Keegi, kes väidaks, et suudab neis arvukates alafestivalides ja programmides täielikult orienteeruda, ilmselgelt blufib. Ent kohaliku filmikriitika huvi ei ole keskendunud festivali A-klassi staatusele ega saabuvatele külalistele.
“Postimehes” ja “Sirbis” küsitakse hoopis, kas Belõje Stolbõst Gosfilmofondi arhiivist leitud jant “Laenatud naene” ikka on vanim eesti film, nagu uudistes väidetakse.

1913. aastal valminud 12-minutises filmis astuvad üles näitlejad Paul Pinna ja Alfred Sällik ning näha on Tallinna vaateid. Midagi ei ole teada ei filmi operaatori, lavastaja ega aluseks olnud teksti kohta, kui see olemas oli.
“Postimehe” uudis kandis pealkirja “Venemaalt leiti kõige vanem eesti film”. Nüüd küsivad nii “Postimees” ise kui “Sirp”, kas ja mille põhjal saab “Laenatud naesest” rääkida kui Eesti filmist.
“Postimehes” eristab Tiit Tuumalu Eestis tehtud ja eestlaste tehtud kultuuri. Esimene oleks siis justkui milline tahes Eestis sündinud kultuurifenomen ja teine tõeline Eesti kultuur. Kuni me ei tea režissööri ega operaatorit, ei saa ka rääkida “Laenatud naesest” kui Eesti vanimast filmist.

Probleemi püstitus langeb kokku kuu aega varem “Sirbi” veergudel peetud teoreetilise vestlusringiga, kuidas defineerida Eesti kultuuri kaasajal. Vestluses kerkis esile sarnane vastandus, kuid oluliselt põhjalikumas käsitluses. Ühelt poolt kujundab eesti kultuuri kõik, mis siinsel territooriumil on tehtud, teiselt poolt eelistatakse rahvuskultuurist kõneleda eesti keeles või eestlaste loodud teoste kaudu. Kumbki printsiip ei piiritle rahuldavalt seda, mida, kuidas ja millistel eesmärkidel tegelikult luuakse.

“Laenatud naene” filmiti Vene impeeriumis, teadaolevalt Läti filmilevitaja tellimusel, eesti näitlejatega ning tegevuskohaga Tallinnas. Territoriaalsest põhimõttest lähtudes kuulub see Eesti kultuuri samavõrd kui näiteks soomlase Antti Jokineni “Puhastus”. Samas rahvuslikust printsiibist ja praegusest autorsuse-arusaamast lähtudes ei kuulu eesti kultuuri kumbki film.

Ent sel juhul tuleks eesti filmide seast välistada ka näiteks 1955 aastal valminud “Andruse õnn” ja “Jahid merel”. Nende filmide režissöörid ja operaatorid ei olnud eestlased, ehkki nii võtted kui loo tegevus toimusid Eestis.

Filmide rahvusliku käsitlemise kõrval toetutakse üha enam transnatsionaalsele teooriale. Filmid on põhimõtteliselt heterogeenset päritolu ja valmivad erinevatest kultuuridest pärit inimeste koostöös. Filmi rahvusliku päritolu samastamine režissööri või operaatoriga ei kinnista seda üheselt vaid ühte ainsasse kultuuri.

Kui otsida oma kultuuri-identiteedile ajaloolisi maamärke ja daatumeid, ei ole selline olukord ilmselt rahuldav. Rahvuslik loojutustamine konstrueerib, üldistab ning tõlgendab teadaolevat võimalikult täpselt, ent ometi valikuliselt. Rahvuslik võib olla mingist kultuurinähtusest rääkimise perspektiiv, kuid see ei ole ainus perspektiiv.