suudavad, aga see ei ole jätkusuutlik – me elame kogu aeg ajutiste lahenduste otsas, reageerime kriisidele ja hoiame hinge kinni, et näiteks suure paduvihmaga ei valguks vesi keldrisse ja me ei peaks eksponaate päästma. Jah, me tuleme missioonitundega ajutiselt toime, aga see tähendabki pidevat ootuste ja tegelikkuse konflikti. Ühel hetkel hakkavad inimesed ja muuseumid murduma, ja tagasi tulla on juba keerulisem.

Kui nüüd vaadata laiemat pilti, siis tundub mulle, et oleme hästi kriitilises kohas. Muuseumides on toimumas põlvkonnavahetus. Vanem põlvkond töötas missioonitunde najal aastakümneid, aga tänasele põlvkonnale on missioonitundest rääkimine nagu härjale punase räti lehvitamine, sest missioonitundega ei maksa pangalaenu, laste trenni ega poearvet. Kui ma vaatan seda uut põlvkonda, kes peale tuleb, siis nende ootused tööandjale ja muuseumile kui töökohale on põhjendatult kaasaegsed. See tähendab suurt survet palgapoliitikale, juhtimiskvaliteedile, meeskonnatööle ja kõigele sellele, mis toimub majas sees. Uus põlvkond on ka palju julgem – kui tingimused ei toeta tema elu, siis ta lihtsalt läheb ära.

Ja kui me läheme ootuste juurde tagasi, siis me ootame muuseumidelt täna väga palju: et nad oleksid aktiivsed ja aktuaalsed, pakuksid häid näitusi, oleksid rahvusvahelised, teeks tippteadust, arvestaksid külastajaga, looksid haridusprogramme, koguksid, säilitaksid, arendaksid, turundaksid. Ja muuseumid teevadki seda, sest kompetents on väga lai, aga kui ma juhina vaatan ressursse, siis need käärid ootuste ja tegelikkuse vahel aina suurenevad. Ühel hetkel lihtsalt ei suuda enam inimesi hoida ega pakkuda neile väärilist töökeskkonda.

Joonas Tartu, kes juhtis pikka aega Eesti Noorsooteatrit ja on nüüd Tallinnfilmis, ütles hiljuti mu kolleegile antud intervjuus, et üks põhjus, miks ta teatrist ära läks, oli see, et ta ei jõudnud inimestele enam rääkida, kuidas järgmisel aastal läheb paremaks. Kui palju teie juhina seda survet tunnete, et tahaks palka tõsta ja tingimusi parandada, aga lihtsalt ei saa?

Tohutult tunnen. Ma arvan, et siin võin öelda kogu valdkonna eest, et me kõik tunneme seda. Palga- ja inimressursi surve on meeletu. Tegelikult on see juhtidena üks suuremaid asju, millega me igapäevaselt tegeleme.

Seal on mitu nüanssi. Üks on see, et mul on käed seotud sellega, mida ma üldse saan palgaks pakkuda. Kui on olemas riiklik kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum, siis see on põhimõtteliselt see, mida me kõik pakume. Kõik, mis sinna otsa tuleb, sõltub juba iga organisatsiooni võimalustest – kes suudab midagi oma tulust juurde suunata, kes ei suuda. Mida see juhina tähendab? Mul võib olla täiskohaga kõrgharidusega kultuuritöötaja meeskonnas, aga suure tõenäosusega, kuna ta saab seda palka, mida ta saab, ta tegelikult ei tööta täiskohaga ainult minu heaks, sest selle palgaga ei ela ära. Nad teevad kõrvalt muid asju – kirjutavad, toimetavad, tõlgivad, õpetavad. Siin tunnen, et mu käed on kohutavalt seotud. Ma ühtepidi tahaksin, et täiskohaga töötaja panustaks oma täistööajaga muuseumisse, aga kui ma vaatan seda numbrit, mida talle maksan, siis ma saan täiesti aru, miks ta teeb kõrvalt muid töid. Inimlikult on mul väga raske seda ette heita.

Selles mõttes on väga tervitatav uudis, mis just riigieelarve läbirääkimistelt tuli, et tõstetakse nii kultuuritöötaja miinimumpalka kui ka palgakomponenti. See annab lõpuks ometi juhtidele natukenegi rohkem paindlikkust palka diferentseerida. See, et kõik saavad lihtsalt ühe puuga miinimumpalka, ei ole motiveeriv. Lisaks ei ole kõik muuseumides töötavad inimesed kõrgharidusega kultuuritöötajad, vaid on tugistruktuuri töötajad. See palgakomponent annab mulle juhina võimaluse toetada tugistruktuuri töötajat või hoida võtmeinimesi, keda ma miinimumpalgaga kindlasti hoida ei suuda. Kui seni oli tunne, et käed on täiesti seotud, siis nüüd annab see muudatus natukenegi mänguruumi. Saab läheneda inimestele paindlikumalt ja mitte olla nii jäikade piirangute sees.

Selge on aga see, et kõik muuseumid vaatavad üha rohkem, kui palju on võimalik omatulu suunata personali kuludesse, kasvõi ühekordsete tulemustasude jaoks. Riigi antav osa on absoluutne miinimum, aga päriselt inimeste tunnustamiseks ja motiveerimiseks tuleb raha leida oma tuludest. Ja siit tekib jällegi ebavõrdsus. Sa ei saa võrrelda Tallinna muuseume väikeste maakonnamuuseumidega – see lihtsalt ei ole võimalik. Seal on nii palju erinevaid aspekte. Ei saa öelda, et teenige lihtsalt rohkem oma raha. Selle koha pealt ei ole muuseumid võrdsed.

Jah, ja siia tuleb juurde lisada ka see, et ametlik kultuuritöötaja miinimumpalk kehtib riigi haldusalas olevatele asutustele.

Täpselt nii ongi. Eesti Muuseumiühing tegi sel aastal põhjaliku muuseumitöötaja palgauuringu, mis kinnitas seda, mida me juba teadsime – riiklik kultuuritöötaja miinimum on üks olulisemaid ankrupunkte, millele kohalike omavalitsuste muuseumide töötajad saavad oma palgaläbirääkimistes tugineda. Kui see ära kaotada, ei mõjuta see ainult riigi muuseume ja sihtasutusi, vaid ka kõiki omavalitsuste all olevaid muuseume üle Eesti. Kuigi kohalikel omavalitsustel ei ole seaduslikku kohustust oma muuseumitöötajatele kultuuritöötaja miinimumi maksta, annab see miinimum töötajatele palgaläbirääkimistel siiski väga tugeva argumendi.

Selles samas muuseumiühingu palgauuringus tuli välja, et iga teine vastaja tunneb end madalapalgalise või lausa palgavaesena, samal ajal kui 92 protsenti vastanutest on kõrgharidusega spetsialistid. See on päris karm statistika. Ja muuseumivaldkonnas ei ole ju nii nagu näiteks näitlejatel, kellel on palju võimalusi lisaraha teenida.

See ei tähenda, et inimesed ei püüaks midagi muud teha – ikka kirjutatakse artikleid või tehakse erialaga seotud lisatöid, aga summad ei ole kindlasti võrreldavad. Ma ei taha öelda, et see on halb, et teised seda teevad. Võimalused on lihtsalt täiesti erinevad. Minu jaoks ongi kurb ning ohtlik, et ühel hetkel hakkab see mõjutama inimeste põhitööd, kuhu nad peaksid panema oma suurima loomingulise ja erialase panuse, aga osa sellest energiast hajub mujale.

See statistika teebki kurvaks. Juhina on vahel lihtsalt silmad häbi täis, et see olukord selline on. Ühel hetkel ei jaksa enam lootuskiiri otsida ega positiivseid sõnumeid jagada. Isiklikult kardan kõige rohkem põlvkondade vahetusega toimuvat muutust. Seni on meil olnud põlvkond, kes on olnud stabiilsed, turvalised ja leplikumad, mis on andnud võimaluse paljusid asju teha, aga see muster enam ei tööta ja me oleme muutuste keskel. Ma arvan, et kümne aasta pärast on toimunud täielik põlvkondade vahetus.

