Andres ja Katrin Maimik: saaks veel mõne filmi teha
17. oktoobril toob kineastideduo Andres ja Katrin Maimik kodupubliku ette oma mängufilmi "Kirsitubakas."
Setumaal üles võetud suhtedraama maailmaesitlus oli sel suvel Karlovy Vary filmifestivalil, kus linateos positiivset vastukaja tekitas.
Abielupaar Katrin ja Andres Maimiku esimene koos kirjutatud ja lavastatud ekraaniteos oli lühimängufilm "Hõbepulm". Kultuuriportaal esitas filmitandemile mõned filmi tegemise ja üldse kultuurieluga seotud küsimused.
Katrin ja Andres, hetkel tundub, et Eesti ühiskonna kuumem teema on kooseluseadus...teie peres on ka asju arutatud ja seisukoht võetud?
Andres: Perekond on väga tore koosolemise vorm ja soovitan seda võimalikult paljudel proovida. Mitte, et mul midagi ka vallaliste vastu oleks, aga koosolemist ei asenda miski.
Katrin: Me ei debateeri sel teemal kodus, sest me oleme ühel meelel. Need, kes tahavad koos elada, võiksid seda saada teha. Ka ametlikult tunnustatult.
"Ajastus on kõik", arvatakse, kuidas on „Kirsitubakaga“ praegu välja tulla? Kooseluseadusega haakub film ehk küll, aga pingeline olukord Ukrainas...kas võiks mõjuda ehk tervendavalt „armastus võidab“- võtmes?
Andres: Olukord Ukrainas ja „Kirsitubakas“ ei oma küll mingisugust seost. Loosung „armastus võidab“ kõlab praeguses maailmas nii kuuekümnendad.
Katrin: Millalgi tuleb ju film, kui ta valmis saab, välja tuua. Ajastus on ses suhtes muidugi tähtis, et eelnevalt jõuaks inimesi filmi väljatulekust teavitada, mingi ootus tekitada.
Räägime filmi senisest retseptsioonist – eesti rahvas näeb „Kirsitubakat“ alates 18. oktoobrist, aga paljud väljamaalased on juba näinud. Karlovy Varys, lugesin, tervitati aplausiga – kas stiil „kestvad aplodismendid, rahvas tõuseb püsti...“ on jätkunud ka hilisematel välislinastustel?
Katrin: Igal pool on tõesti seni film hästi vastu võetud, aga ma enam seda küll ei mäleta, kas Karlovy Varys püsti tõusti. Endale see püstitõusmise komme eriti ei meeldi. Film on praeguseks linastunud peale Tšehhimaa Soomes, Hollandis, Inglismaal, Venemaal, peagi tulevad linastused Prantsusmaal, Belgias, Valgevenes.
Andres: Mulle ka püstitõusmine kinosaalis ei meeldi, see kohustab. Kui sa jääd istuma, siis see on nagu trots, kui sa tõused püsti, siis see on nagu mingi karjamentaliteet. Kui mulle midagi meeldib, siis see meeldib mulle vaikselt ja intiimselt, ma ei pea seda kõigi ees välja kuulutama.
Kuskilt filmifoorumist jäi silma, kuidas välismaalased arutasid, kas „Cherry Tobacco“ ("Kirsitubaka" inglisekeelne pealkiri, toim.) peategelane, Gert Raudsepa kehastatud keskealine sammalhabe Joosep on selline, kellesse teismeline Laura (Maris Nõlvak) võiks armuda ja - sain aru, et peeti võimalikuks. Kaua kaalusite kandidaate Joosepi rolli ja kuidas Gert välja koorus?
Andres: Joosepi tegelaskuju jaoks kaalusime kaua aega kandidaate, aga Gerti olemuses oli midagi triksterlikku, mängulist, mida mõnes teises keskealises näitlejamürakas pole.
Katrin: Proovivõtete ajal katsetasime, kuidas Marise ja Gerti vaheline keemia töötab, ja hakkas kihisema küll.
Gert Raudsep ( Joosep) ja Maris Nõlvak ( Laura)
Arvata võib, et naisterahvastes tekitab see koolipõlvemälestusi, sest eks sinnakanti jää ju kõigil vast see esimene armumine...Katrin, kuidas kommenteerid?
Katrin: Miks ainult naistel? Ka tundelisema loomuga meestel võiks see film avada väikse mälestuspaunakese? Loomulikult sisaldab pea iga film autentset materjali päriselust, aga need on vaid motiivid, tegemist on ikka mängufilmiga, dramatiseeritud teosega. Ma ise veel väga palju aega mälestuste peale ei raiska, elu alles täies hoos.
Ja Andres – siia kõrvale, võrdluseks „Kormoranidest“, olen kuulnud (naised saunas rääkisid), et Guido Kanguri luuserist rokipeer ei olnud usutav ihaldusobjekt Elinale (Pähklimägi/Purde-toim), mida kostad? Casting is everything?
Andres: Üks tuntud kirjanduskuju on öelnud, et kunagi ei või teada, kuhu vend päike võib oma käe toppida. Mõnikord on elus uskumatumaidki kombinatsioone kui filmis. Castingu rolli ei saa muidugi alahinnata ega ei saa ka alahinnata teatavat staarikvaliteeti.
„Kirsitubakas“ on „nooruslik suhtedraama esimesest armumisest”, tunnete kaskaad on eestlaslikult kontrolli all, aga vahvalt vabastavalt on pildiritta pikitud situatsioonikoomikat... ja tegelikult on tegemist ikkagi ju “keelatud armastusega”. Kindlasti olete juba senise tagasisideme põhjal saanud arusaamise, millega olete hakkama saanud? On's see hoiatusdraama, et mitte öelda õppefilm keskkoolineiudele? Et mis võib juhtuda, kui elate “depressiivses väikelinnas” ja kui igavlete – ei oska mängida arvuti või mobiilimänge või ei käi sporditrennis? Ja keskeakriisi vaevlevatele meestele teadmiseks, et “võimalusi” on õhus.
Andres: Tegemist ei ole kohe kindlasti hoiatusfilmiga, sest midagi keelatut ega seadusevastast ekraanil ei sünni. Tõde on vaataja silmades, just tema korjab sealt üles sellise loo nagu näha tahab.
Katrin: Mõnikord on sellest, mis toimub, olulisem see, mis toimumata jääb, aga mille peale sa mõtled, millest fantaseerid. See on nii noores kui ka vanemas eas ju nii. Tunded on universaalsed, küsimus on ainult elukogemuses.
Andres: Me ei anna kellelegi seisukohta, kuidas seda filmi tuleb näha. Nagu intervjuu alguses juba öeldud sai, kõigil on õigus liikuda oma õnne poole. Igal suhtel on võimalus saada teoks. Khm, muidugi käib jutt passiealistest inimestest.
Filmi lõpp võimaldab mitmeid lahendusvariante. Tõenäoliselt ei tohigi tänapäeval enam konkreetselt öelda, mis “armunutest” saab – et “said palju lapsi ja elavad õnnelikult veel tänagi, kui surnud ei ole”?
Andres: Ei tahaks ära anda filmi lõppu, las võimalikule vaatajale jääb ka avastamisrõõmu.
Andres, käisid äsja Poolas. Lenini Poolas-käigust tehti 1960-tel suisa film, mille eest režissöör sai Cannes'is preemia. Mis asju sina Poolas ajasid?
Andres: Üks anekdoot tuli meelde, kuidas näitusesaalis rippus maal pealkirjaga „Lenin Poolas“. Pilt kujutas aga hoopis Krupskajat ja Trotskit, ütleme nii, intiimses olukorras. Kunstihuviline küsib giidilt „aga kus on Lenin?“. Giid vastu: „Lenin on Poolas“.
Katrin: Jajah, sel ajal, kui Andres Poolas möllas, organiseerisin mina Jaan Toomiku filmi linastust.
Andres: Tegelikult käisin ma Poolas meie järgmise filmi stsenaariumit arendamas koos tõsiste kinotööstuse sägadega, nagu „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“ lavastaja Peter Webber ja „Gravitatsiooni“ stsenarist Tom Abrams.
„Hõbepulm“ ja „Kirsitubakas“ edukalt seljataga - tundub, Andres ja Katrin, et olete teineteist leidnud ka tööpostil ja loomigulises plaanis? Kas jätkate tandemina ja Andres – kas sa Rain Tolkiga enam ei "käi"?
Andres: Ei, miks nii. Loomingulises plaanis on meil tõeline ménage à trois. Järgmisesse filmi oleme plaaninud Raini peaosasse.
Kui palju saab rääkida teie uutest töödest?
Katrin: Natukene ikka. Uue stsenaariumi „Minu näoga onu“ keskmes on jällegi inimsuhted, seekord suhted täiskasvanud laste ja nende vanaks jäänud vanemate vahel. Mõnikord on need, kes on sulle kõige lähemal, ka kõige raskemad taluda. On draamat, on komöödiat.
Millised on Eesti filmiga seotud elamused – Jaan Toomiku film, Pärnade film... mis veel?
Katrin: Mina ei saa seda öelda, sest olen mõlema filmi linalejõudmisega seotud.
Andres: Toomiku film oli üks viimaste aegade huvitavamaid kinotükke. Ma ei saa öelda, et ma kõiges autoriga nõus oleksin olnud, aga juba Toomiku julgus rääkida olulistest asjadest mittetraditsioonilisel, et mitte öelda mittepopulaarsel moel, väärib sügavat austust. Pärnade filmi pole veel näinud, aga arvestades eelinfot ja minu eelnevaid kokkupuuteid Pärnade loominguga, on alust eeldada, et sealt on tulemas Päris Asi.
Kas närvi ei aja, et Toomiku Jaan, tõesti kuulus kunstnik, nüüd ka filmitegijaks hakkab. Olgem ausad, siin on ju tõesti kitsas käes...tegijaid palju, raha vähe.
Andres: Miks ta peaks närvi ajama? Keegi ei keela ju mul maalima hakata, kui tunne on sees. Iseasi muidugi, kas minu kreatsioone keegi näitusel rippumas näha tahab. Jaanil on neurootiliste kineastide ees see eelis, et tema ei pea iga hinna eest tõestama, et ta oskab filmi teha. Ja see vaba meel kiirgub vastu ka tema viimasest filmist.
Kas teil kahepeale on mingi hea mõte, kuidas Eesti filme oleks hea/parem/õiglasem rahastada. Või tasub see teadmine siiski endile jätta?
Katrin: See on nii umbne ja sisyphoslik teema, et jätame selle filmikonverentside lahendada.
Andres: Mul on visioonike. See pole ju mingi imerohi. Maksusoodustused oleks üks asi ja kinodele popcornimaks kehtestada. Ehk iga näitamise pealt suunata väike summa kodumaise filmi tootmisse.
Mis on teie kui filmitegijate tööalane unistus? Nobeli preemiat filmitegijale ei anta, selleks peaks hoopis kirjutama midagi...aga Oscar ongi ju vist ikkagi veel kuulsam ja glamuursem?
Katrin: Unistus on, et saaks veel mõne filmi teha.
Andres: Jagan eelkõneleja unistustepaketti.
Millised on olnud teie viimase aja nö kultuurielamused – ehk siis ikkagi traditsiooniliselt kaunite kunstide vallast? Film, teater, muusika, raamat jne.
Katrin: Filmidest Guillaume Nicloux'i “Kidnapping of Michel Houellebecq”, Micheli endaga peaosas, teatrist Renate Keerdi ja Maria Ibarretxe'i “Pink Flamingos, Crazy Horses”.
Kolisite perega pealinnast Setumaale, kas see annab ka kuidagi tööalaselt midagi juurde? Inspikat huugab Lõuna-Eesti metsadest, nagu Mikitagi ju räägib?
Katrin: Meid inspireerivad pikad jalutuskäigud. Selleks on tõesti Setumaa metsarajad väga head.
Andres: Seened sosistavad meile ette intriige, mida järgmisesse filmi panna.
Seal olete väga lähedal ka Vene piirile...kas kõhe ei ole...räägivad ju sõjaohust. Tallinnast pääseks ehk paremini ka veel pagema?
Andres: Eks siis vaata, kui olukord käes on. On kaks ellujäämisstrateegiat, kas hakata metsavennaks ja -õeks, või hakata kollaborandiks. Õnneks pole geopoliitilises suures mängus üks kineastitandem nii olulise kaaluga kui Eston Kohver.
Mf "Kirsitubakas", treiler:
Andres Maimiku ja Katrin Maimiku film "Kirsitubakas" on nooruslik suhtedraama esimesest armumisest.
17-aastasel väikelinna tüdrukul Laural on kohutavalt igav. Ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tassib Laura energiline sõbranna Merit ta kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep.
Algus on kõike muud kui paljutõotav: kinnise loomuga tüdruku suhted pingestuvad kiirelt kompleksivabalt käituva Joosepiga, kes üritab matkaseltskonnale muljet avaldada oma maalähedase stiili ja kentsakate rituaalidega. Matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema.
Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ning Laural tuleb leida selgust, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega.
Osades Maris Nõlvak, Gert Raudsep, Getter Meresmaa, Anne Reemann, Maarja Jakobson, Viiu Maimik, Aap Salumets, Tiina Kadarpik, Andres Kütt jt.
Filmi stsenaristid-režissöörid on Andres ja Katrin Maimik, operaator on Mihkel Soe, monteerijad Marta Pulk ja Andres Maimik, kunstnik Kristiina Ago, helilooja Sten Sheripov, produtsent Anneli Lepp, režissööri esimesed assistendid Greta Varts ja Doris Tääker, heli Olger Bernadt, heli järeltöötlus Horret Kuus, grimeerija Karolina Veetamm. Tootja Kuukulgur Film.
Kinolinale jõuab film 17. oktoobrist 2014.