19. jaanuaril 1942 Tallinnas sündinud Rummo alustas oma kirjamehe teekonda näitekirjanikuna. 1954. aasta jaanuaris, kui Rummo oli 11-aastane, teatas žürii, kuhu kuulusid Ralf Parve, Vladimir Beekman ja Holger Pukk, et ajalehe Säde õpilaste kirjandusvõistlusel tõsteti esile Paul-Eerik Rummo komöödia "Ebaosk". Sama aasta märtsis tegi Rummo Sädes debüüdi ka luuletajana.

 "Ma ei mäleta sellest mitte midagi. Võib-olla on naljakas, jah, et ma tahtsin tol ajal näidendit kirjutada. Veel üsna hiljuti rääkis üks mu endine kursusekaaslane, et leidis kodust vanu ajakirju läbi vaadates ühe Pioneeri numbri, kus oli sees ka minu näitemäng. See peaks olema kirjutatud kolm-neli aastat hiljem, oletame, et olin siis kolmeteistaastane. Pealkiri oli "Maletaja-valetaja". Ta küsis, kas ma tahan seda ajakirja endale. Ma ütlesin suurelt, et mis ma sellega enam teen, aga hiljem hakkas mulle see näidend meenuma – seal oli ikka suur moraalne probleem, pealkirjaski on valetamine sees. Päris huvitav oleks küll," muigas Rummo.

Kuigi Rummo pere ja kodu oli muusikat ja kirjandust täis, ei mäleta ta, et sellest märkimisväärselt palju juttu oleks olnud. "Pere ikka elab oma argielu ja olmeelu – kõik need saginad, et mis kell keegi koju tuleb, millega süüa saab, kes mida teeb. Kui on väiksemad lapsed, siis kes keda hoiab."

"Mäletan, et isa kirjutas tollal ooperi libretosid ja heliloojad käisid kodus oma katseid näitamas – libretistile siis. Meil oli kodus üks mitte just kõige paremas seisus klaver, aga nad mängisid sellel oma viisikatkeid ette ja arutasid neid omavahel. Mina olin väike poiss, aga see kõik oli huvitav. Mäletan ka võimsa häälega Tiit Kuusikut, kes täie registriga kesklinna korteris mingi aariaga häält lahti laulis. See oli küll ime, et naabrid ei tulnud seinu puruks lööma," naeris Rummo.

Esimese luulekogu avaldas Rummo 20-aastaselt kassetis "Ankruhiivaja". Kuigi Vene okupatsiooni ajal ei olnud raamatute avaldamine nii lihtne kui täna, siis sattus Rummo esimese kogu valmimine pigem soodsale ajale.

"Seda vene aega oli ju ka jupphaaval erisugust. See langes enam-vähem sellesse aega, kus hirmsasti aeti taga, et noored inimesed tuleksid kirjandusse – see oli täiesti ametlik liin. Samal ajal püüti neid muidugi ka kasvatada "õiges" suunas oma loominguliste väljenduste osas. /.../ Esimesi kassette koostas Oskar Kruus ja ju ma olin ennast siis kuskil ajakirjanduses luuletuste avaldamisega näidanud, et värvati mind ka esimesse kassetti," selgitas Rummo ning lisas, et kuigi tänaseks koondatakse tolle aja luuletajad kassetipõlvkonna alla, siis peale karbi, mida erinevate autorite kogud jagasid, neil suurt ühist polnud.

Küll aga oli Rummol Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppides kitsam ringkond, kus sai läbi käidud ka Artur Alliksaare ja Ain Kaalepiga, keda Rummo nimetab tänaseni oma mentoriks.

Tõlkija Rummo iseloomustab ennast kui kehva ja laiska keeleõppijat. "Nii naljakas kui see ka pole. Vene keelt valdasin aga vabalt. Tuleb silmas pidada muidugi seda, et kui ma ei eksi, siis alates teisest klassist kuni keskkooli lõpuni oli vene keele tunde ikka nii, et tapab. Lõpuks jäi lihtsalt külge. Kui nüüd mõelda, et olen tõlkinud rasket ja keerulist ingliskeelset kirjandust, siis imestan isegi, kust ma need eeldused – isegi tehnilised – olen võtnud. Algkoolis ei olnud üldse mingit inglise keelt, põhikooli lõpus ja keskkoolis ehk paar tundi nädalas," tõdes Rummo.

"Nii et kuidagi on see, mil määral ma inglise keelega praegu toime tulen, lihtsalt pika elu jooksul iseenesest külge jäänud. Olen ennast veidi ka ise järele aidanud, natuke süsteemsemalt õppinud, aga mitte väga palju," lisas ta.

Pärast ülikooli viis Rummo tee ta Vanemuise teatrisse, kus juhatas vägesid Kaarel Ird ning algas nn teatriuuendus.

"Kuna ma teatri juures niikuinii jõlkusin, siis Ird justkui värbas mu sinna. Aga ega ma seal kaua olla saanud – peagi tuli vene kroonusse minek peale. See oligi vaid mõni kuu, mis ma seal teatris olin. Mind on natuke alati häirinud see väljend "teatriuuendus" – sama ka "luuleuuendus". Need mõisted on ise juba justkui nõukogude süsteemist tuletatud," nentis Rummo.

"Tegelikult igasugune kunst – olgu see kirjandus, teater või muu – uuenevad ju pidevalt ja loomulikult, ka vabas ühiskonnas. Aga kui asjad on ühelt poolt liiga kauaks tarduma jäänud ja teiselt poolt piiratud kitsaste dogmadega, siis seal, sellises vaimselt suletud ruumis, mõjub iga väikegi muudatus nagu revolutsioon. See tundubki siis heleda uuendusena."

Veneaegses ühiskonnas läks Rummol mõnda aega kenasti, aga esimesed probleemid tekkisid näidendiga "Tuhkatriinumäng", mis peale Rummogi jaoks arusaamatuid keerukusi lõpuks lavale jõudis. Näidendi autor ise aru ei saanud, et ta oleks probleemse teksti kirjutanud. "Ma pole kunagi aru saanud ja olen enamasti üllatunud, kui mingi jutt, mille mina olen teinud, kellelegi kas hirmsasti meeldib või mingit probleemi tekitab," tõdes ta.

Mõni aeg hiljem sai probleemseks Rummo luulekogu "Saatja aadress". "Kirjastus Eesti Raamat võttis käsikirja vastu ja hakkas toimetama. Aga siis hakkasid juba kirjastuse inimesed, kellele võib-olla keskkomiteest midagi viidati, rääkima, et igasugused kahtlased nähtused on seal tekstis sees. Siis hakkas igavene vägikaikavedamine ja venitamine. Paluti seda ja teist muuta, et mis siis ikka juhtub, kui see natuke teistmoodi on," meenutas Rummo.

"See tüütas mind lõpuks nii ära, et ma võtsin lihtsalt käsikirja tagasi," lisas Rummo, kes peale hõõrdumist kirjastusega sai külge vastalise maine ning kelle edaspidine vaikimine sai tähenduslikuks.

1980. aastal kirjutas ta aga alla "40 kirjale". "Paljudele inimestele on tagantjärele tundunud, et see oli hirmus julge tegu. Olen ka varem öelnud, et võib-olla see hirm – võimalike repressioonide ees – oli tol hetkel natuke ebaadekvaatne. Ja kui ma olen midagi tagantjärele häbenenud, siis seda, et ma ei tajunud tollal seda olukorda sellisena. Olen alati arvanud, et mul on keskmiselt hea ühiskondlik ja poliitiline vaist, mingi tunnetus õhkkonnast. Aga sellel puhul – ilmselt ei olnud," tõdes Rummo.

"Mis see lugu siis lõpuks ühiskonnale või rahvale näitas? Vähemalt neile, kes hiljem järele mõtlesid, näitas see tegelikult juba ette, et see režiim hakkas lagunema."

Kui laulva revolutsiooni järel läksid paljud kultuuritegelased mõneks ajaks poliitikasse, siis Rummo jäi sinna kauemakski, olles viie riigikogu koosseisu liige ja kolm korda ka valitsuses minister.

"Seda, et see töö pikaks ajaks kujuneb, ma muidugi ette ei teadnud. Ei olnud ka mingit läbimõeldud kaalutlust, et nüüd ma jäängi sinna või tahan sinna jääda. See tuli rohkem käigu pealt. Kui sai selle natuke koomilise perestroika lainega korra kaasa mindud, siis jäi nagu väike hoog sisse. See omakorda genereeris olukorra, kus hakkasid tekkima erakonnad ja tekkis perspektiiv normaalse läänetüüpi demokraatia ja riikluse suunas. Seda oli huvitav kaasa teha ja nii see lõpuks jäi," selgitas ta.

"Lõpuks arvan küll, et jäin poliitikasse natuke liiga kauaks. Viimased paar valimistsüklit olid ilmselt juba pigem inertsist," lisas ta.

Rääkides abinõudest, mida anda kaasa oma viimase ja väga märgilise James Joyce'i "Ulyssesi" tõlke lugejatele, tõdes Rummo, et ei oska kunagi kellelegi midagi ette kirjutada.

"Näiteks ma ei arva, et iga inimene peaks üldse raamatuid lugema, aga kui miski kisub teda kirjanduse või teatris käimise poole, siis on väga tore," sõnas Rummo ja lisas, et kultuuritarbimise pähemäärimine kõigile on iseloomu küsimus. "Mina olen selline, kes tahab teised inimesed rahule jätta, igaüks elab nii nagu oskab ja vajab."

Oma suurimat saavutust Rummo nimetada ei oska. "Ma ei ole kunagi tahtnud midagi saavutada," tõdes ta.