Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Vihmar: tehniliste leiutuste tõttu on meil mugav mitte elada oma elu

{{1386336090000 | amCalendar}}
Ingomar Vihmar 2008.a.
Ingomar Vihmar 2008.a. Autor/allikas: Margus Ansu /Postimees-Scanpix

Kultuurilehe Sirp sarjas Pealend on usutletav lavastaja ja näitleja Ingomar Vihmar

21. novembril tõi Ingomar Vihmar Tallinnas Polygonteatris lavale soome näitleja, lavastaja ja näitekirjaniku Leea Klemola näidendi „Jessika kutsikas”, kus kõneldakse inimeste üksteisest võõrandumisest ja üha enam arvutimaailma siirdumisest.

„Jessika kutsikas” on sul kolmas Leea Klemola näidend lavastada: Pärnu Endlas oled teinud tema „Külmale maale” ja „Kokkola”. Mis sind tema teatritekstides köidab?

Olen sellele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et arvatavasti on selle kiindumuse juured minu lapsepõlves ja noorukieas, kui sai tohutult endasse ahmitud kõike seda, mis Soomest pärit ja mida nõukogude ajal Eestis polnud. Kas või Soome televisiooni vahendusel sealseid sketše. Võimalik, et Klemola puhul mind võlubki, et tema kirjutatu on väga soomlaslik, ehkki hästi järele mõeldes saab täpselt sama öelda ka paljude teiste soome kirjanike kohta. Võtkem või Timo K. Mukka ja Antti Tuuri, kaks soome kirjanikku, kelle tekste olen lavastanud – nende looming erineb kardinaalselt, ent on kahtlemata väga soomepärane.
Klemola näidendeis köidab julgus tuua nähtavale kogu see madal ja kaunis, mis on inimeses ühtaegu peidus. Ka tema huumor sobib mulle väga, nagu ka need ootamatused, mida tekstid pidevalt pakuvad. Eriti palju on neid ootamatusi just näidendis „Külmale maale”: iga kord, kui sattusin seda lavastust nägema, imestasin, kuidas küll autor on kõige selle peale tulnud – jabur, aga seejuures väga inimlik. See kõik on meis olemas. Eestis keegi nii ei kirjuta, eks siis tulebki seda otsida Soomest.

Millised teemad huvitavad sind lavastajana „Jessika kutsikas” kõige rohkem?
Eks teemad kattu küllaltki palju eelmiste näidendite teemadega, küll aga on „Jessika kutsikas” tublisti intiimsem. Innustavalt mõjub selle näidendi struktuur: psühhoteraapiaseanss, mille see perekond häda sunnil ette võtab, jätab mulje, nagu polekski tegemist näitemänguga. Viimasel ajal ongi mind teatris võlunud võimalus muuta kõik mingite vahenditega nii isiklikuks, et see ei mõju enam näitemänguna. Sinnapoole peaks vist iga näitleja püüdlema, võtma oma tegelast nii isiklikult, et leiab temas üles iseenda.
Tavalised inimesed püüavad aru saada, mis nende elus toimub ja kus nad on mööda pannud. Nagu ikka, pole probleem tegelikult see, millega need inimesed alguses välja tulevad.

Kummalisel kombel on lisaks „Jessika kutsikale” esietendunud sellel sügisel veel neli interneti-teemalist uuslavastust: „Hea põhjatuule vastu” Vanemuises, „Netis sündinud” VAT-teatris, „Offline” Tallinna Linnateatris ning Cabaret Rhizome’i „rhizomedia. risomeedia”. On see juhus?
Tõepoolest, „Jessika kutsika” üks keskseid teemasid on see, et tehniliste leiutiste tõttu on meil väga mugav mitte elada oma elu. Me ei saa teiste inimestega kokku ning meil ei ole aega tegeleda iseendaga, sest kogu aeg kulub sellele, et lugeda, mida teised kuskil teevad ja mida arvavad. Õudsalt mugav, aga nii me kaugeneme iseendast.
Ma ei usu, et netilavastuste praegune rohkus on päris juhus. Ju see siis on teema, mis on tõusnud päevakorrale, olnud seni paisu taga kinni ja nüüd ühtäkki on see pais purunenud.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: