Nädalavahetusel valis üks konservatiivne erakond, keda keegi ei vali, endale uue konservatiivse juhi. Facebookis levis video, kus karusnahafarmide keelamise eelnõu tagasi lükanud Riigikogu liikmed argumenteerisid oma otsust 14-aastaste tasemel. Ja Kiievis toimus mingi üüratu tsirkus, mida kõik vaatavad, aga keegi ei saa päris hästi aru, miks. Kogu seda napakat tragikomöödiat oli mõnevõrra lihtsam alla neelata, sest ühel hetkel tegi telefon piip-piip, et anda märku postkasti jõudnud ansambli Trad.Attack! värskest plaadist "Kullakarva", mis ametlikult jõuab letti selle nädala lõpuks.

Oma üle-eelmisel aastal ilmavalgust näinud täispika debüüdiga "Ah!" kraapis bänd kohalikel auhindamistel kokku pea kõik, mis andis, et puhuda ootused kõrgele ka järgmiste tegemiste osas. Tahaks koguni öelda, et "Kullakarva" on pretendent aasta oodatuima kodumaise plaadi kohale, aga teab mis kaua ansambel oma taastulemist õigupoolest ju oodata ei lasknud. Eriti arvestades vahepealset tihedat maailma lavalaudade kulutamist ning fakti, et Eestis on vist ainult paar-kolm ansamblit, kus ei tee kaasa Trad.Attacki kitarrivirtuoos ja folkmuusika populariseerimise eest Setomaale kõrget kuju vääriv Jalmar Vabarna. Paljud sarnase eduga pildile tulnud ansamblid on jätnud tuuritamise ja kuulsusesäraga harjumise tõttu plaatide vahele mõnuga neli-viis aastat.

Mingit kiiret kuulsuse rahaks tegemise maiku sel kaunilt disainitud ümbrise ja pilkupüüdva värvipaletiga ehitud albumil igatahes manu ei ole. Trad.Attack! juurib end tugevalt kohalikku folkloori, mis on tore, sest üks näotu tont käib juba aastaid mööda muusikamaastikku ja selle tondi nimi on indie folk. Sellise ebamäärase žanrinime alla võib kanda kõike – Mumford & Sonsist Bon Iveri ja kodumaise Ewert And The Two Dragonsini –, mis paremal juhul kergitab hipsterikaabut pärimusmuusikale või halvemal juhul kõlab lihtsalt nõnda, nagu võiks olla kuskil maal salvestatud, kasutades elektroonika asemel naturaalseid pille ja eelkõige akustilist kitarri. Mitte et paljud nõnda määratletud ansamblitest sümpaatsed poleks, kuid üha sagedamini on see lihtsalt märk loomingulisest lodevusest ja turvalisest päevamoele allumisest, millest igasugune spetsiifika puudub. Trad.Attack! õnneks end mingi universaalse ja lõpuni maha lihvitud nurkadega enesemääratlemisega ei vaeva ja ammutab rammu sügavalt rahvapärimuse kihtide vahelt. Täna Viljandi, homme maailm. Kõik mõjud, inspiratsiooniallikad, kasutatud arhiivisalvestused ja tekstide teemad on plaadi vahel ka aupaklikult kirjas.

Hämmastav, et "Kullakarva" üldse terviklikult kõlab. Trio peale mängitakse küllap mõnikümmend eri pilli ja isegi kitarri tavapärased kuus keelt on Jalmar Vabarna käte vahel topeldatud. Kogu mürglist võlutakse välja tihe, vaheldusrikas ja hiilgavalt kokku miksitud helikeel. Tareukse lööb raksuga valla talgutele viipav "Talgo", jätkatakse mitme lastelaulu, polka ja paari instrumentaalpalaga nagu päikese käes peesitav idüll "Säde". Vahepeal tõmmatakse veel "Sõiduga" pidu korralikult käima ja saadakse maha ürgarmsa romansiga "Kallimale".

Trad.Attacki jõud on selles, et kogu kirjeldatud koduse indie-nunnususe juures on jäädud truuks ka Eesti folklooris peituvatele tumedatele tunnetele, teemadele ja valvsale maailmatajule – kõigele sellele, mida kanaliseerib suurepäraselt Rainer Sarneti "November". Ka siin pole hundi hambaid ära viilitud. "Kabala" flirdib lausa pungiga ja kõlaks koduselt mõnel Zetode albumil. "Metsa kuldsed kuningad" püüab omakorda Sandra veel-eelmisel-plaadil-Sillamaa-aga-nüüd-kah-Vabarna peaaegu räpitud sosinaist kinni kurjakuulutava sajatuse. Bänd sirutab end läbi plaadi kogu loomingulises võimsuses laiali, kõlades vahepeal mõne progerocki ansambli folk-reinkarnatsioonina ja tõmmates 12-loolisele jõudemonstratsioonile joone alla pea 11 minutit vältava eepilise nimilooga.

Tagasi Trad.Attack! kuskilt ei hoia ja samal ajal pole siin ka midagi üleliia. "Kullakarva" on energiline, sõbralik, soe ja tervitab kuulajat avalisüli, olemata seejuures lihtsakoeline ega kordamata ennast. Plaat kutsub kaasa, kütab hagu lõkkeks, narrib natuke, teeb vahepeal pai ja lummab kokku õige mitmeks kuulamiseks. Esimene poolaasta on olnud kodumaises muusikas tänu Erki Pärnojale, Sibyl Vane’ile ja Viktor’s Joyle erakordselt tugev juba praegu. Üks väike meistriteos ja suur maamärk Eesti uue folgi ajajoonel on juures.