Anu Allas on kureerinud valiku, juhuse ajel 1966. aastale koondunud ning märgilistena ajalukku läinud näitustel eksponeeritud töödest. Kõige legendaarsem on nende seas vast Elmar Kitse isikunäitus Tartu Kunstimajas. Muuseum omalt poolt esitab näitust kuuluvana sarja "IV B. Täiendusi nõukogude aja kunstiloole".

Eelmine näitus samas sarjas, oli Kumu IV korruse B-tiivas kõnealusele vahetult eelnenud "Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster", mille kureeris Liisa Kaljula. Kellel veel kuulamata, siis sõpruskonna näitusest oli juttu üheksanda veebruari "Kunstiministeeriumis".

Mulle sarjad väga meeldivad. Rahvusvaheliste suurkirjastuste, aga ka meie oma kodumaine kirjastuspraktika – näiteks "Avatud Eesti raamatud", "Eesti mõtteloo" sari või Tallinna Ülikooli kirjastuse tegevus on tõestanud, et sari on suurepärane formaat humanitaarteaduste jaoks. Sarja gigandid võimaldavad tähelepanu ja konteksti marginaalsematele nähtustele ja autoritele. Kokku hõlmab sari kordades rohkem kui üksik teos, võimaldades aastate jooksul ilmunule tagasiulatuvalt pilku heites mõtestada terveid kultuuriloolisi epohhe, puhtalt selle põhjal, mida sarja jaoks oluliseks peeti ning kuidas ja läbi kelle seda esitleti.

Kujutava kunsti väljal – ja seda mitte ainult Eestis – ei ole sarjad paraku populaarsed. Millegi sarja taolisena võib käsitleda pika ajalooga suurnäituseid nagu Veneetsia biennaal või kunstifestival Documenta, mis ei ole aga mitte ideoloogilis-uurimuslikku, vaid otseselt kehtestavat iseloomu.

Selles kontekstis on Kumu sarja "IV B.“ päevavalgele ilmumine tervitatav nähtus. Kuid siiski. Nõukogudeaja kunstiloo uurimine on Eesti Kunstimuuseumi programmis olnud olulisel kohal juba pikemat aega, mis tekitab küsimuse, kas järgnevad sellesse perioodi dateeruvad näitused liidetakse lihtsalt samasse sarja või on sarjal siiski mingi oma sisuline tähendus?

Ametlikult väljakuulutatud programm, on pigem üldsõnaline võimaldades mida iganes: [tsiteerin] "Sari "Täiendusi Nõukogude aja kunstiloole" kaasneb Kumu kunstimuuseumi IV korruse B-tiiva näitustega ning pakub sissevaateid nõukogudeaja Eesti kunsti. Muuhulgas [!] pööratakse tähelepanu kitsamatele teemadele ja nähtustele, mis on senises kunstiajalookirjutuses tahaplaanile jäänud ning väärivad uusi käsitlusviise." [tsitaadi lõpp]

Olgem ausad, see võib tähendada mida iganes ning sunnib kahtlustama, et sari ei sündinud mitte läbimõeldud kontseptsioonina vaid juhuslike kokkulangevuste ajel – lihtsalt juhtus, et programmi sattusid kaks näitust 60-ndatest mille mõlema keskmes on kuldsed 60-ndad kui nooruslikkuse ja individuaalsuse kultus.

See võib kokkuvõttes olla väga hea algus, sest sari kui potentsiaalselt pikaajaline protsess suisa peab ajalises läbilõikes olema dünaamiline. Kuid samas näitab Tartu kunstimuuseumi arhiivi täiendamisele ja läbitöötamisele keskendunud projekt "Tartu 88", mille kolmas näitus "Unistuste Linn. Tartu tekstikunst 2002-2015" on "viltuses majas" avatud veel 31. maini, et sari võib väga kiiresti kaotada oma näo ja sarja poolt kehtestatud raamistik võib muutuda mitte viljakaks kontseptsiooniks, vaid näitust sisuliselt moonutama hakkavaks piiranguks.

Ma loodan, et pärast kaht järjestikust näitust ei panda "IV B." sarja lihtsalt vaikselt kalevi alla, enne kui sellele saab üldse mingit hinnangut anda. Loodetavasti näitab tulevik milliseks "IV B." iseloom kujuneb ja minul tekib võimalus Anu Allase kureeritud näituse "Kunstirevolutsioon 1966" juurde tagasi pöörduda, et siis juba rääkida näitusest enesest, mitte sarjast. Aga et te teaksite millest jutt on, soovitan Kadriorgu piknikule minnes Kumu 4. korruse B-tiivast läbi astuda. Näitus jääb avatuks 16. augustini.

Näitus "Kunstirevolutsioon 1966". Foto: Kumu