Arvustus, Mihkel Truman: „Fanny ja Alexander“ - muinasjutt täiskasvanuile
...tegemist tõeliselt nauditava ja heatasemelise lavastusega, mis annab taas tunnistust sellest, et Teater Vanemuine on tõusuteel.
“Fanny ja Alexander”, Vanemuine, esietendus 1. III 2014. a
Autor: Ingmar Bergman
Tõlge: Ülev Aaloe
Dramatiseering: Ain Mäeots ja Ülev Aaloe
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala)
Koreograaf: Marika Aidla
Muusikajuht: Ele Sonn
Lavastaja assistendid: Maiken Mõmmoja ja Kertu Tombak
Näitlejad: Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Karl Kristjan Puusepp, Kristiina Raahel Uiga, Riho Kütsar, Maria Kallaste, Ott Sepp, Kaia Skoblov, Kristina Nukka, Elina Pähklimägi, Merle Jääger, Eva Püssa, Ele Sonn, Raivo Adlas, Kais Adlas, Priit Strandberg, Markus Luik, Mait Malmsten, Aivar Tommingas
“Fanny ja Alexanderi” kavalehel on märgitud, et teosel on kaks kirjandusklassikust inspireerijat – saksa romantik E. T. A. Hoffmann, õigemini tema eeskätt balletisüžeena tuntud lastejutt “Pähklipureja”, ning inglise klassiku Charles Dickensi looming. Kuid ilma seda lugematagi oli juba esimese stseeni algusest tunda “Pähklipureja” tundelaadile omast unikaalselt muinasjutulist fluidumi. Kuigi lugu on oma tõsiduses eluline, hõljub kogu etenduse jooksul saali kohal omapärane helgus ja lootus, muutmata seejuures sündmustikku ja tegelaskujusid vähem usutavaks või eluliseks. Ka siis mitte, kui lavastuse lõpus antakse vaatajale võimalus olla iseäraliku nõiduse tunnistajaks.
Lisaks sellele, et nii “Fanny ja Alexandri” kui ka “Pähklipurejal” on sarnaseid süžeeliine ja suuresti ühtiv atmosfäär, on Ingmar Bergman tunnistanud, et lugu baseerub rohkemal või vähemal määral tema enda lapsepõlvel.
Kuigi lugu ise on oma olemuselt ju traagiline – isa kaotanud Fanny ja Alexander satuvad võrreldes oma varasema koduga elama süngesse ja karmi majapidamisse, kus vastne võõrasisa nii lapsi kui ka nende ema terroriseerib. Alexander, kes on niigi loomult impulsiivne ja agressiivne, astub vastu võõrasisa vägivallale, mis tema ilmset sisemist segadust veelgi süvendab. Alexandri sisemine tragöödia näib lahenema hakkavat alles pärast juudist perekonnasõbra Isak Jacoby juures elava ja muust maailmast eraldatud noormehega kohtumist. Kui kogu trupp moodustab piisavalt selgepiirilise terviku, siis Ismael irdub teistest kõigiti. Priit Strandbergi mängitud juudipoiss väljendab ühelt poolt iseäralikku jumalikku puhtust, Alexandri seisukohalt aga mingis mõttes teda ennast. Vähemalt suudab Ismael Alexandri mõtteid lugeda ning nähtavasti neid ka tõlgendada-mõista.
Kui Alexandri sisemine arenguliin kõrvale jätta, siis – nagu juba mainitud – on lavastuse keskne süžeeliin veidi muinasjutulik, vaatamata sellele, et karakterid ja dialoogid on üpris argised. Lapsed kaotavad oma pärisisa, satuvad kurja võõrasisa juurde vangi ning järgnevalt plaanivad lähedased hoolega laste ja nende ema päästmist. Muidugi ei ole lugu sedavõrd lihtsustatud ja hoolimata otse laval toimuvast nõidusest sedavõrd muinasjutulaadne. Probleem on aktuaalne ka tänapäeva maailmas ja ükskõik kui absurdne see ka pole, siis laste tagasiröövimine on ju veel nüüdki tihti kasutatav võimalus probleemi lahendamiseks.
Õnneks ei ole lugu nii sünge, kui ta reaalselt olla võiks. Üheltpoolt pehmendab olukorda kõigest kumav lootus õnnelikule lõpule, teisalt lustakas-koomilised kõrvalstseenid. Võiks arvata, et Ott Sepa mängitud Gustav Adlofi ja tema lapsehoidjast armukese Maj (Elina Pähklimägi) vabameelsed ja igasuguse valehäbita ootamatult humoorikad voodistseenid võiksid põhitegevusest liiga kaugele jääda ning tervikut tarbetult lõhkuda, kuid nii see siiski pole. Nii nagu esimese stseeni laste kära, sagimine jõululaua katmise ja külaliste saabumise ümber, tasakaalustavad vaimukad voodistseenid kogu loo tõsidust. Ehk just vahe huumor annabki lavastusele muinasjutulise kerguse, sest ainus ime sünnib ju alles üsna loo lõpus.
Ei ole palju neid täiskasvanuile mõeldud lavastusi, kus küllalt kesksed rollid on lõpuks lastele lahendada jäetud. Esietendusel astusid Fanny ja Alexandrina üles vastavalt Kristiina Raahel Uiga ja Karl Kristjan Puusepp, kelle tegelaskujud olid lavastuse kui terviku seisukohalt väga hästi tasakaalustatud ja rollilahendustelt lihtsalt suurepärased. Paratamatult oli Alexandri kui agressiivse, iseendaga sügavalt pahuksis poisi tegelaskuju oluliselt keerulisem kui Fanny tasakaalukam ja venna teravusi tasandava õe roll. K. K. Puusepa esitatud Alexandri tegutsemine ja reaktsioonid olid kogu etenduse jooksul sisemiselt motiveeritud ning jõuliselt ja veenvalt esitatud. Ja seda üldse mitte obstsöönse sõnavara pärast, mis huvitaval kombel (kui argielu tausta arvestada) publikus siiski nähtavat võõristust tekitas. Poisi mäng oli lihtsalt sedavõrd ehe. Nagu öeldud, ei ole Fanny tegelaskuju nii esiletükkiv, küll aga on sellel oluline roll Alexandri olemuse ja loo mõjususe väljakujunemises. K. R. Uiga teeb sarnaselt K. K. Puusepaga suurepärase rolli, tema mäng on ehe, siiras ja üllatavalt läbitunnetatud. Ei tea, kust lavastaja A. Mäeots need lapsed leidis ja mida nendega tegi, kuid tulemus oli rabav.
Tervikuna väärib kogu trupi mäng kiitust, A. Mäeots on suutnud näitlejad ilusaks ansambliks liita. Kui mõned säravamad leiud välja tuua, siis tuleks ära märkida Ott Sepa elunautlejast Gustav Adolf, kelle vabadus nii igapäevases käitumises kui ka seksuaalsuhetes on haruldaselt kompleksivaba ja eluterve ning sellisena kodakondsete poolt mitte ainult aktsepteeritud, vaid kohati lausa imetletud.
Huvitava ja oma viimaste aastate karakteritega võrreldes teeb veidi vaoshoituma ja sisendusjõulisema rolli ka Riho Kütsar, kelle tegelaskujule annab suuresti sisu põlgus ja viha oma alandliku ja kõike allaneelava abikaasa vastu, keda siinses kontekstis esitab veenvalt Maria Kallaste.
Õnnestunud tegelaskuju annab lavastusele ka Eesti Draamateatri näitleja Mait Malmsten. Roll, mille puhul oleks väga lihtne langeda tüüpilise egotsentrilise türanni esitamise stampi, on loodud mitmekihilisena ning inimlike motiividega seletatavana. See muudab piiskopi kui oma õpetusse ja karistusmeetmetesse pimesi uskuva mehe usutavaks ja tema tegevuse tõepäraseks. Oma koomilisuses kaastunnet äratava vanamehe rolli loonud Aivar Tommingas osutub ehk Ott Sepa kõrval teiseks, kes oma tegelaskuju humoorikusega kogu loole värskust ja mitmeplaanilisust lisab.
Kuidagi ei saa mainimata jätta ka kunstnike tööd. Lavakujundaja Kristiina Põllu on koos valguskujundaja Rene Liivamägiga suutnud luua kodu õhulise ja helge atmosfääri ning teisalt piiskopilossi rõhutatult range ja sünge ilme. Kujunduses on kindlasti natuke liialdatust, kuid muinasjutulist lugu toetab see imehästi. Lavastusele annavad ootamatult palju juurde laulu- ja tantsunumber. Nendega pole liialdatud, aga situatsiooni õhustikku avardavad ja täiustavad need õnnestunult. Positiivse mulje jättis ka valdavalt elusa muusika kasutamine lavastuses. Isegi see tegi muinasjutu äraspidisel moel veenvamaks ning andis koos ilmekate kostüümidega päris hästi edasi lavastuse tegevuse aegset hõngu.
Kokkuvõttes on tegemist tõeliselt nauditava ja heatasemelise lavastusega, mis annab taas tunnistust sellest, et Teater Vanemuine on tõusuteel.
Toimetaja: Tõnu Pedaru