Mulje. Hiphop-biitidega hingegeto ({{commentsTotal}})

"Tramm nimega Iha" Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Käisin Pärnu Endlas "Trammi nimega Iha" vaatamas. Esietendus oli 31. oktoobril 2015. Sellepärast ei ole see arvustus. See on mulje, mis võiks märkida, et lavastus väärib kõnet ka juba sisseõlitatud seisus.

"Tramm nimega Iha"

autor Tennessee Williams
tõlkija Jaak Rähesoo
lavastaja Ingomar Vihmar
kunstnik Liina Unt 
valguskunstnik Margus Vaigur
muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar
videokunstnik Argo Valdmaa 
osades Kleer Maibaum-Vihmar, Kati Ong, Karin Tammaru, Märt Avandi, Priit Loog, Ago Anderson, Ahti Puudersell (nähtud lavastuses Ingomar Vihmar), Ando Loosaar, Roland Leesment 

70 aasta tagust New Orleansi oleks lihtne edasi anda Dixielandi rütmis, tollal tuli see tolles linna sündinud traditsiooniline jazz kuumalt tagasi. Lavastaja Ingomar Vihmar on aga oma "Iha" ka muusikaliselt leidlikult kujundanud ja eestlastelegi tuttavat puitmajade tagahoovide agulimiljööd vürtsitab J Dilla, Ol Dirty Bastardi ja King Geedorah tukse, valitud ja luubitud hiphopimotiivid meile märksa lähemaist kümnendeist, saund, kuhu autorid jazziloorbereid mõistagi maitseks sisse lõiganud.

Oivaliselt paneb see biit paika lavastuse rütmi. Stseenid vahelduvad aegamisi, ent ei veni. Pöördlava kägin mängitakse trammimürinaks. (Või: kesse koputas?) Näitlejad astuvad digieelse ajastu taktis: mehed raskelt või kohmakalt, naised vastavalt tujule. Agulirahva väärikus on sees.

Dialoogid võtavad aega, krutivad pinget, aga ükski stseen ei lähe liiga pikale. Me ees rullub valla 1940ndate lõpu New Orleansi prantsuse kvartali hoovidraama, mis üldinimlike vastuolude esitamisega pisikese õnne otsinguil ulatub kaugele üle mistahes hurtsikute katuste. Hästi mõõdetud lavastus.

Eelkõige on see Kleer Maibaum-Vihmari vaatemäng. Ta ei mängi Blanche'i, ta on ta. Algne kõrkus sulab talvelgi tajutavas lõunaosariigileitsakus allaheitlikkuseks, iha väärikama elu järele säilib kasvõi reaalsustaju hinnaga. Tema neuroosid lasevad aimata ränga mineviku müsteeriumi. Unistamine on ohtlik. Õhku jääb kurbus.

Priit Loog loob täiesti Marlon Brando väärilise rolli: võimas isane, kes ei mahu oma kerre ära, jõhkard, kes tegelikult tahab lihtsalt oma peret hoida. Ja kel on urkatüübi kohta hämmastavalt terav huumoritaju, Loog mängib jõuliselt, samas kordagi macho-klišeedesse laskumata. Oleks ma Aleksei Turovski, siis ütleks, et ninasarvikud on eriti peenetundelised intelligentsed loomad, Stanley pole pelgalt tõbras. Mis ta on ka.

Lavastus läheb korda nagu Tennessee Williamsi ühese lahenduseta elulised asjad ikka. Aga ma ei mäleta Iha-trammi filmiversioone nii naljakatena. (70ndatel Tiia Kriisa ja Peeter Kardiga Endla lavastust telekast nähes olin liiga väike.) Naljakaim koht: Märt Avandi sooritatud Mitchi ilmumine purjuspäi. Mitch pole joodik. Ta on enne me ees olnud ontliku, pisut kohmetu noormehena. Avandi ei esita joobnut täie rauaga. Tundemärgid ilmnevad ükshaaval. Olukorra tobedus loob kontrasti stseeni traagilise tähendusega: pettumine, luhtumine.

Minu "teatripäevikus" moodustas "Tramm nimega Iha" kontrasti eelmise nähtud lavastusega. "ICE" Von Krahlis, kuhu läksin isegi enamate ootustega kui Endlasse. Krahlis sattusin aga keset tühjust ja ideedepuudust. Ma ei taha enam astuda teatrituppa, kus näitlejad tervitavad mind äraseletatud nägudega muiates ega pakugi pärast midagi rohkemat, sest "eksperimentaalsus" õigustab kõike. "Eksperimentaalsus" ei õigusta halba teatrit, eriti, kui ei eksperimenteeritagi muuga kui publiku ajaga. Kõik ei ole parem kui kodus olemine.

Olen kaugel ütlemast, et avangard on kreenis. Libastumisi esineb siin ja seal. Seda enam rõõmustab, et Endlas, Draamateatris, Ugalas ja mujal tehakse (ka)(endiselt) peent kunsti.



FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
"Emmannuelle'i jälgedes. Ahistamise ABC"

Urmas Vadi lavastab Tartus "Emmanuelle'i"

17. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris Urmas Vadi autorilavastus “Emmanuelle’i jälgedes. Ahistamise ABC”. Laval Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Peeter Rästas (Rakvere Teater). Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu ning valguskunstnik Priidu Adlas.

KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: