Arvustus. Hot Chip, reptiilide tantsupop
Uus plaat
Hot Chip
"Why Make Sense?" (Domino)
7/10
Machodele see bänd ei meeldi. Hot Chip on kamp veidrikke, kes riietuvad võimalikult ebastiilselt, teevad nohikupoppi ja käituvad artistidena rõhutatult pehmodena. Nad on tugeva feminiinse poolega keskealised intellektuaalid kummalise huumorimeele ja pealetükkiva irooniaga.
Siiamaani jube hea, eks. Aga siiski, jumal tänatud, ei ole asjad nii ühesed. Toodud kena kuvand on õigupoolest muutunud üheks bändi poosidest, mille najal on omakorda tore oma äraspidist huumorit rakendada ja liugu lasta.
Seejuures varjatakse selle kuvandi taha äärmine ambitsioonikus muusikas: teha seda kõige priskemat ja mahlasemat poppi. Ja kui luuakse tantsu/peolugusid, siis mitte üldse tagasihoidlikult, vaid muusikaliselt selge kutsega käsi taevasse loopida, ehkki nad ise laval seda ei tee ja ka sõnades räägivad pigem luuserite halvast õnnest (Fuck you You fucking fuck/ You ain't got nothing/ Bad, bad luck/ Bad luck, bad luck - loost "Bad Luck" esimeselt albumilt "Coming On Strong", 2004).
Nii et jutt üks, tegu teine. Popis sobiv. Siin on mängud tähtsad. Ja üheselt võetavad artistid on igavad.
Imago, olemus, sõnad - see kõik on mõttetu, kui muusika oleks suvaline. Muusika on nähtuse "Muusika" keha, muusikamaailma füüsiline väljendus. Muusika peab rääkima enda eest ilma igasuguse butafooriata ja elektroonilisse muusikasse kõrvale põigates ma enamasti ei tea ega taha teada, millised mu lemmikelektroonikud välja näevad, mis on nende passijärgsed nimed ja mida nad hommikuks söövad või kas nad on päris inimesed (ma alati loodan, et nad on tulnukad, robotid, loomad, reptiilid või sektid, mitte lihtsalt mingid nokatsi ja T-särgiga kutid). Õnneks on elektrooniline muusika endiselt piisavalt anonüümne, et säiliks põnevus ja suvaline suda ei segaks end muusikasse. Hoidku veel jumal selle eest, et elektroonikud meedias nalja viskavad või sotsiaalmeedias minu "sõbrad" oleksid.
Hot Chip on ses mõttes, jah, jorsid, kelle kuvandist ma ei pääse. Nemad on popbänd areenil, mitte müstikud masinate taga. Ja Hot Chipi koodid ja mängud jätkuvad muusikas: selles mõttes on nad kompaktsed, imago ei ole mingi tähenduseta jätke, lisakoorem.
Nende muusika on mitmekihiline ja kätkeb kõike. Iga kord, kui ma neile mõtlen või neist kirjutan või räägin, tekib stress. Millistest mõjudest alustada: košmaarne kilomeetripikkune vorst seoseid, kontekste, skeenesid. Seekord, kuuenda albumi ajal viskan mõned esimesena pähe tulevad lingid: Todd Rundgren, 70ndate FM-pop, 80ndate popfunk, 80ndate techno, 70ndate disko, nullindate electropop - seda kõike ühes loos, mis parajasti mängis, "Easy To Get" - aga kehtib ka mujal üle plaadi, kuhu lisada veel 90ndate house, 80ndate süntpop, yacht rock, Cherrelle ja Ten City.
Samas on meeldiv ja hõlbus öelda, mida siin pole: õnneks ei mingit 60ndate psühhedeeliat, ei mingit shoegaze'i ega kidraindit ega Flying Nuni ega folki ega ülekompressitud post-rnb'd. Ei ole ülespuhutud popklassitsismi ega sinisilmsouli ega villaseid trubaduure jne. Pole paljusid ülekäiatud tüütuid või tüütuks muutunud nähtusi tänapäeva popmuusikas.
Üks tendents on "Why Make Sense?'il" siiski liigne ja väsitav ning liiga ajavaimuline: need üllad gospeldiskorefräänid on ka Hot Chipi kätte saanud.
Hot Chip on paljud oma mõjuallikad täpiks löönud ja sõidab neist oma jõhkra, ent lambanahka pugenud egoga üle.
Te võite praegust Hot Chipi kutsuda ka keskealiste tantsuõhtuks, kus tants tähendab diivanil istumist, 0,33ne käsitööõlu teist tundi kõrval, aga just see see ongi. Parimas mõttes! Kuigi ma hoopis ise sihtgrupina praegu kutsusin "Why Make Sense?'i" nii klišeelikku opositsiooni kujutledes, on määratluse juures ka natuke ülearust ja lihtsustatud kujundlikkust, sildiga vehkimist, ja tegelikult soovitaksin ma Hot Chipi kuuendat albumit siiski igas eas inimestele, kes otsivad muusikast nakkava helikoe sisse peidetud trikke, imelikke helikooslusi, mõjude isepäist tõlgendamist, imepisikestest tükkidest kokkupandud puslet valmiskujul pelgalt ilusa lossivaatega. Kui intellektuaalne muusika on kujundatud lihtsakoelise tantsupopina, nõuab see omaette oskust ja seda on muusikaajaloos tõestanud paljud artistid Kraftwerkist Michael Jacksonini ning Stevie Wonderist Soft Cellini.
Nõrk olukord oleks siis, kui need ideed, ambitsioonid, atribuutika oleksid muusikaliselt üle tähtsustatud, tõsiselt viljeldud, kuulajale pähe kallatud. Ja siin tuleb mängu jälle Hot Chipi narripositsioon. Seda on neil vaja targa muusika tegemiseks, nii et keegi ei kahtlustaks ega tunneks end ka ülearu puudutatuna. Spioonid popis, kes ei esinda mitte kedagi peale enda. Ja egoism tagab ka vabastuse liiga otsestest leiblitest: kes saaks öelda Hot Chipi kohta "retro" või "70ndad" või "80ndad". Nad ajavad ikka oma asja, iseasi, kuidas keegi sellest aru saab ja kui saadakse erinevalt, seda lahedam. Ja ikkagi jääb lootus, et ehk on nad reptiilid.
Plaadi parim lugu "Need You Now":