Arvustus: Makaya McCraveni auavaldus Gil Scott-Heronile
Uus album
Gil Scott-Heron & Makaya McCraven
"We're New Again - A Reimagining By Makaya McCraven" (XL)
8/10
Tänavu möödus kümme aastat mõjuka poeedi, muusiku, kirjaniku ja Ameerika kodanikuõiguste eest seisja Gil Scott-Heroni viimasest eluajal avaldatud albumist "I'm New Here". Kuigi publik ja kriitikud võtsid selle üllatavalt tumeda ja elektroonilise helikogumi kenasti vastu, oli see vastuoluline tagasitulekuplaat. Mõnegi arvates ei mõjunud "I'm New Here" nii löövalt kui artisti sügavalt hingelised 70ndate ja 80ndate jazzikad soul-funk-teosed.
Karjääri lõpupoole oli Scott-Heroni hääl, kuigi endiselt soe ja siiras, juba päevinäinud ja väsinud. Hiilgeaegadega, mil salvestati Brian Jacksoniga koos ajatu klassik "Winter In America" (1974), seda võrrelda muidugi enam ei saanud. "I'm New Here" oli koostöö plaadifirma XL juhi Richard Russelliga, kes on Scott-Heroni austaja ja vedas ka projekti. Parim osa sellest on Scott-Heroni elulist tänavatarkust täis lausutud sõnad ja poeesia. Materjal anti remiksida Jamie xx'ile, kelle käe all valmis tantsuline helikimp "We're New Here". Tulemus oli küll huvitav, aga üüratut potensiaali arvestades võiks väita ka, et veidi laisavõitu üritus. Põhjuseks ehk asjaolu, et Scott-Heronit ennast oli plaadile liiga vähe järele jäänud.
Plaadifirma on albumi 10. aastapäeva puhul usaldanud veel ühel andekal muusikul algmaterjali tõlgendada. Makaya McCraven on noor Chicago trummar, helilooja, produtsent ja bändijuht, kes tuntud uudse lähenemise poolest jazzmuusikasse - ta ühendab elava orkestratsiooni moodsa hiphop-produktsiooniga, kasutades ohtralt oma või teiste pillimeeste sämpleid. Tulemused on tihti keerukamad ja kihilisemad tavapärastest muusikute jämmsessioonidest. Scott-Heroni käsitlemisel sobib, et McCraven on tagasi toonud vanakooli jazz-puute. Kogenud biidimeister McCraven on loonud täiesti uued jazzist, bluusist ja soulist nõretavad kompositsioonid Scott-Heroni vokaalide taustaks.
Tulemus on nii voolavalt ladus, et aegajalt tundubki, nagu oleks kadunud luulemeister jämminud stuudios muusikutega koos. See on märk sellest, kui innukalt on McCraven albumi harmoonilise helipildi nimel pingutanud. Plaadil on üheksa pikemat põhilugu kokku seotud vaheldumisi sama arvu lühemate vahepaladega, kus Scott-Heron jutustab omaeluloolisi seiku, filosoofiat ja mõtisklusi tänavatarkusest. See kõik muudab lugude nimekirja küll asjata pikaks, aga on plaadifirma ja McCraveni esteetiline valik. Võiks öelda isegi, et selline narratiiv muudab terviku ühtlasemaks, kuigi soodne võimalus olnuks esitada terve teos ka miksteibi laadis või ühendada lausutud vahepalad põhilugudega. Samas on lõpp-produkt ääretult meeldiv ning kui tuua analooge toidumaailmast – kui restoranis valmistatud roog gurmaanile meeldib, pole ju kombeks tippkokkade serveerimisviisi kritiseerida.
Helitööst lausa immitseb nostalgiahõngulist jazzi. Pala "I'm New Here" on kindlasti gruuvikam algversioonist, mis originaalis on akustilise kitarriga vaikne kantribluus. McCraveni bänd laotab vaibale aeglaselt veerevad trummid ja klimberdava klaveri. Sama saab öelda retroliku "New York Is Killing Me" kohta. Scott-Heroni vokaalid kõlavad elavalt ja otse. Tegemist on soulirikka kompositsiooniga, mis kanaldab 60ndate Blue Note'i artistide tunnetust ja orkestratsiooni. "Running" on muundatud sirgjoonelise hiphop-biidiga James Browni "Funky Drummer'i" laadseks palaks. "People Of The Light" toob kuuldavale tõsise tooniga kontrabassi ja metsiku kõlaga saksofoni, mis tekitab mõnusa kohvikujazzi atmosfääri. Sarnaselt cool jazz'ilike õhuliste helidega jätkavad "Where Did The Night Go", "This Can't Be Real" ja tundeline ballaad "I'll Take Care Of You". Bluusrockilikus "The Crutch'is" räägib Scott-Heron heroiinisõltuvusest - talle oma kogemustest liigagi tuttav teema. Legendaarse ja salapärase saatusega bluusmuusiku Robert Johnsoni kaverile "Me And The Devil" on McCraven lisanud zappalikku jazz-rock-aurat.
Kokku on pandud albumitäis hõõguvalt julgeid gruuve jazzis ja soulis. Üpris külma ja minimalistliku algallikaga võrreldes on tulemus emotsionaalselt rikkam ja vokaaltöö osas harmooniliselt ühtlasem. McCraven on puhunud teosesse värsket hingamist, austades Scott-Heroni ajatut pärandit. Paljude jaoks on tegemist kindlasti parima versiooniga ja "vigade parandusega" Scott-Heroni viimasest autoriplaadist, sest nostalgilist igatsusvalu täis kõlapilt mõjub spirituaalse järglasena artisti varasele loomingule. Nüüd võiksid muusikamogulid Scott-Heroni ümbertõlgendustele mõneks ajaks ka joone alla tõmmata ja keskenduda mehe avaldamata tööde väljaandmisele.
Toimetaja: Valner Valme