Ingomar Vihmar: ihaga tuleb sõbruneda
Muusikasaade „MI“ tutvustas seekord 20. sajandi näitekirjanduse klassikat „Tramm nimega Iha“, mis on nüüd repertuaaris nii Endla teatris kui balletina Rahvusooper Estonias.
Endla teatris „Tramm nimega Iha“ lavastanud Ingomar Vihmar tõdeb, et klassikastaatusele vaatamata on raske sellest tükist midagi teada enne sellega töötamist. „Loomulikult on kõik sulle rääkinud, et see on klassika ja kõik noogutavad. Ma võin ju aimata, mis seal on, aga neid sügavusi tegelikult ei saa teada,“ leiab Vihmar. Tema hinnangul peegeldavad loo autor Tennessee Williamsi tegelased inimloomust küllalt universaalselt. „Williamsi tegelastest tuleb välja see, kuivõrd me oleme oma egode teenistuses. See on kõigi draamatekstide puhul: kui tegelased näeks oma egodest kaugemale, ei toimuks draamat,“ sõnab ta.
Williams toob näidendis esile võimuvõitluse, mida võime enda ümber näha niipea, kui televiisori lahti keerame, leiab Vihmar. „Williams näitab seda, et see võimuvõitlus eriti kuhugi ei vii. See on mõeldud hukule. Kui vaatame ümberringi, siis see hästi ei lõpe. Me võime loota, et see ei lõppe nii halvasti meie jaoks,“ kõrvutab Vihmar olevikku kõnealuse stsenaariumiga.
Materjali süvenedes on Vihmarile saanud iseäranis sümpaatseks see, kuidas Williams kujutab naisi. „Blanche on ta üks lemmiktegelasi, keda ta kujutab suure kaastunde ja imetlusega. Kui soojalt ja kui palju värve Williams sellele naistegelasele annab! Haruharva on naistegelaste puhul kujutatud sellist musta huumorit, mis Blanche’is on oma kõikides nurkades. Oma pahedes ja vastuoludes on ta niivõrd võluv tegelane, et võimatu on teda näitamata jätta,“ kirjeldab Vihmar. „Williamsi tundlikkus ja austus naiste suhtes on miski, midas tahan edasi anda. Seda peaks igal ajal tegema – kohustulik on tõsta naisi ausse ja neist lugu pidada. See tuleb mul alati meelde, kui ma Williamsist ja neist tegelastest mõtlen,“ lisab ta.
Tennessee Williamsi näidendi esialgne pealkiri oli tegelikult „Ööliblikas“. Rahvusooper Estonia etenduse koreograaf Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland) avab ideed: „Ööliblikas on väga õrn olevus. Teda tõmbab valguse poole. Ta lendab tule poole ja põletab end. Põhimõtteliselt on Blanche DuBois see õrn olevus, keda tõmbab iha. Lõpuks iha hävitab ta. Pealkirjaks jäi "Tramm nimega Iha", sest see on Blanche'i rännak iha poole. Ta on sellel rajal, ihkab alkoholi, seksi, meeste tähelepanu. Lõpuks läheb ta hulluks ja kaotab elu.“
Ja pealkirjas viidatud tramm polegi täiesti fiktiivne. Desire (tõlkes: iha) on üks kvartal New Orleansis ning sellenimeline trammiliin eksisteeris aastail 1920-1948, jutustab Ochoa. „Enam seda pole, kuigi rahvas sooviks, sest näidend on väga kuulus. Kvartalist üle tee asub surnuaed. Ühel pool on Iha (Desire) – sisuliselt elu algus, teisel pool aga surm, kalmistu,“ seletab ta.
Selleks, et näidend jutustaks lugu ka balletina, tuli pingutada, ja Ochoal oli abiks teatrilavastaja Nancy Meckler. Ochoa usub, et ainuüksi kehakeele abil saab väga palju sisu edasi anda. „Arvan, et kehakeel on väga tugev. Me kasutame seda ka oma igapäevaelus. Otsustasime lavastajaga juba projekti alguses selgitada tantsijatele, et nende keha liigutused ruumis peavad ütlema, mida üks teiselt tahab. Rõhutame ka, et lavale tulles peavad tantsijad olema kindla kavatsusega. Hea stseen sünnib, kui kaks inimest tahavad kumbki oma asja. Siis tekib pinge. Kui mõlemad tahavad sama, jääks stseen lühikeseks,“ avab Ochoa lavastusprotsessi.
„Otsustasime lähtuda raamatus kirjeldatud sündmustest ning jutustada lugu kronoloogiliselt. Balleti alguses on ta 16-aastane, abiellub 17-aastasena. Kuus aastat hiljem tuleb ta New Orleansi. Nii räägime meie loo lahti. Loodetavasti ei pea hakkama raamatut lugema, et draamat mõista,“ sõnab Ochoa.
Meckleri ja Ochoa lavastus sündis viis aastat tagasi ning esietendus siis Šotimaal. Aastate jooksul on Ochoa enda hinnangul koreograafina küpsenud ning läheneb lavastusele täna veidi teistsuguse pilguga. „Noorena tahad korraga öelda liiga palju. Vanana keskendud ühele asjale ja võtad aeglaselt. Mõne asja võtsin välja, aga põhiline muutus on see, et olen küpsem, olen balletti juba lavastanud. Saan tantsijatele kõike selgemalt kirjeldada. Viis aastat tagasi töötasin pigem vaistlikult. Nüüd pole küsimus vaistus. Ma tean, et on vaja stseeni mingi infokild lisada, muidu jääb mitu stseeni arusaamatuks. Arvan, et minu küpsus lööb välja,“ sõnab Ochoa.
Balletiversioonile muusika kirjutanud briti päritolu Peter Salem kirjutas enamikele tegelastele oma muusikalise teema. Nii näiteks lähtub Blanche’i oma eelpool mainitud ööliblika kontseptsioonist ja on habras klaverimotiiv.
Iha kui nähtus on Salemi jaoks keeruline. „See on väga põnev, aga see muidugi hävitab su lõpuks. Religioonid on alati selle poolt, et oma ihasid piirata. Maailm oleks rahulikum, kui saaksime oma ihasid kontrollida ja suunata. Samas paljud asjad ei saaks kunagi tehtud. Parim viis oleks oma ihasid siiski mõista, mitte neid lihtsalt maha suruda. Mahasurumine paneb inimesi oma ihasid kartma, neid mõistes aga mõistad paremini ka tagajärgi ja see võimaldab teha mõistuspärasemaid otsuseid,“ leiab Salem.
Ingomar Vihmar leiab iha üle arutledes, et see pole mingisugune üleloomulik jõud, mida kontrollida ei saa. „Me peame ihaga lihtsalt sõbraks saama. Me ei pea seda maha suruma, peame tunnistama, et see on meie sees. Siis ta kaob ise ära. Ta võiks kaduda,“ leiab Vihmar.
Toimetaja: Helen Eelrand