Arvustus. Snoop Doggi olemise sügav kergus ({{commentsTotal}})

Snoopzilla.
Snoopzilla. Autor/allikas: AP/Scanpix

Uus plaat

Snoop Dogg

"Bush" (Columbia)

8/10

Snoop Doggi ei tasu enam mitu aastat räppariks nimetada. "Bush", tema 13. album 22 aasta jooksul on mahe elektrooniline loojangu-funk, nagu seda tegi 80ndate alul Stevie Wonder või sama kümnendi teisel poolel Alexander O'Neal. Ja paljud teised, laidback-funkil on USAs pikad traditsioonid, mis Snoopile on alati hingelähedased olnud. Avaldunud on need tal eri aegadel eri moel, noore räpparina esimestel albumitel 90ndatel kõlas ta chill'ilt ja lõbusalt, ent parajalt huligaanselt.

Pärast oma elu nõrgimat albumit "Paid Tha Cost To Be Da Boss" (2002) tuli Snoop järgmisena lagedale ühe oma säravaima plaadiga üldse: "R&G (Rhythm & Gangsta): The Masterpiece", kas R&B blues'i asendus gangsta'ga just uue stiili lähetamine oli, aga Snoopi jaoks tähendas see album värskendust karjäärile ja ülimalt lõdvalt, ent täiesti filigraanselt kõlavat albumit, mille üheks edasiarenduseks on ka "Bush" oma fleksibiilsel, kui moesõna kasutada, kombel.

"R&G'l" avaldusid Snoopi vokaalis ja ka muusikas üldisemalt ka g-funk ja p-funk-kõlad Parliament/Funkadelicu traditsioones ja ilmnes, kui palju on Snoopi vokaali mõjutanud George Clintoni kraaksuv-venitlev-veiderdav poollaulev esitusmaneer, mida on Snoopi puhul, ehkki juba lihvitumalt, kuulda ka nüüd "Bushil". Ehkki uuel albumil on endiselt räppi, ei näita see maneer siin suunda: praeguse Snoopi "kõne" juured asuvad pigem James Brownis, The Last Poetsis, Gil-Scott Heronis. Mitte seal, kus osalt samade mõjudega päris räpi traditsioon ise: The Sugarhill Gang, Grandmaster Flash jt. Snoopi läbiküpsetatud vokaalmaneer on osalt proto-, osalt posträppari oma. Esimesest positsioonist tuleb tema teravus, šnitt, säilinud tänavatunnetus, teisest poollebotava flirtiva meelelahutaja säde ja hurm.

Vahepealsete nullindate ja kümnendate albumite sisse on lipsanud suvalisemaid ja esineb ka järjekordseid reinkarnatsioone, imelikul kombel üks ebaõnnestunumaid neist on rastafariks hakkamine ja sellega kaasnenud album "Reincarnated" kaks aastat tagasi, seejuures ajutiselt Snoop Lioniks kehastumine. Üllatab see läbikukkumine sellepärast, et mahe jamaica-vibe ja rütmitunnetus on Snoopile omased - aga ju siis jäi ganja-suitsetamisest rastaks hakkamiseks väheks.

Aga Snoop on sitke ja tuli sellest saare-trip'ist kähku välja, juba samal, 2013. aastal avaldas ta koos California funktronica-profi Dâm-Funk'iga albumi "7 Days Of Funk" ja see plinkiv plaat sillutaski teed äsjasele meistriteosele "Bush". Samm edasi laiale areenile: Dâm-Funk välja, Pharrell sisse ja "Bush" kostab nagu need suured mustale musale tuginevad, aga avara üldistusvõimega ja ääretult heatujulised päris pop-albumid (Justin Timberlake'i "FutureSex/LoveSounds", sellesama Pharrelli "G.I.R.L.", samuti Mark Ronsoni "Uptown Funk" jne).

Ainult selle vahega, et "Bush" ei ole teinud erilisi kompromisse lihtsustuse või kõigilemõistetavuse või produktsioonitrendide osas, see on paljudest sarnastest kõige sihikindlam musta popi traditsiooni järgiv muusika: "Bushi" komponendid on funk, soul ja hiphop ning sellega asi piirdub, ehkki "Bushi" DNA-st kumab nimetatud muusikastiilide erinevate alajaotuste märke, on žanr ise see, mis määrab: "Bush" on ajaloo ja tulevikuga must muusika, millel sarnaselt parimate musta popi tegijatega pole piiranguid ajas ja (stiili)ruumis: see on loomulik eneseväljendus, millele Pharrell produtsendina ei suru peale erilisi efekte ja oma tavalist kõlalist pillerkaari, vaid panustab tunnetusele, gruuvile. sügavusele. Ja kuigi "Bush" kõlab meelelahutuslikult ning kergelt, on sellele vaatamata, või pigem seda enam tegemist sisuka ja diibi teosega. Öine pidu hingele.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: