Jalmar, mis tunne teil oli, kui saite teate, et olete valitud presidendi noore kultuuritegelase preemia laureaadiks?

Väga hea tunne oli loomulikult. See on suur asi, tegemist ikkagi kultuurivaldkonna ülese preemiaga.

Olete öelnud sellise lause: "Meie nafta on meie värsid, mille on loonud meie esivanemad ja meie nafta ei saa kunagi otsa. Kutsun kõiki üles meie juuri austama ja hoidma.” Kas mäletate veel seda enda esimest naftat, mis mõjutas teid just folgirada valima?

Minu puurtorn on minu vanavanaema Anne Vabarna. Tema on meie rahvale värssides kõige suurema varanduse jätnud. Eks see folgirada võis minul juba enne mu sündi selge olla.

Teie tee sai alguse eelkõige bändist Zetod. Mis tunne oli hakata üsna noorena tegema bändi, kus lauldakse rockmuusika asemel hoopis Setomaa rahvalaule? Kas teismelisena ei olnud vahel sellist tunnet, et võiks parem rock`n roll'i teha?

Aga me ju teemegi rock’n roll'i. Lihtsalt meie viis ja sõnad ehk algmaterjal on rahvapärimus. Kõik, mis seal ümber on, on muu. Lisaks rockile kaldume tihti ka popmuusikasse ja vahel viskab isegi kerget heavy. See ongi see, mis Zetod huvitavaks teeb - kuidas on lahendatud ühe või teise rahvalaulu seadmine ja helikeel.

Enne Zetosid polnud folk noorte seas nii levinud kui praegu. Kas teil oli kunagi tunne, et teismelisena tehtud bänd võib veel popimana jõuda järgmisse kümnendisse?

Eks me ikka lootsime, et meie muusika inimestele meeldib. Kas see populaarseks osutub või mitte, sellele me otseselt ei mõelnud. Me tahtsime ikka lihtsalt ägedalt mängida ja lahedaid lugusid teha.

Pärast Zetosid, mis on kaksteist aastat hiljem ikka Eestis üks hinnatuimaid bände, on tekkinud teil natuke rohkem kui aasta eest bänd Trad.Attack!. Minu andmeil on Trad.Attack! kogunud kuulsust ka juba välimasmaal ja mitte ainult Euroopas. Olen ise selle grupi populaarsust kogenud: viies enda sõpru kontserdile, lahkuvad nad sealt plaadiga. Mis teeb Trad.Attack!ist sellise võimsa hooga peale lennanud bändi? Mis on selle põhjus, et ansambel kohe inimestele meeldima hakkab?

Trad.Attack! on folgimaastikul küllaltki veidra kõlapildiga bänd. Küllap see on üks võti meie eduloos, et lood kõlavad uut moodi. Meil oli üsna hea stardipunkt ja kogemused bändi tegemises, usun, et see aitas ka kiirele arengule palju kaasa.

Välismaal käib meil tihe elu tõepoolest. Meil on Saksamaal agent ja plaadifirma ning Madalmaades veel üks agent. Läinud aastaga oleme mänginud juba tosinas riigis, nende hulgas USA ja Malaisia.

Teil on tohutult bände: Curly Strings, Trad.Attack!, Zetod, Klapp, Vallatud Vestid, Viljandi Guitar Trio. Mis on neis bändides see üks joon, mis toob esile Eesti kultuuri eripärad?

Pärimuslikud lood. Kõigis neis bändides on kasutatud rohkemal või vähemal määral vanemaid või uuemaid rahvalaule ja pillilugusid. Isegi Vallatutes Vestides kõlavad mõned.

Te olete maininud, et oskate laulda vaid kolme nooti? Kui see saladus pole, siis millised on need noodid?

Hehee, hea küsimus. Need on toonika, teine aste ja madal seitsmes aste. Kui see midagi nüüd lugejale ütleb. Asi on selles, et seto laulude viisides on keskmiselt kolm-neli nooti ja kuna ma olen nendega üles kasvanud ja Zetodega üksteist aastat laulnud, siis põhimõtteliselt on mu väide tõsi. Naljakas osa on see, et mind peetakse Eestis ikka lauljaks, sageli kutsutakse isegi lauluvõistluste žüriisse. Samas, kui veenvalt neid kolme nooti laulda, siis miks mitte?!

Kes või mis on teinud teist sellise inimese, nagu te olete: noor inimene, keda on pärjatud selle eest, et ta hoiab üht kultuuri, millega on lähemalt seotud terves maailmas vaid 1,4 miljonit inimest?

Ma arvan, et minust on teinud sellise inimese keskkond, kus ma olen täisealiseks saamiseni elanud. Väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki. Setomaal, Värskas, kus ma kasvasin, on kultuuri kontsentratsioon näiteks pealinnaga võrreldes palju suurem ja kuna kõik on pigem traditsiooniline, siis on kõik ka aus ja kui see sind tabab, siis ongi vist hästi (naerab).

Minu andmetel olete ka juhendaja Viljandi Kultuuriakadeemias. Mis on see, mis teeb ühest inimesest folkmuusiku?

Ma olen nipet-näpet ikka õpetanud. Läinud aastal juhendasin pärimusmuusika õppekava esimese kursuse ansamblit, kuid nüüd teen sellest pisikese pausi, et oma muusikale keskenduda. Eks muusiku elu koosnebki õppimisest, mängimisest ja õpetamisest. Folkmuusiku elu juures on tõenäoline, et saad ka palju reisida, sest erinevad kultuurid pakuvad inimestele vägagi huvi.

Kuidas saaks iga inimene hoida ja jäädvustada meie Eesti pärandit?

Väga lihtsalt. Tuleb kuulata oma vanemaid ja jätta meelde tarkusi, mis neid elus edasi on viinud ja neid ka ise rakendada, vajadusel modifitseerida. Loomulikult on abiks ka meie pärimusmuusikute toetamine nende kuulamise näol. See annab muusikutele energiat ja motivatsiooni asjaga tegelda ja seda ikka ja jälle maailmaga jagada.

Mis tunne on kanda tiitlit "Seto" ja mis Setomaa inimesi kõige enam iseloomustab?

Kui Nõukogude Liidu ajal oli "seto" pigeb halvustav kultuuriline eripära, siis nüüd on asi absoluutselt vastupidi. Ma tunnen end rikkana. Mul on oma keel, oma laulud ja rõivad. See on uhke tunne, tunne erineda ja omada mingit teistlaadi väärtust ühiskonnas. Seto inimesi iseloomustab kõige enam julgus. Julgus leelotada ja kultuuri edasi kanda - kuid on ka palju setosid, kes seda tunnet veel otsivad. See tuleb ajaga, ma arvan.

Mis saab noore kultuuritegelase preemia 2015 saanud Jalmar Vabarnast umbes 30 aasta pärast?

Vanaisa (naerab).

Voldemar Panso on öelnud, et kõige algus on tahe. Milline on olnud teie tugevaim tahe elus ning kas olete selle tänaseks teostanud?

Minu suurim tahe elus on jõuda selleni, et ma ei peaks enam aktiivselt tööd tegema, vaid saaks jalad seinale visata ja puhata. Usun, et siis hakkab mu aju genereerima võimsaid asju. Aga see kõik on veel ees ja ma olen kannatlik.

Räägitakse, et eestlased on üks külm põhjamaa rahvas, kes töötab kõvasti ning seega ollakse ka veidi kurjad. Kas teate öelda mõnda repliiki meie rahvaluulest, mis aitaks eesti rahval ikka pead püsti hoida?

Elu on nagu lill, mida rohkem sitta, seda paremini õitseb!