“Ainult piltide vaatamise või helide kuulamisega, haistmise, maitsmise või kompimisega jõuavad isikupärani vähesed, “ räägib ETV saate "Plekktrumm" stuudios klassikaline filoloog, religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe, et stiili, vaimsete hoiakute, leidmiseks peaks uuesti leidma sõna, sõna valdamise oskuse.

Selleks peaks leidma ka “abstraktse vastase”, harrastama askeesi...ja muuseas - pole paha üksteise avamiseks juua veidi ka veini. Nagu kreeka sümpoosionil.

Mis on isiksuseks kujunemise eeldused ja kuidas üksteist vastastikku inspireerida, miks on siiski sõna nii tähtis, sellest räägitigi saatejuht Joonas Hellermaga.

“Lihtsam on panna kõrvaklapid pähe ja kuulata muusikat,” nõustus õppejõud, et kerge ei ole oma stiili leida ja oma valikutele pühenduda.
“Ma isegi pole päris vist oma stiili leidnud,” märgib Lepajõe ja ütleb, et tähtis on leida abstraktne vastane, vaimne nähtus..."või puuront, neile, kes armastab puutööd." See on pikk ja kauakestev vastasseis.
Ühiskonnal on Lepajõe sõnul tasalülitav funktsioon ja – seda näeb ka “sugulaste nägudelt”, kes reeglina tahavad, et sa tegeleks millegi muuga, mis oleks kasulikum.
Töö oma stiiliga nõuab enesekindlust ja julgust, aga inimesed ei riski. Lepajõe ei arva, et ta ise oleks väga riskinud, kuid “olen teinud seda, kuhu süda läheb.”- “Ma pole unistanud sellest ametist, vaid seda teinud.”

Eestlasi jaotab Lepajõe ka koorilauljateks ja rahvatantsijateks. Esimesed on melanhoolsed ja äraolevad, teised on rõõmsameelsed tegutsejad.

Marju Lepajõe panustas ka Müürilehe variparlamendi ehk 101 idee programmi:
Modernism õpetas, et tee stiilini läheb sõna kaudu, millest sõltuvad teised stiilid. Ainult piltide vaatamise või helide kuulamisega, haistmise, maitsmise või kompimisega jõuavad isikupärani vähesed. Ent sõnaline stiil, inimese vaimne vorm, võime nautida keelelist väljendusvõimet nõuab aega ja rahu, stabiilsust, harjutamist ja head õpetajat, kuid ennekõike pikka ja mitmekülgset lugemist, kannatlikku refleksiooni ja loomingulist eneseväljendust. Ei ole ju hirmsamat õnnetust kui kõneosav inimene, kellel pole midagi ütelda.

Et sõna valdamiseni jõuda, on vaja
1) viia koolihariduses verbaalsusega seotud ained (kirjandus, keeled, kultuurilugu) kohasesse proportsiooni;
2) vähendada vastavate ainete õpetajate nädalakoormust vähemalt poole võrra (10 h nädalas), et nad suudaksid töötada loominguliselt ja individuaalselt;
3) vähendada lapsevanemate üldine 40-tunnine töönädal 30 tunnile, et vanemad ei häiriks last oma kiirustamisega;
4) viia koolitee miinimumini; seada maapiirkondades sisse üldine koduõpetajate institutsioon, et lapsi ei veetaks ühest kohast teise;
5) eelisarendada radikaalselt ülikoolides kõiki humanitaarteadusi õpetajate ettevalmistuse suhtes;
6) alandada veini hinda märkimisväärselt (ideaalis pdl veini = kg kartuleid) jne, et motiveerida täiskasvanuid mõtlema elu üle järele nauditavamas vormis. Ettepanekute pakett nõuab veel tööd.

Oma stiilini jõudmine võimaldaks lisaks muule hakata taas nautima klišeesid ja see on üks õnne eeldusi. Aga õnnelik inimene suudab teha ka erilise mõtteta töid, st neid töid, mida Eesti tööturg n-ö vajab. Isikupärani jõudnud inimene suudab aga kujundada ka uusi arhetüüpseid vajadusi, milles võivad peituda ennenägematult huvitavad arengud.