"Tūla" on lugu ühe ulaharitlase elust, armastusest, mis on suurem kui elu, ja Vilniusest, täpsemalt Užupise linnajaost selle veel maalilise viletsuse faasis. Minajutustaja kohtub Tūla-nimelise neiuga ja armub temasse, kuid pärast kirglikku nädalat nende teed lahknevad, armastus aga jääb. Surmani, ja isegi pärast seda.

KATKEND

Teinekord öösel üles ärganud ja lonksu liisunud õlut võtnud, nägin ma Aurelita Bonopartovna aknast välja vaadates vaid rahulikku ja õrna Pühima Jumalaema Lohutaja¹ kiriku ülespoole ahenevat siluetti ja osa nõtkest tornist. Aurelita Bonopartovna magas teises toas koos oma lapseealise tütre Eva Gerbertovnaga, aga nende vanaema ja ema Helena Brzostowska jõi öösiti keedetud veega lahjendatud punast veini, kuulas Penderecki ja Vivaldi plaate ning nikerdas koiduni köögis pärnahalgudest õelast fantaasiast kantud rituaalseid maske – vastlapäeva, jaapanlaste ja Užupise elanike tarvis… Kuid ei, ehk ma mõtlen selle välja. Kindel on vaid üks: öösel üles ärgates nägin ikka kolmelöövilise kiriku torni – olin kindel, et see on kolmelööviline. Torn oli selgelt näha ka kõige tumedama taeva taustal. Kindel olin selleski – Jumalaema Lohutaja kiriku kõrval ei ela enam ammu Daszewska-moor koos oma liiderlike tütarde ning peast segase poja Tadekiga, kes läks hulluks päeval, kui ta filharmoonia saalis poksi avatud ringi finaali pisteti – mehe jätsid maha nii ta kihlatu Angonita Brandys kui ka kõik sõbrad ning joomakaaslased… See juhtus 1956. aastal, kohe pärast kompartei XX kongressi – seda mainis pani Daszewska alati ilmtingimata, kui ta seda lugu mulle ja mu kolleegile Teodoras von Četrasele rääkis. Ta oli ise samal ajal saalis, nii et pole imeks panna, et vaeseomaks taotud poega meenutades – teda peksti veel ka pärast võistlusi riidehoius – hakkas vanaeide hääl iga kord värisema. Zofia, äärelinna kirjakandja ja teada-tuntud jalahargitaja, mõistis venna nõdrameelsust hoopis teisiti: Tadek, kas tead, oli vanglas odekolonnist ja kummiliimist lolliks läinud, näed ise, puhta kollane, no ja kuidas tudiseb! Aga nooruke Maria, kes varustas mind ja Teodorast odavate sokkidega – oma Sparta vabriku toodanguga –, iludus Marijana, keda me tantsitasime siseasjade ministeeriumile kuulunud sünges Hobuste² klubi dancing'us, vältis oma vennasest rääkimist üleüldse. Pani Daszewska, Poola leegionäride porutšiku või horunži³ lese, "meie ajal" juba närtsinud, kõhetu, kuid veel energilise ja pöörase vanamoori biograafia oleks ehk väärt põhjalikku studeerimist, kuid ma ei kahtle, et enamik loeks hoopistükkis parema meelega postipreili, kadunukese Zofia pikantseid memuaare – ei, mitte kurnavast kirjade ning ajalehtede laiali kandmisest, mitte tigedatest Filaretų ja Olandų tänava koerarajakatest – see kõik on jama –, ikka lõpututest, ohtlikest ja peadpööritavatest voodiseiklustest! Nooruses oli Zosia, tõsijutt, ilus nagu pühapilt – ta näitas fotosid! –, aga meile, Alma Mater Vilnensise humanitaaridele, kes me 1967. aasta sügisel ühte Daszewskite koopa nurka kokkulitsutud olime, ei tundunud ta kahjuks enam nii veetlev ja ahvatlev, kui näiteks 1949. aasta nõukogude ohvitseridele või poksitreenerile, kes väidetavalt veeniski Tadekit võitlema garnisoniklubi treenitud sõjaväelaste vastu. Zosiale meeldis astuda sisse meie toakesse, mida haisvast köögist eraldas lilleline sitspalakas, kriuksuvale taburetile istuda ja paberossi tossutades mälestusi heietada. Me Četrasega üritasime teda heas toitumuses ja alati naist ihkavale romanistile Francasele maha kupeldada, kuid näinud Zosiat, kadus Francas tagurpidi uksest välja ega astunud meie möbleeritud urkast peaaegu enam mitte kunagi läbi, kuigi Zosia küsis üha: Nu, gde vaš etot usatš⁴? Pärast Tūla kaotamist (kas ma siis kunagi üldse olin teda omandanud?) sain täiesti ootamatult teada, et sessamas toauberikus, kus ma koos kolleeg Četrasega kunagi koos hoovikasside, põrandate all siblivate rottide, kord nutta ulguva, kord naerda hirnuva Tadekiga mõnusaid poolnäljas päevi mööda saatsin, nii et jah, sessamas urkas, elas, näib, et 1907. aastal, Čiurlionis⁵, meie ainus ametlikult (koguni venelaste poolt!) tunnustatud rahvusgeenius… Sellest teada saades täitis mind soov von Četras üles leida, osta pudel või paar paremat veini ja minna sinna hoovi – kõik Daszewskid, välja arvatud ehk Marijana ja ta jõnglased, olid juba surnud –, et heita veel üks pilk mustavatele aknaavadele, imekombel säilinud vasksele ukselingile ja vähemalt proovidagi ette kujutada geeniuse siluetti kangialuses või et kuidas ta seda ukselinki vajutas… vein ju aitab? Aga Teodoras oli nagu nimme Viini sõitnud – veini trimpasin Daszewskite akna all mingi korbatanud mehega… kui otsa sai, hakkas ta lisa nõudma ja sain vaevu putku. Teen jällegi kõrvalepõikeid, et poleks vaja kohe korraga kõike Tūla kohta välja laduda, kahe l-ga THULLA kohta, Tūla kohta, kelle nime ma kahemeetriste tähtedega Bernardiinide pühakoja põhjaseinale kirjutasin… mitte kaugele peaaltarist…

***

1 Vilniuse Pühima Jumalaema Lohutaja kirik (leedu k Švč. Mergelės Marijos Ramintojos bažnyčia).
2 Asus Arklių ehk Hobuste tänaval.
3 Poola sõjaväes allohvitser.
4 Noh, kus see teie vuntsikandja on? (Vene k.)
5 Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875–1911) oli leedu maalikunstnik ja helilooja.