Arvustus: Schilling on igas mõttes suur perepralle ({{commentsTotal}})

Jan Helsing Schillingil 2014.
Jan Helsing Schillingil 2014. Autor/allikas: Nelly Voolpriit
Festival. Schilling. 5. juuli, Kilingi-Nõmme.

Schillingu ajal murul lebada on kuidagi eriti mõnus, ükski muremõte pähe ei tiku. Justkui veedaks koduaias üht introvertset õhtut, kuigi tegelikult on ümberringi mass kodanikke, kes kummalisel põhjusel absoluutselt ei häiri. Selline see Kilingi-Nõmme festival on – koos jahivad muusikaelamusi ja keskmisest paremat toitu/ õlut Maarjamaa alternatiivikud, nende võsukesed (keda oli palju-palju) ning kohalikud Saarde valla elanikud. Tulemusena on müra sees ürgne rahu ja suur sõbrameelsus. Ja sedapsi juba kaheksandat korda.

Nagu ikka, võis Kagu-Pärnumaa muusikaürituse esinejaid iseloomustada sõnaga „indi”. Kitarriheeroseid ning sündikuningaid oli kohale lennutatud nii Ameerika Ühendriikidest, Hispaaniast, Rootsist kui Soomest. Neid abistasid värskemad ning vanemad kohalikud tegijaid. Bändidele pakkus vaheldust Genka, kes esines kaks korda Oleg Kosjugini-nimelisel laval ja tegi seda kuramuse hästi. Endasõnutsi tundis ta end enne Schillingut kui Argo Vals, kes valmistub hip hop festivalil esinema. Kes teab, kuidas see Valsil välja tuleks, aga Genka oli ülesannete kõrgusel ning pritsis sotsiaalteravusi nii Oleg Kosjugini EP palade kui Toe Tagi legendaarsete lugude saatel. Kui tema esimene sett skatepark’i ehitatud laval oli veel võrdlemisi rahulik – toimus see ju päeval ning iga loo järel „korrata” hõikas vaid mõnepealine neiude seltskond, – siis õhtupoolne andmine hullutas publikut metsikumalt. Indimehed tõstsid käed ning hööritasid puusi, Kilingi-Nõmme noored istusid rulapargiatribuutikal ning õõtsusid rõõmuga kaasa. Genka särk muutus järjest higisemaks, kuid rahvas ei tahtnud teda kuidagi puhkama lubada, nii tuligi räpikunstniku poolt esitamisele festivalikorraldaja õudusunenägu ehk lisalugu. Aga võib-olla polnudki sellest väga hullu, sest põhimöll käis ikkagi pealaval, kus esinesid kõik ülejäänud artistid.

Päeva avasid Holy Motors ning seejärel Argo Vals Band. Mõlemat oleks parema meelega siseruumides kuulanud, Kilingi-Nõmme võrdlemisi uhke ja priske laululava jäi neile tiba suureks, kuid see oli kokkuvõttes kõigest väike piisk suures lombis. Valsi varasem pigem-nunnu-kitarriambient kaob järjest rohkem unustustehõlma ning asemele sammub sirgjoonelisem (ja samal ajal progem) ning karmim küte. Hästi sõuab ta mõlemal lainel. Viimasel ajal palju haibitud Holy Motors kujutab endast lihtsalt öeldes nooreohtu inimesi ja Andres Lõod! Suurbritannia shoegaze ning 90ndate Ameerika mürasem alternatiivrokk sai oskuslikult kokku miksitud, kitarrid olid toored, kohati isegi närused. Just nii peabki sellist muusikat tegema! Maailmal pole vaja enam ühtegi säästuindi bändi. Samas vaimus jätkata.

Tartlaste Galvanic Elephants andis hiljuti välja oma debüütalbumi „Mosaic”, mis kõlab kui flegmaatiline elektropop. Mina olen pigem nende esiksingli „Rum Rumble’i” mees. Kujutan ette, et nad on sarnasest jutust juba surmani tüdinud, aga midagi pole teha, see oli spontaanne ja muretu rockidiskens, millest Härra Muusikategemisevaeva karvased ning kühmlikud kämblad polnud veel kinni haarata suutnud. Schillingul nad üllatasid, albumil ilmunud lood hakkasid oma elu elama, rõõm ja lust oli mingist aknast tagasi bändi koosseisu roomanud, lõppvalemiks korralik tantsurock. Soovitus poistele: „We Are Together” sarnased laulud on igal aastal FIFA arvutimängude seeria soundtrack’il. Pange EA Sportsile meil teele. Ilmselt ei juhtu midagi, aga kes teab.

Soomlaste Streak And The Raven kõlas kohati nagu segu Badass Yukist ning Galvanic Elephantsist, vahepeal pandi aga veel rohkem elektroonikat mängu. Pärast eelnevat bändi jättis aga külmaks. Soojemalt mõjus esikplaati „Kajalood” esitlenud Jan Helsing. Kui albumil jätkub lõõritajaid igale maitsele (Kärt Ojavee, Kaidor Kahar jne), siis laivis kandis laulurolli Dallase Kristi Kindel ning sai sellega edukalt hakkama. Siiski on mul Jan Helsingiga tillukene kana kitkuda. Jah, nende helge ja leebe indi on üle ootuste nakkav ning Schillingu päikesepaiste alla sobis peaaegu nagu rusikas silmaauku, kuid siiski jääb midagi puudu. Särtsu oleks vaja, rohkem erilisust ning surpriisi, et ei jäädaks indistampidesse liialt kinni.

Kataloonia pealinna Barcelona muusikud ansamblist Extraperlo suutsid ürituse keskpunkti korralikult ületada. Kui seni olid lavaesised tantsuprintsid ja -printsessid põhiliselt festivalimelu nautinud lapsed, siis nüüd hakkas lisaks neile end liigutama ka järjest rohkem täiskasvanuid. Lõunaeurooplaste indipopp mõjus eestlaste põlvedele vabastavalt. Pole ka ime, mõjutusi oli nii afrobiidist kui uuemast indist. Pähe torkasid nii Paul Simon, El Guincho (kes ka Extraperlo viimase albumi produtsendiks) kui Vampire Weekend. Tantsida sai. Samal lainel jätkas Leslie Da Bass, kelle kavva mahtus nii uuemaid kui vanu hitte. Nii ei jäänud kellelgi virisemiseks põhjust.

Jeremy Jay läks iga palaga järjest tugevamaks, tema indipopis oli kuulda new wave'i, postpungi ja 80ndate ihalust. Mõnikord pidi lava poole teravama pilgu saatma veendumaks, et salapära saatel pole püünele hüpanud Morrissey. Veel paremini rokkis õhtu põhiartist Merchandise, kes samuti aastakümnete taha pilgu saatis. Neopsühhedeelia ja mürapopp kaisutasid õndsalt koos. Power’it jätkus ja ihukarvad tõusid vaikselt püsti. Kahe rokisema asja vahel sai sõna sekka öelda rootslaste Kite, kelle süntpopp ja värvilised visuaalid kulutasid hoolega rahva kaloreid ning kellelegi ei tulnud pähe, et säärast biiti saab toota ka kraade kangemalt ning paremalt.

Õhtu lõpetas Id Rev, kes vaikselt kolmanda albumi materjali sepitsemas ning enamjaolt värsket kraami ette kandis. Laulja Neeme Lopp vaatas tihti publikut nagu esmakordselt maale sattunud tulnukas. Vahepeal saatsidki teda kosmosesündid. Eks viimase plaadi post-rock oli üldjoontes ikka alles jäänud, aga selle žanri puhul pole kõige huvitavam mitte uimane kitarritilulilu, milles enamus bände kõlab nagunii ühtmoodi (ka Id Rev), vaid hoopis vahekohad ning kliimaksi poole ronimine. Lood kerisid ja kerisid ning siis läks kaos lahti. Veelgi rohkem elektroonilisi rütme, veidi math rock’i, jalg oli pedaalil ning uued lood ei tekitanud võõristust ega janu vanema materjali järgi. Väärt lõpp ühele kaunile festivalile, kus turvamehi ülemäära palju ei näe, kus kehakosutust saab kvaliteetselt ning kus vähemalt näiliselt on kõik üks suur pere.

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: