Äsja ilmus raamat "Rännakud valguse maastikel. Elu puudutusi", mille autorid on Katri Aaslav-Tepandi ja tema abikaasa Tõnu Tepandi. Ettepaneku hingehoidliku raamatu kirjutamiseks tegi kirjastaja Sirje Endre. Kui Aaslav-Tepandi on rohkem arvutiinimene, siis abikaasa Tõnu Tepandi on täis kirjutanud kõik sahtlid ja riiulipealsed.

"Neid on aastakümnete jagu. Mõnikord rebib kuskilt mingisuguse lehekese ja paneb sinna. Samas ta hoiab neid väga, mina ka olen hoidnud. See on lubamatu, et ma need ära koristaksin. See mõte, et ta raamatusse saab, tuli pähe alles kolm kuud pärast Sirje kõnet. Esialgu meil polnud halli aimugi, millest me peaksime hingeabi raamatu kirjutama," rääkis Aaslav-Tepandi.

Alguses oli üsna lahtine, milliseks raamat täpselt kujuneb – ühtegi mõtet pähe ei tulnud. "Ma olen hingehoidja ja Tõnu on loomult juba hingehoidja, nii palju kui mina teda ka õppejõuna mäletan teatrikoolist. Ma mõtlesin, et midagi meil äkki on ja siis ma ütlesin, et tead, Tõnu, mul on nii hea mõte, hakkame sinu mõtetest peale," sõnas Aaslav-Tepandi.

Kõigepealt olidki Tõnu kirja pandud mõtted need, mida abikaasa hakkas arvutisse ümber kirjutama. Siis võttis Aaslav-Tepandi üles ka enda mõtteterad.

"Muidugi tundus mulle, et Tõnu mõtteterad on palju paremad. Tõnu ütles ka, et sa pead hakkama lihtsamaks, sa oled liiga kirjanduslik. Mõned olid täiesti uued mõtted, Tõnule toob ka iga päev uued mõtted. See oli kuskil veebruaris, kui sain need ära toksitud ja lugesin Tõnule ette. Seal tekkis juba päris lugu. Ja siis tegime katselapi, saatsin Sirjele ja Sirje ütles, et ootab järgmist katselappi. Me saime aru, et oleme õigel teel," meenutas hingehoidja.

Raamatus märgitakse, et vaja on rääkida elu päris teemadel. Aaslav-Tepandi tõdes, et igapäevarutiinis ei mõtle inimene selliste teemade peale.

"Me ei mõtle, et kas see töö, mis ma teen, mind tegelikult huvitab, kas see elu, mida ma elan iga päev, on tegelikult see, milleks elu mulle antud on. Või siis kas need tegevused, hobid, ka see eluruum, maja või korter, kus ma parasjagu elan, on see koht, kus ma tahan elada. Põhiküsimused on, milleks see elu mulle on antud, mis elu ma elan ja mis ma selle ajaga peale hakkan. Surelikkuse mõte tuleb alles siis pähe, kui midagi juhtub minuga, minu lähedastega, matustel. Äkki vaikime. Ahah, see on siis nii," lausus ta, lisades et räägivad ka abikaasaga väga palju ajalikkusest.

"See on piiratud, alates sellest hetkest, kui ma sünnin, kuni selleni, kui suren. Aga see ongi põhiküsimus, et mida siis selle ajaga peale hakata. Kasvõi nii, et kui väga igav on elada, kuidas oma elu huvitavamaks teha."

Aaslav-Tepandi meelest on oluline avada end teise inimese jaoks ja teda päriselt kuulata.

"Meil on iseendaga igapäevaselt nii palju tegelemist, alates sellest hetkest kui silmad lahti teeme. Avamine end teise inimese jaoks, sa näed teda, sa kuulad teda, näed tegelikult, miks ta vaikib. Mina harjutasin seda oma lavastajatöös aastakümneid. Kui sa istud proovisaalis neli tundi näitlejatega, eriti veel kui on peaproovid ja näitemäng läheb otsast lõpuni, sa ei tohi segada. Sa pead kõik ära kannatama, mis seal on, õigesti või valesti," rääkis Aaslav-Tepandi.

Ta ütleb endale ka hingehoidja töös, et kui inimene vajab rääkimist, siis see on tema aeg. "See on selline enesepiiramine, enese salgamine, see on tema aeg. Hingehoidja töös näen, et tal on midagi hingel, ta vajab rääkimist, siis ütlen, et ära sega vahele, see on tema aeg. See on oma aja ära andmine, avamine teise inimese jaoks, et ta saaks su hinge tulla," sõnas Aaslav-Tepandi.

Koosmäng Tõnu Tepandiga

Esimesed kokkupuuted abikaasa Tõnu Tepandiga toimusid lavakunstikooli XV lennus õppides, kus Katri Aaslav-Tepandi juhendajaks oli Kalju Komissarov. Tõnu Tepandi õpetas hääletehnikat ja oli XV lennule väga kallis.

"Tepandi harjutused, me tegime neid iseseisvalt ka Ugalas, kui meil oli praktika, tegime oma õppelavastusi, siis seal on kelder ja me käisime neid samu harjutusi tegemas. See, mis Tõnu õpetas, oli meile väga vajalik," märkis Aaslav-Tepandi.

Tema lennul oli tohutu plejaad erialaõppejõude – lisaks Kalju Komissarovile veel Merle Karusoo, Kaarin Raid, Arne Üksküla, Roman Baskin, Kalju Orro, Mait Agu ja Inge Põder. Tookord noorena ei osanud Aaslav-Tepandi enda sõnul hinnata, kui vabastav oli Tõnu Tepandi õpetus.

"Need häälemängud, see enesekindluse süstimine meile. See on sinu aeg, sina lähed ja ütled ja ei ole kellegi kuradi asi, see on Tõnu tsitaat. Muidugi ka peale erialaeksameid, kui me kõik ootasime, millal see kirves kukub ja tõde välja tuleb, et sa ei sobi lavastajaks või näitlejaks, siis Tõnu pupsutas oma piipu ja ta kuidagi julgustas meid, et te olete tublid, saate hakkama. Siis mõnikord ütles mõne asjaga, et seda ära tee. See oli nii delikaatne. Tema hingehoid, ta mõjus vähemalt minu silmis õppejõuna kui meie hingede hoidjana," ütles Aaslav-Tepandi.

Teatrikooli ajal oli Aaslav-Tepandil erakorter, kus kursusel tekkinud sõpruskond pärast erialatunde, hilja õhtul, kogunes.

"Mul oli Tepandi vinüülplaat ja kui kell oli juba üks, siis pandi peale tema laulud, "Arkaadia teel", "Kiri kodukandist" ja kõik need. Me laulsime ikka kaasa. See oli 80-ndate lõpp, tulid kohe öölaulupeod ja meie kursus, ma ei tea, kas me tegime õigesti või valesti, me ei võtnud neist ka hingeliselt osa. Meie isamaa armastus oli proovisaalis ööpäevringselt ja olid pigem need valusad isamaa laulud, mitte see avali hõiskamine, et me oleme vabad. See eelmiste põlvkondade valu, minagi olin Arkaadia teel, isamaatus, see, et me oleme Nõukogude liidus isamaatud, mul oli tunne, et võib-olla see oli meie leitmotiiv. Võib-olla me olime isegi iroonilised selle tohutu vaimustuse suhtes," meenutas Aaslav-Tepandi.

Hiljem sattus Tõnu Tepandi mängima Katri Aaslav-Tepandi lavastustes. Esimeseks neist oli "Pygmalion" Ugala teatris 2000. aastal.

"Tõnu on väga tundlik ja hea koostööpartner lavastajale. Ta kohe proovib seda, mis lavastajale vähegi pähe tuleb. See oli väga vahva koostöö ja me äkki taipasime mõlemad, et see koostöö klapib ja vaimsus klapib. Nii ta lähebki. Me tegime pärast lavastusi veel Ugalas ja Estonias. Meie mäng vormus praegu selliseks raamatuks. Meile see koosmängimine väga meeldib," ütles hingehoidja.

Ühel hetkel otsustas Aaslav-Tepandi teatriga hüvasti jätta. Tema enda sõnul tuli signaal sellest pigem väljastpoolt.

"Ma olin kolm aastat pojaga kodus, jätsin teatrikunsti täiesti. Hakkasin mõtlema, et ma pean nüüd tagasi minema teatrisse, ka õppejõuks, ma olin Viljandi teatriakadeemias õppejõud, ka teatriakadeemias ja kunstiakadeemias režii õppejõud. See oli üks hilisöö, kui Tõnu ja pojake magasid. Mõtlesin, et ma ei suuda enam näitemänge lugeda, ma jään magama. Ma loen esimesed kolm lehekülge, see ei olnud huvitav. Mõtlesin seal köögi akna all, tähed paistsid, et mis ma nüüd teen oma eluga. Kuhu ma lähen? Tegin televiisori lahti ja vaatasin, Eve Kruus, vaimulik, endine kriminaaluurija ja jurist, temast oli saade," meenutas Aaslav-Tepandi, kes on õppinud meditsiini tervishoiu kõrgkoolis, kultuuriharidust Tallinna Ülikoolis ja lavakunstikoolis.

"Ütlesin Tõnule hommikul, et ma lähen vist usuteaduste instituuti. Tõnu ütles, et väga hea mõte, helista kohe rektorile. Võtsin siis väriseva häälega kõne rektor Ove Sanderile, et nüüd on selline lugu, et ma olen väga palju õppinud kõrgkoolides ja ma ei tea, kas ma tohingi tulla. Ta ütles, et tulge kohe. Siin ma olen," rääkis Aaslav-Tepandi.

Lapsena käis Aaslav-Tepandi iga pühapäev kirikus, kuid ühel hetkel muutus see talle vastumeelseks. Järgnes umbes 30-aastane periood, kus ta kirikust kaarega mööda kõndis.

Oma igapäevatöös suhtleb Aaslav-Tepandi sageli inimestega, kes ei ole religioossed. Hingehoidja sõnul on jumalast võimalik rääkida ka ilma temast rääkimata.

"Ta on olemas, nii nagu ta on olemas Arvo Pärdi muusikas, kõikides teostes, isegi kui me sõna-sõnalt aru ei saa. Ta on ilma piibli lauseid sõnastamata olemas ja püha vaim toimib meis iga päev," on Aaslav-Tepandi veendunud.

Hingehoidja on inimlik suhtleja

Päris iga päev Aaslav-Tepandi haiglas hingehoidjana ei tööta. Ta on enda sõnutsi teinud kardinaalse muutuse seoses arusaamisega, et elu tõepoolest on ainukene maa peal. "Mul on kolm ja pool päeva, mida ma nimetan palvepäevadeks ning kaks ja pool päeva töötan haiglas ja poolteist päeva ministeeriumis," selgitas Aaslav-Tepandi.

Haiglas töötab ta väga raskes seisus olevate inimestega. Ta püüab olla nende kõrval. Samuti on ta toeks ka lähedastele, et nad olukorraga toime tuleks.

"Meil on väga hea meditsiiniline tase, ma olen näinud, kuidas inimesed sõna otseses mõttes tuuakse tagasi teise maailma äärelt. Aga mõnikord on meil puudu inimlikkust suhtlemisest. Töökoormus on arstidel, õdedel ja hooldajatel nii suur. Meie hingehoidjate, psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja tegevusjuhendajatena püüame seda tühimikku täita, et olla inimese jaoks inimlikuks suhtlejaks, ärakuulajaks, käehoidjaks, kõrvalolijaks. Tänase meditsiini aina tehnilisemaks muutumise juures saab ikka olulisemaks psühholoogilise, vaimse tervise ja hingehoidlik psühhosotsiaalne tugi. Ma ei kujuta ette enam haiglat, kus töötavad ainult arstid, õed ja hooldajad. See on väga hingetu maailm," nentis Aaslav-Tepandi.

Tihti mõtlevad sellises seisus inimesed, miks just nemad on ära teeninud kannatuse. See ei sõltu Aaslav-Tepandi sõnul inimese religioossusest. Teisalt tunnevad inimesed kahetsust, kui mingid olulised asjad on tegemata jäänud.