Muuseumivaldkonnas on see eriti kriitiline, sest spetsialisti väljaõpe võtab väga kaua aega. Ei ole nii, et lõpetad ülikooli ja oled kohe valmis koguhoidja, kuraator või konservaator. Eksperdi kasvatamine tähendab pikka protsessi: õpingud, kogemuse kogumine, pidev enesetäiendamine. Kui kogu see panus kõnnib ühel hetkel ära ainult palgapoliitika või muude tingimuste tõttu, muutub olukord väga keeruliseks ja kriitiliseks. Juba praegu liiguvad inimesed haridusvaldkonda või mujale. Ühiskond ei ole veel täielikult aru saanud, kui suur mõju sellel võib olla, kui spetsialistid muuseumidest lahkuvad. See valdkond on tundunud stabiilne, aga tegelikult oleme praegu väga suurte muutuste sees.

Kas muuseumid on praegu noortele atraktiivsed töökohad?

Kui ma vaatan numbreid – värbamisi, mida olen ise teinud arhitektuurimuuseumis või kuulnud valdkonnakaaslastelt –, siis CV-de hulgas on noorte osakaal täiesti olemas. Seega võib öelda, et noori kandideerib muuseumidesse küll. Probleem ei ole selles, et nad ei tahaks tulla, vaid selles, kas nad jäävad. Nad alustavad, aga olen liiga palju kuulnud vestlusi kolleegidega, kus räägitakse, et kes jääb kaheks nädalaks, kes kaheks kuuks, kes ehk aastaks. Nad tulevad, kuid nähes valdkonna tingimusi, võivad üsna kiiresti teha otsuse edasi liikuda.

Kas viimaste aastate hinnatõusud on arhitektuurimuuseumi külastatavust kuidagi mõjutanud?

Meie puhul on olukord praegu stabiilne. Paljude muuseumide eesmärk ei ole enam kasv, vaid olemasoleva taseme hoidmine. Meie külastajate arv ja omatulu liiguvad hetkel samas rütmis nagu eelmisel aastal. Me ei ole languses, aga suurt kasvu ka ei ole. Väga paljud muuseumid on piletihindu korrigeerinud – kas eelmisel või sel aastal, meie samuti käibemaksutõusu tõttu sel aastal, aga jälgime üksteist, et keegi ei läheks liiga eest ära ega jääks liiga maha. Külastaja seisukohast on piletid siiski üsna sarnases suurusjärgus.

Eriti kohalikele inimestele on selles kontekstis oluline Muuseumikaart. Kui käid kolm–neli korda aastas muuseumis, tasub kaart kindlasti ära – see on suur rahaline kokkuhoid. Arhitektuurimuuseumis on üsna stabiilne kohalik külastaja ning pidevalt vahetuvad ajutised näitused tekitavad korduvkülastusi. Muuseumikaart on toonud meile juurde täiesti uue publiku, kes võib-olla muidu arhitektuurimuuseumisse ei satuks, aga kuna neil on kaart, siis tullakse.

Samas on väliskülastajate osakaal väike, kuigi asume Rotermanni kvartali külje all sadama ja vanalinna vahel, kus liigub tohutult turiste. Üks meie väljakutse ongi, kuidas need inimesed muuseumisse sisse saada. Praegu töötamegi selle nimel, et muuseum linnaruumis paremini välja paistaks – läbi välikommunikatsiooni ja uute jalakäijate liikumiskoridoride, mis seoses Golden Gate'i ja promenaadi rajamisega siia tekivad.

Kas piletihinna lagi on juba käes?

Minul ei tõuse käsi seda enam tõstma. Teiste eest ei saa muidugi öelda, iga muuseum vaatab oma numbreid ise. See ongi keeruline koht – ühtepidi on kõigil muuseumidel aina kasvav surve teenida omatulu ja kõige esimene toode, mille pealt seda teenitakse, on pilet. Alles siis tulevad juurde ruumirent, kui see on võimalik, ning kõikvõimalikud koostööprojektid, erarahastused, grandid ja muud. Teisalt, kui vaadata, mis majanduses toimub ja kui suur on surve inimeste rahakotile, siis see suvi ei toonud paljudele muuseumidele kasvu, vaid pigem eelmise aasta taseme hoidmise. See näitab selgelt, et inimesed teevad oma valikud, kuhu raha panna, ettevaatlikumalt. Otsuseid ei tehta enam nii kergelt, et käin korraga läbi muuseumi, teemapargi, kohviku ja jään ööbima hotelli.

Kui võrrelda teatriga, siis ühe teatripileti eest saab täiskasvanu kolm-neli korda muuseumis käia. Kas kõrged teatripiletid võivad publiku hoopis muuseumidesse tuua?

Vot siin tahaks mõne käitumispsühholoogi arvamust kuulda. Valdkonnasiseselt on see efekt kindlasti olemas: kui ühel muuseumil läheb hästi, tõmbab see ka teisi kaasa. Sama on teatriga – kui ühel lavastusel läheb väga hästi ja piletid müüakse välja, võivad inimesed, kes sellele lavastusele pileteid ei saa, valida sama teatri repertuaarist mõne teise lavastuse.

Kultuurikontekstis laiemalt on mõju samamoodi seotud. Näiteks kui Tallinnas toimub suurkontsert, siis inimesed tulevad linna, otsivad tegevusi, käivad näitusel, peatuvad hotellis, söövad kohvikus. Kontserdil on seega palju laiem mõju ja osa sellest jõuab ka muuseumidesse.

Aga lõpuks vaatab igaüks oma numbreid. Küsimus on, kuhu inimene lõpuks otsustab minna. Kas kallim teatripilet võib suunata teda muuseumi, sest muuseumipilet on odavam ja annab samuti kultuurielamuse? Aus vastus on, et ma ei tea. Ei oska öelda, kas hinnatundlikkus töötab täpselt nii, et kui kallimat ei saa lubada, valitakse kohe taskukohasem muuseum.

Aprilli lõpus avanes arhitektuurimuuseumis näitus "Tallinna täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus", mis heidab pilgu sellele, kuidas 1980. aasta olümpiaregatt Tallinna linna muutis. Mina olen selle väljapaneku kohta küll vaid kiidusõnu kuulnud.

Seda on tõesti väga tore kuulda, sest suust suhu leviv soovitus on kõige väärtuslikum turundusvaluuta. Kui keegi ütleb "mulle meeldis, mine ka", on selle mõju tohutu. Ja sama hästi teame me, kui pärssiv mõju negatiivsel soovitusel võib olla. Nii et positiivne tagasiside teeb meid väga rõõmsaks.

Näituse kuraator Grete Tiigiste tugines oma magistritööle, mis tähendab, et teema oli põhjalikult läbi uuritud. See on näituse õnnestumise üks olulisemaid eeldusi – kui palju ja kui süvitsi on teemaga tegeletud. Meil ei olnud kahtlust, et sisuliselt saab näitus tugev olema. Uut informatsiooni, seoseid ja materjali oli palju, mida külastajatele pakkuda.

Teiseks oli näitusel väga selge isiklik puudutus. Kui oled Tallinna inimene või oled selle ajastuga seotud, siis see teema ei saa sinust mööda minna. Nostalgiamoment on tugev – olgu see siis olümpiaregatiga seotud mälestus või mõni detail igapäevaelust, näiteks lapsepõlves kasutatud olümpiateemaline froteerätik vanaema suvilas. See tekitab inimestes äratundmist.

Näituse väärtus ongi selles, et see toob esimest korda kokku kogu olümpiaregati suuruse ja mõju. Me kipume teadma mõnda üksikut objekti – Pirita purjespordikeskust, Pirita teed, Olümpia hotelli või postkontorit, aga tegelikult muutis regatt tervet Tallinna: alates infrastruktuuri ja kanalisatsiooni arendamisest kuni suurte linnaruumiliste otsusteni välja. Tänane Tallinn ei oleks samasugune, kui seda regatti siin poleks toimunud.

Seda näitust saab 29. septembrini näha. Mida järgmisena oodata on?

Järgmisena tulevad meil hoopis teistsugused ja väga huvitavad teemad – hakkame rääkima sellest, kuidas arhitektid oma põhitöö kõrvalt loomingulise eneseväljendusega tegelevad. See on tugevalt seotud vaimse tervisega – leida teine meedium, mille kaudu ennast väljendada ja tasakaalu hoida.

Suures saalis avame saksa päritolu briti arhitekti Pascal Bronneri joonistuste näituse. Tema jaoks on joonistamine väga oluline eneseväljendusvorm, mille kaudu ta tuleb toime nii oma ATH diagnoosi kui ka muude vaimsete väljakutsete ja eripäradega. See on otseselt seotud küsimusega, kuidas loominguline inimene funktsioneerib ja leiab tegevusi, mis aitavad tal mitte ainult toime tulla, vaid ka paremini arhitektina tegutseda.

Galerii poolel avame paralleelselt näituse Eesti arhitektide kunstiloomingust – sellest, mida nad teevad siis, kui nad maju välja ei mõtle. Näitusele tulevad tööd nii muuseumi kunstikogust kui ka teistest muuseumidest ja tänastelt tegutsevatelt arhitektidelt. Seal on maalikunsti, akvarelle, graafikat, fotograafiat, skitse ja arhitektoone – materjali, mida tavaliselt arhitektide loominguga ei seostata, sest see ei ole nende põhitöö.

Kui me enne rääkisime valdkonna raskustest, siis mis on see, mis teid muuseumivaldkonnas rõõmustab? Ei saa ju ainult üks suur raskus olla.

Mind tõesti rõõmustab valdkonna professionaalsus. See ei tule tühja koha pealt, et 2024. aastal oli Euroopa parim kogukonnamuuseum Kalamaja muuseum Tallinnas. See on konkreetse muuseumi inimeste pika ja professionaalse töö tulemus, aga see on ka märk kogu meie valdkonna tugevusest.

Mina astun pea iga Eesti muuseumi uksest sisse uhkusega ja tulen välja sama tundega. Väga harva tekib tunne, et siin võiks midagi muuta. Olen viimastel aastatel teadlikult seadnud endale eesmärgiks käia väiksemates maakonnamuuseumides. Näiteks sel suvel käisin Ants Laikmaa majamuuseumis Urmas Lüüsi näitusel ja sain sealt elamuse, mis oli võrreldav Ragnar Kjartanssoni näitusega Kumus. See näitab, kui kõrgel tasemel on töö, mida meie muuseumid teevad.

Nii et keerulistest aegades hoolimata suudetakse ikkagi uskumatuid asju teha.

Jah, suudetakse. Ja ma arvan, et põhjus on ootustes iseendale. Me ei ole nõus tegema vähem, kui ise peame kvaliteetseks, professionaalseks ja põnevaks nii endale kui külastajatele. Euroopa ja maailma kontekstis pole meil midagi häbeneda. Vastupidi – kohati näen välismaal kuulsates muuseumides ringi käies, et meie teeme mõndagi asja põnevamalt, professionaalsemalt ja kaasaegsemalt. See, mille üle uhke olla, ongi just muuseumitöötajate tase ja muuseumide kvaliteet.

Soovitage siis palun mõnda eriti head pärli ka.

Need on alati kõige raskemad küsimused, sest üht soovitades jääb keegi teine kõrvale. Tegelikult jõuan tagasi nende samade kohtadeni, mida enne mainisin. Kui on küsimus, kuhu Tallinnas minna, siis minu jaoks on ideaalne meelerahu pakkuja Kumus Ragnar Kjartanssoni näitus. Kui rääkisin enne, et muuseumid on pigem meelerahustajad kui meelelahutajad, siis see näitus on selle ehe näide. Kui leiad oma tööpäevas või nädalavahetusel pool tundi, mine sinna suurde saali, kus on peamine videoinstallatsioon, viska end vaiba peale pikali ja lase teosel oma tsükkel lõpuni mängida. See on täiuslik meditatsiooni ja mahalaadimise koht. Sellel on mõju – tuled sealt teistsuguse inimesena välja. See on üks viimase aja kõige tugevamaid näituseelamusi.

Ma ei olnud ammu käinud Lihula mõisas, kus praegu on kolm imearmast ajutist näitust. Minu jaoks muuseumivaldkonna inimesena on nagunii põnev vaadata, mida tehakse väljaspool suuri keskusi ja millise energiaga. Lihulas see energia mulle väga meeldis. Seal olid kolm väikest näitust: üks kohalikust baltisaksa juurtega liblikauurijast, teine Lihula naiste pidulikest rõivastest ja kolmas paberlõigetest – kõik väga armsad ja omanäolised teemad.

Ja siis Paldiskis on Amandus Adamsoni ateljeemaja muuseum. Arhitektuuriajaloolasena soovitan minna juba ainuüksi selle maja pärast. Ekspositsioon on tore ja väike, aga maja ise – Adamsoni enda ehitatud skulptuuriateljee – on tõeline kirss tordil. Soovitan kindlasti seda vaatama minna, see on üks väga armas väike pärl.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.