Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

PLAADIARVUSTUS: Jaakko Eino Kalevi "Dreamzone"

Jaakko Eino Kalevi
Jaakko Eino Kalevi "Dreamzone" Autor/allikas: promo

Võiks öelda, tõeline Soome saun

Jaakko Eino Kalevi

„Dreamzone“ EP

Weird World

Jaakko Eino tundub olevat üks enim Eestis esinenud Soome artiste, kusjuures viimati tallas ta lavasid siin alles paar nädalat tagasi. Tema bändid Yön Syke, Muuan Mies ning Profeetta ja Uusi Maailmanuskonto on meie publikule ka teada-tuntud. Üliproduktiivne härra muusik (sain erinevate koosseisudega kokku 20 plaati-kassetti, enne kui lugemine sassi läks) annab aga seekord põhjuse endast rääkida seetõttu, et tema andekust on märgatud ka meie kultuuriruumist väljaspool. Meie ei ole tema andekuses kunagi kahelnud, nüüd aga ilutseb Jaakko pildiga 12’’ kõigi Euroopa veebi- ja pärispoodide riiulitel seetõttu, et ikoonilise Domino plaadifirma alaleibel Weird World (Washed Out, Peaking Lights jt) tema järgmise albumi väljaandmise enda kanda võttis. Bändikoolitustel ja erinevatel paneelidel esinevatele muusikaekspordi asjatundjatele võib-olla pakub huvi fakt, et Jaakko on üldse esimene põhjamaadest pärit artist, kes Dominoga käed löönud on. Edulugu missugune! Nojah, igatahes see nelja looga EP on siis kevadel ilmuvat täispikka albumit tutvustav helikandja. Ilmus, muide, ainult vinüülil.

Jaakko muusikat enne „Dreamzone“ juba lühidalt kokku ei võta, aga eklektika on kindlasti märksõna number üks. Jazzist pungini. Tihti jääb arusaamatuks, kas Jaakko on erakordselt laia muusikalise silmaringiga või lihtsalt irvitab peenelt kogu (muusika)maailma üle. Ise kaldun arvama, et esimene ei välista teist.

Nüüd siis neli lugu diskot. Ja ikka kohe seda hetkel kõige moodsamat – laisa kulgemisega, päris pillidega sisse mängitud, õhulist. Maailmavallutamiseks on valitud popim helikeel kui Jaakkol tavaliselt. Kõik on väga stiilne ja „nagu päris“. Vabalt võiks see plaat kõlada mõne peene hotelli lobbys, keegi ei kergitaks kulmugi. Keelt põses pole peaaegu üldse näha. Kui ei teaks, et Jaakko selle taga on, siis petaks ära küll. Ainult paar veiderdust süntidega ja mõned juustused saksofonikäigud reedavad, et see muusika pole ikkagi mõeldud sinna hotellilobbysse, vaid hoopis naeruvääristab seal tavaliselt tiirlevaid maotuid loungekogumikke. See peitusemäng muidugi ainult rõhutab andekust ja head stiilitunnetust ning viitab sellele, et suurtes kogustes muusikat on endast läbi lastud. Selleks, et paroodia oleks täiuslik, pead hästi tundma materjali, mille üle nalja heidad. Sellist tõsise näoga muusikaajaloo üle irvitamise kunsti valdavad perfektselt mõned teisedki hetkel kuumad nimed, nagu Connan Mockasin ja Ariel Pink näiteks, kes kumavadki siin plaadil Jaakko eeskujudena.

Nelja loo järgi on raske lõplikke järeldusi teha, missugune tulevik Jaakko Eino Kalevit ees ootab. Tuleb oodata esimene album ära ja vaadata kuidas maailm järjekordse planeedi äärealadelt pärit veidriku vastu võtab. Mina igatahes tunnen ennast küll koduselt kui omakandipoiss mõne metropoli kaubamaja aknalt vastu vaatab, valge käsn peas.

8/10

Vaata videot "No End"

 

Ja üks hetk, paluks lahkesti vaadata toimetaja lemmikut kah, kui veel pisut aega juhtub järel olema (3.5 min):

 

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: