Ingomar Vihmar: Tennessee Williams on nagu elu, see ei allu analüüsile ({{commentsTotal}})

Ingomar Vihmar
Ingomar Vihmar Autor/allikas: Heigo Teder

Pärast 15 aastat on Ingomar Vihmar taas lavastamas Viljandis, kus toob novembris Ugala teatris lavale Tennessee Williamsi näidendi "Orpheus allilmas". See on juba kolmas ameerika 20. sajandi klassiku Tennessee Williamsi näidend Ingomar Vihmar käsituses. 2014. aastal lavastas ta Laitse Graniitvillas näidendi "Kass tulisel plekk-katusel" ja aasta hiljem Endla teatri suurel laval "Trammi nimega Iha".

Ajal, kui esietenduseni on jäänud kuu aega, palusime Ingomar Vihmaril vastata mõnele küsimustele.

See on viimaste aastate jooksul juba kolmas Tennessee Williamsi näidend, mille lavale tood. Mis on see, mis sind Tennessee Williamsi juures köidab?

Ma ise ka imestan, et see niimoodi on läinud, sest kümme aastat tagasi ei oleks ma elu sees arvanud, et just Williams. Ja siis teha viie aasta jooksul kolme näidendit on ju päris palju. Ma ei tea, vanasti mul tekkis autorite vastu mingi armastus. Nüüd on see armastus kuidagi muutunud. Ütleme, et ma olen ise arvatavasti nii palju muutunud, et ma enam ei armu nendesse. Mu lemmikud olid Jaan Oks ja Timo K. Mukka ja ma olin väga kirglik nende suhtes. Praegu on see teistmoodi. Aga Williamsit ma ei loegi kui autorit. Ma loen teda kui näidendit ja lugemine on üldse hoopis teine asi. Kui ma lavastama hakkan, siis kõik muutub, nii et ma olen selles loos nii sees, et ma ei oskagi öelda, mille poolest ta on erinev. Ma arvan, et meie suhe on muutunud normaalsemaks, ma ei võta teda kuidagi suurkujuna ja tema teksti mingisuguse klassikana.

Kas on mõni eriline nurk, millele autoris just selle materjali puhul ("Orpheus allilmas") oled tähelepanu pööranud? Mainisid, et sind paelub Williamsi oskus kujutada naistegelasi.

Võib-olla kõige õigem vastus sellele ja eelmisele küsimusele on see, et ma olen Williamsiga nii kaugele jõudnud, et ma ei oska temast enam midagi rääkida. Et Blanche ja Lady (tegelased Williamsi näidenditest "Tramm nimega Iha" ja "Orpheus allilmas") tunduvad mulle nii normaalsed kõigi oma vigadega, et nad on mulle väga omaseks saanud. Ma ei oskagi nendest midagi rääkida. Nad on naised, keda ma tunnen väga hästi. Kuigi peab ütlema, et nad on hästi tugevad, aga kumbki ei ole eriti meeldiv. Ju siis Williams teab seda nii hästi, ta tunneb inimesi ja elu. Tema naised on imetlust väärivad, aga samas õudsed kuradi pujäänid (naerab – toim). Kuidas elu ikkagi kirjeldada, kui seal on kõik olemas? Ma ei oska sulle elust ka intervjuud anda. Eks meil on proovis ka nii nagu parasjagu elu on. See muutub iga päevaga, tegelased muutuvad. Ja ma ei oska kunagi midagi kinnistada, midagi ette välja mõelda, mul ei ole kontseptsiooni. Ühte asja tean kindlalt: kõik muutub kogu aeg. Siis ongi väga keeruline mingit lavastust teha. Ma ei ole kunagi aru saanud, et lavastus on lavastus. Teed selle valmis ja kõik räägivad mingist asjast, mis on nagu mingi lavastus. Võib rääkida konkreetsest etendusest, aga lavastusest rääkida on keeruline. Williams on nagu elu: see ei allu analüüsile.

Lavastuse tutvustuses on lause: "Kui maailm ümberringi on rusudes ega üritagi end paika seada, kas siis on üldse mõtet jääda väärikaks?" Kas tunned, et just praegu on niisugune aeg, milles tema kirjutatu kaasa heliseb? Või on see kogu aeg nii?

Ma arvan, et see käib kogu aeg ja selles kogu point ongi. Üks asi on see, kas seda nimetada väärikaks või millekski muuks. Mina arvan, et inimesed on sündinud heade kavatsustega. Ja kui on mingisugused mustrid või olud, mingisugune karma, mis sind sellest väärikusest – nimetame seda praegu väärikuseks – ära kisub, siis muud ülesannet ei ole, kui leida uuesti see hingerahu. Nii et see ikkagi tegeleb põhiasjadega – jääda väärikaks ja kuulata südame häält. Seda näidendit võib teha ükskõik millal. Aga see on kirjutatud aastaid tagasi ja keegi on selle tõlkinud. Sellega on Williamsi mõttest palju kaduma läinud. Meie ülesanne on mitte tänapäevastada, aga tõlkida see praegusse keelde. Väliselt on ikka üht-teist muutunud – kombed ja suhtlusviis. Meie ülesanne ei ole seda aimata. On skisofreeniline ütelda näitlejale, et kuule, sa oled nüüd Ameerika väikelinnas, kui ta on tegelikult siin Ugala laval. Nii et las igaüks vaatab ise.

Näidendi käivitavaks sündmuseks on võõra sattumine väikelinna, kus kõigel ja kõigil on oma koht. Kas oled ise tundnud, mida tähendab tulla võõrana väljakujunenud olukorda?

Ma arvan, et eks igaüks tunneb seda, kui ta läheb uude kohta. Ma arvan, et tunne on sama, mis Valilgi (tegelane lavastuses "Orpheus allilmas"), kui ta satub uude seltskonda. Ja eks konflikt tekibki seoses väärikas olemisega. Konflikt tekib inimeste vahel, kes tõeliselt igatsevad teada saada, kes nad on, kelle jaoks on oluline väärikus või oma südame järgi elamine ja teiste vahel, kelle jaoks see oluline ei ole. Kes omistavad väärtust nendele asjadele, mis tegelikult ei ole väärtused – asjad ja raha. Või see, mis me peaga mõtleme. Omistatakse liiga palju tähtsust n-ö tarkusele ja rahale. Ja kui tuleb inimene, kes väärtustab muid asju, siis see tundub ohtlik. Neil tekib kahtlus, sest arvatavasti teavad nad kuskil sisimas, mis on õige. See on löök ego pihta. Ja kui inimese ego haavatakse, siis ta hakkab võitlema valimatute vahenditega. Ja siin näitemängus käibki oma egode kaitsmine. Arvatavasti on see iga draama põhiolemus – võta ükskõik missugune näidend, n-ö psühholoogiline näitemäng, siis põhiteema on egode võitlus.

Kuidas sünnib sinu arvates inimeses sisemine surve, mis tekitab soovi midagi oma elus muuta, sest vanaviisi jätkata ei saa? Või on see alati seotud välisega? Pean silmas naistegelase Lady otsust oma elu muuta.

Noh, muutuda saab ainult sisemiselt. Teistmoodi ei ole üldse võimalik. Selles mõttes ei ole tema otsus n-ö teadlikult tehtud. Ta ei eristu kuidagi sellest muust seltskonnast, sest ta ei langeta otsust sisemiselt, vaid elu muutub mingite asjade kokkulangevuse tõttu. Elu muutub nii palju, et ta saab surma. Võib öelda, et jumal tänatud, see oligi vajalik. Aga arvatavasti, kui ta oleks olnud sellest teadlik, oleks lõpp olnud teistsugune. Ma arvan, et selleks, et midagi endas täielikult muuta, ei pea surema. Aga ta on ka ikkagi tegelane draamast "Orpheus allilmas". Ega ükski tegelane ei ole teisest parem või halvem. Alguses, kui seda näitemängu loed, siis seal on positiivsed tegelased, kes tahavad head ja ülejäänud tegelased, kes on halvad, eriti näiteks Jabe Torrence, Lady mees. Võiks ju öelda, et ta on deemon. Tegelikkus on, et tema ei ole sugugi halvem. Selles draamas ei ole häid ja halbu tegelasi. Meie ülesanne on see välja tuua. Aga meil ole võimalust lahata kõikide elusid. Inimene, kes saali tunneb, ei jõuagi kõikide nende eludega tegelda. Seda laiendada on igaühe enda asi, kes saalis on. Ja minu ülesanne on kõiki tegelasi ühtviisi võrdselt kohelda, uskuda, et üks ei ole halvem kui teine.

"Orpheus allimas" Autor: Heigo Teder

Sellest, kui viimati Ugalas lavastasid, on möödas 15 aastat. Viimati oli see Ravenhilli "Shopping and fucking", nüüd Tennessee Williamsi "Orpheus allilmas". Sinna vahele jääb palju aega. Kumb on rohkem muutunud, kas Ugala või sina?

Eks ma arvan, et mõlemad on kõvasti muutunud. Teisest küljest ei ole midagi muutunud. Noh, ma olen ikka ju käinud siin Viljandis ja see on väga imelik tunne. Nagu oleksin siin olnud, aga samas mitte. Ma ei saagi aru, mis see on, aga enne üht proovi istusin siin ja vaatasin üle rõdu ääre ja sain aru, et ma olen siin istunud ja vaadanud siit tuhat korda alla. See vaade on ju jumala lahe. Üheski teises teatris ei olegi sellist vaadet. Ma arvan, et ma olen ikka muutunud. Mingis mõttes on Ugala ka kõvasti muutunud. Aga tunded on samad ja teatrit tehakse ikka samamoodi. Loll on endale ette kujutada, et miski on kardinaalselt muutunud.

Oled tuntud selle poolest, et teed oma lavastustele ise muusikalise kujunduse. Mis muusikapala seda protsessi sinu jaoks kõige enam iseloomustab?

Ma ei tea, mis seda protsessi iseloomustab, aga on üks lugu, mida ma olen viimasel ajal kuulanud. See artist on rootsi produtsent ja DJ Pedrodollar. Plaadifirma alt Born Free ja loo pealkiri on "Money money money", mis läheb mingis mõttes selle näitemänguga hästi kokku. Raha käivitab meis nii palju paanikat ja võitlust, meie fookus on ikkagi vales kohas. Tegelikult räägivad kõik näidendid, draamatekstid sellest, et fookus on vales kohas. Huvitav on see, et draamat mängida on ikkagi ääretult hea. Ükskõik kui raske roll, n-ö jutumärkides raske roll, või keeruline karakter on, siis seda laval mängida ei saa olla raske. Vastupidi. Kui saalis inimesed seda läbi elavad, on okei, aga kuskilt peaks neil hakkama kergem. Kui teater on samasugune egode võitlus ja läbielamine kui muu elu, siis mis mõte sel teatril on. Teatri ülesanne võiks olla vabastada.

Toimetaja: Madis Järvekülg



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: