Ammu mitte Kloostri Aidas käinuna avastasin, et kunagisest etnomölluasutusest on saanud mahe, saiakeste-limonaadikeste-kohvikeste pesake, kus napsul ega ka kergematel mõdudel kohta ei ole. Pole probleemi muidugi - minu ees seisnud maa-daam küsis letist küll veini, aga leppis kiirelt ka kohviga. Juurtelembus, etnokultuur ja puhta meele eelistamine käivad käsikäes ja mitmed artistid võõrustavad nüüd kuulajaid moodsalt juba ka endi kodudes, koos plaadikookide ja ilmselt isegi ka ühise tainarullimisega. Pole aga suuremaid jutuvestjaid pärimusmuusikutest; nende kannule suudavad meil astuda vaid Eplik ja Kasar - selge on, et esinemiste nauditavuse piire katsetava vahevada tippaeg on aastate kaares kas võimsalt lähenemas või juba saabunud. Püünel olemise saavutatuid võimalusi tuleb aga samas igakülgselt ära kasutada, jättes minimalistidele alati albumiformaadi privaatsemateks mõtlusteks.

Meie pärimuspärli, Mari Kalkuni ja soome-austraalia tugikoosseisu Runorun plaadiesitluskontsert tõi Kloostri Aita silma järgi nii 40 kuulajat, mis tundus ühtpidi vähe, aga teistpidi andis hea võimaluse veendumuseks, et mõõdukaarvuline seltskond lisab toimuvale kahtlemata intiimsema jume. Põlvili kiitus tuleb kõigepealt ulatada helimehele ja saavutatud kohapealsele kõlale - harvad on juhused, kus elav ettekanne suudab täiuslikult kõrvuni tuua mahejõulise taseme, kus miski pole häirivalt vali ega nutmaajavalt vaikne.

Jõudes lavakoosseisuni, mille moodustasid soome trummar ja kanneldav lauljanna, austraalia kontrabassist ja meie Mari Kalkun, oli võimalik nautida külluslike kõladega orgaanilist ühishingamist isegi värvikamalt kui värske albumi "Tii ilo" salvestustel. Naishäälte paar toetus mõistagi Mari soojale särtsule, aga eriline lend saavutati vokaalide koosmõjul, mis manas kõrvu võimsalt kandva ugrikoori. Jõudu ei hoitud kuskilt servast tagasi ja trummi-bassi tundlik koostöö toetas kandleviisikesi siidiselt toeka sahinaga. Sisse pikiti ka üleskütvaid, regivärsilikke ühislaulmisi, aga tee, mis sa teed, kõrvalseisjatele määratud kohustused jätavad suud enamasti ikka kriipsuks.

Lahkusin mõtiskledes, kas pärimusnoodid peakski pakkuma turvalisi pelgupaiku ja kas piirideülesed kompamised ja ühtlustamised on ikka meelepärased kodukotustele hõllandujatele. Kas olla rekordinäljas glämmpunt nagu Trad.Attack! või selgepilguline, ürgset ühisust tabav tegija nagu Maarja Nuut ja Mari Kalkun? Värske elamuse põhjal võib aga Kalkuni ja Runoruni ökoenergiat kergelt ärakeeranud innuga täitsa soovitada. Kosutav mahetund on garanteeritud.