Oled teinud suure elumuutuse, kolinud Pärnusse. Mida see on sinu jaoks tähendanud?

Tohutult palju erinevaid tundeid on. Kui lähed ära teatrist, kus sa oled kaua olnud, siis see ei ole niisama ärajalutamine. Vanast lahtilaskmine ja uuega sõbrakssaamine on olnud intensiivne, ma olen selle valinud, see on olnud huvitav ja õpetlik. See on mind mingit viisi muutnud, mis on olnud mulle vajalik.

Miks sa seda tegid?

Enda jaoks. Kolm aastat tagasi ma ei oleks seda ettepanekut vastu võtnud. Praegu oli õige hetk, rääkisin perega, kõik muutusid rõõmsaks. See ei tähenda, et nad siiamaani rõõmsad oleks...

Aga kokkuvõttes arvan, et kui mina olen laienenud, siis see on hea. Selle kohta võib öelda: uued väljakutsed. See on ka klišee, aga sa paned ennast proovile, lõhud ära mingid väljakujunenud mustrid.

Kas Endla teatril on mingi oma käekiri ja kas see on nüüd muutunud?

Ta on nende inimeste nägu.

Seda nähakse võib-olla kolme-nelja aasta pärast väljaspoolt, siis saab öelda, kas on midagi muutunud. Teatrit ei saa muuta, lihtsalt kohalolekuga ta muutub koos minuga.

Kas oled seda tajunud, et Endlal on oma publik?

Olen enne ka käinud Pärnus lavastamas kolme tükki. Ma ei teinud seda publikule, ma ei mõelnud selle peale. Nüüd, kui ma vastutan selle teatri eest, pean nagu mõtlema. Ma ei mõtle selle peale, ma tajun, mis ta võib tahta. Mul on hea meel, et Pärnul on publik olemas, kes on sellele teatrile truu.

Praegu ma teatris ei käi, aga ma enam-vähem aiman, miks inimene teatrisse tuleb. See on loogiline, et inimestele meeldib teatris käia, mulle ka meeldis, kui ma ise veel ei töötanud teatris.

Kas esimese tüki valik oli raske?

Ei olnud keeruline. Loogiline mõtlemine on mul null, teen kõike intuitsiooniga. "Trammi" mõtlesin teha juba mitu aastat tagasi. Kui Pärnu variant tuli, siis oli see iseenesest mõistetav.

Näen seal võimalust, et vaadata seda draamat kõrvalt ja millestki aru saada. Näidendina on ta mind puudutanud. Seesama intervjuu, mis ma praegu annan, on täiesti mõttetu, sest see ei räägi sellest etendusest midagi.

Osad proovid ajasid mind täiega närvi. Näitleja on inimene, mitte robot. Kui teatris midagi on, siis on see seletamatu. Proovid olid kõik erinevad. Paljudes proovides ma tundsin, et see on õudselt põnev ja mul on õudselt hea. Samamoodi arvan, et etendused on erinevad. Ma ei käinud ka esietendust vaatamas, aga tajusin oma kabinetist, et see läks korda.

Teatri juures on ainus asi mis loeb, et ta võib igal hetkel muutuda. Öeldakse, et ta läheb halvasti. See on võimatu, ta ei saa halvasti minna, ta läheb teisiti. See on ainult täna, see mis sellest räägitakse on täiesti ülearune.

On sul tekkinud vajadust vaadata eelmist "Trammi", mille tegi sinu õpetaja?

Selle tüki puhul eriti, aga iga tüki puhul on esimene asi ära puhastada enda jaoks need müüdid, mis sul peas on. Need hakkavad segama. Kui selle kõik ära unustad, avastad, et sinu jaoks räägib see hoopis midagi muud.

Ma ei ole seda näinud, ja mis sellest räägitakse - ma ei usu seda. Oma emotsiooni on teistele peaaegu võimatu sõnades edasi anda. Peab ainult ennast usaldama. Arvan, et omas ajas oli ta õudselt hea, aga praegu ei ole sellega midagi peale hakata.