"Inimesed mõtlevad, et ma oleks ikkagi pidanud töökoha ära jätma, oleks pidanud joodikust mehest lahku minema, ebatervest suhtest lahkuma, oleks pidanud ära kolima, oleks pidanud mitte tegema. Või siis miks ma olin nii vähe oma lastega, kui lapsed on võõrdunud," ütles Aaslav-Tepandi.

Haiglas on hingehoidja ja tema kolleegid näinud, kui palju on katkiseid perekondi.

"See katkisus ei tule välja mitte siis, kui me oleme säravas keskeas, meil on hea töökoht, korralik sissetulek, kõik elu hüved. Need katkised perekonnad annavad endast tunda siis, kui on elu viimased hetked. Kui ei ole seda, kes su kõrval on. On need lapsed, kes on millegipärast võõrdunud, on see eks-eks-eksabikaasade plejaad. Need on traagilised olukorrad. Kui ma mõtlen, et mis on elus tähtis, on need head suhted, armastatus, hoolimine. Me tihti näeme haiglas, et inimesel ei ole kedagi, kes tuleks. Ma ei ole kellelegi vajalik, see väärtusetuse tunne," tõdes hingehoidja ja tõi näite arstist, kes oli eluaeg üksi olnud, oma tööle pühendunud.

"Ta oli 90 ja ütles, et ta poleks iial arvanud, et niimoodi sureb, ta on lihatomp, kellel pole mitte kedagi. See oli väga sügav vestlus meil ja ta ütles kohe, et ta pole religioosne inimene, et ärge hakake mulle seda usujuttu rääkima, aga viimased korrad, kui me temaga rääkisime, ütles et kirjutage mulle see meieisapalve," rääkis Aaslav-Tepandi.

Mõnikord vajavad inimesed hingehoidja sõnul kinnitust, et maapealne elu ei ole ainus – on igavik, kõiksus, kosmos, tähed ja armastus, mis jääb.

Töö haiglas on õpetanud olema tänulik selle eest, mis olemas on. "Mul on Tõnu, mul on poeg, Tõnu pojad ja nende pered, meie vennad, nende pered, sõbrad. Kaks armsat kutsikat. Meil on oma elu, mida me armastame ja me oleme üksteisele olemas, helistame ja saame kokku jõulude ajal. Ma olen aru saanud, milline kingitus see on. Ma võiks öelda, et mina ei ole seda ära teeninud. Ma olen elus teinud väga erinevaid tegusid. Meile on antud see elu ja kas me tunneme ära selle kingituse, selle elu võimaluse. Jeesus sõidab enne Kolgatat palmipuudepühal Jeruusalemma sisse, "Jeruusalemm, Jeruusalemm, sa ei ole tundnud ära oma õitsenguaega, oma head aega". Et me tunneksime ära oma hea aja ja hoiaksime üksteist, see on nii suur ülesanne," tõdes Aaslav-Tepandi.

Hingehoidjana saab Aaslav-Tepandi inimestele kinnitada, et on asju, mis kestavad edasi ka pärast inimese maise teekonna lõppu. "Ma usun, et see nii on ja mul on ka kaalukad tõendid. See on see asi, millest ma ei taha kõvasti rääkida. Väga paljudes usundites on see sama usk, et on," ütles hingehoidja.

Materialism, mis inimkonda väntsutanud, on Aaslav-Tepandi hinnangul vale usk.

"See on eksitamine. Saatana temp. See mõte, et hinda päeva, carpe diem, naudi päeva, püüa päeva, täna on see päev, kus sa saad öelda selle hea sõna, kus sa saad öelda oma armsamale, et armastad teda, vajad teda, ta on sinu jaoks armas. Oma lastele, oma kaasale, õdedele-vendadele, sõpradele, töökaaslastele, lemmikloomadele. Seda ei saa lükata edasi. On ka minul asju, mida ma kahetsen, olen edasi lükanud. See kahetsus, ma ei tea, mis see on, ma olen jätnud midagi küsimata, ütlemata, tegemata ja see aeg on läbi. Aga me saame andestust, ma saan andeks paluda, paluda andeks sellelt inimeselt, mõttes jumalalt, ja see ongi see meeleparandus, et ma enam ei tee," rääkis Aaslav-Tepandi, kes usub, et kõik saab andeks, kui inimene südamest kahetseb.

"Õigeusu vaimsuses on mulle väga lähedane see meeleparandus, meelekibedus, iseenda vigasuse pärast. Võib-olla me peaksime ka luterlikus vaimsuses rohkem tegelema iseenda sissevaatamisega. Me saame iga päev püüda jumala abiga oma meelt ja hinge puhastada, parandada. Igaühele on antud see võimalus, ma tean, et ma üksi ei suuda, Jumal, aita mul saada sinunäoliseks, paremaks inimeseks, et ma ei teeks kurja, ei ütleks halba, ei räägiks taga inimesi, ma ei teeks inetuid asju, mida ma pärast kahetsen," sõnas Aaslav-Tepandi.

Kõige paremad hingehoidjad on tema meelest lähedased, kuigi see pole hingehoid selle ameti mõttes. "Kui on head suhted peres omavahel ja kui me saame üksteist usaldada. Minu pere on minu hingehoidja, mõnikord on see Tõnu, mõnikord poeg, mõnikord meie lähedased, vennad, teised pojad, koerad," rääkis Aaslav-Tepandi.

Enne kui Aaslav-Tepandi palatisse läheb, kus inimene on kas minemas või väga keerulises hingelises seisundis, palvetab ta.

"Ütlen, et jumal, anna mulle nüüd tarkust, mitte rumalusi rääkida. Üks katoliku preester, ka hingehoidja, ütles, et kui ta ise sai vähidiagnoosi, sai aru, kui palju rumalusi ta on rääkinud. Kuulata, taibata selle inimese tegelikke vajadusi ja tema tegelikku olemust. Et ma oleksin talle avatud. Kui ma lähen inimese juurde, siis korrastan oma hingamise tema rütmi. Need inimesed, kes seal voodis on, nad on oma rütmis, nad lamavad seal. Või kui see väga ärevil lähedane on, siis ma korrastan oma hingamise, et ma ei läheks tema rütmi. Ma teen need vanad head hingamisharjutused. Ma valmistan vaimselt ja ka füüsiliselt end ette, et ma suudaks selle valu endast läbi lasta ja minna vastu ühe teise olemisega, rahuga.

Üks tema uue raamatu motiive on pardipojast, kellega Aaslav-Tepandi Hiiumaa tolmusel teel kohtus ja kes õpetas, et kunagi ei tohi alla anda.

"See oli väga kuum päev. Ma olin oma pojaga, kes oli vankris, pardike tuli metsa alt, piiksus haledalt ja kadus siis minema. Ma läksin Kõpu poodi, tund-kaks hiljem tulin tagasi Kõpu poest, mööda kruusateed, pool kilomeetrit eemal meie majast ja seal tolmu sees see pisike pardipoeg keset teed, tuleb ja tuleb, autoteel. Südamest käis jutt läbi. Ta tuli minu juurde, ma kükitasin maha, leidsin kiiresti ühe koti ja ta astus lihtsalt sellesse kotti sisse. Panin koti kinni, poja kõrvale ja siis jõudsime koju. Tõnu võttis ta sülle ja läksime küla peale otsima, kes teab pardist, keegi ei teadnud midagi. Ja viis ta mere äärde. Pardikene ei liigutanud. Tõnu on rääkinud, et tal käis selline valu seest läbi, mõtles ise, et jäi hiljaks. Ja siis ta pani ta vette, pardike võttis nokaga vett sisse ja äkki pani Tõnu käte vahelt minema. Mul ei ole sellele seletust," rääkis Aaslav-Tepandi.

Kultuurisoovitus. "Sel reedel, 14. novembril on Estonia kontserdisaalis ERSO kontsert. Maestro Neeme Järvi juhatab Beethovenit, Saint-Saensi ja Schuberti. Kui ei saa külastada kontserti, siis ERSO TV kannab koos Klassikaraadioga kõik kontserdid üle. seal on nii head kontserdid. Väga soovitan ka Pärnu muusikafestivali, sellel suvel Arvo Pärdile pühendatud festivali. Üks asi on kuulata kontserdisaalis, siis lähen koju, ma lihtsalt naudin, ma ei kuula, ma vaatan. Näen suures plaanis, mida teevad pillimehed. Mind toidavad need samad kontserdid," ütles Katri Aaslav-Tepandi.