Kendrick Lamari kolmas stuudioalbum näikse olevat tänavuse aasta üks olulisimaid albumeid. Seda on tähelepanuväärselt paljud muusikaajakirjad hinnanud maksimumpunktidega. Albumi üks võtmeprodutsente on Dr. Dre isiklikult ning kuigi see fakt viib mõtted automaatselt mõnusalt laisa post-g-funki peale, siis sellest on asi siiski üsna kaugel. Ent jah, "To Pimp A Butterfly" on spoken-word'iga kombineeritud funk-soul-jazz, kohati lausa free-jazz.

Räpp see justkui ei ole, aga mingis mõttes jälle on nii räpp kui vähegi annab olla. Kõlab vastuoluliselt, arusaadav, aga see ongi vastuoluline kraam. "To Pimp A Butterfly" on nagu tohutute detailidega monumentaalmaal mõnel kunstnike kevadnäitusel, kus vaataja ei suuda kõiki pisiasju ja alltekstide kombinatsioone haarata, alltekstide süvahoovuste mõistmisest rääkimata, kuid kohe on klaar see, et hakka nautima kust otsast tahes - pilk jääb peale. Kunsti kohalolek on täiesti selgelt hoomatav, talendi aura helendab vastu igalt ruutsentimeetrilt.

Mis puutub eelmainitud Dr. Dre'sse, siis on temal kindlasti nii kaudne kui otsene ja oluline osa selles, et Comptonis Californias sündinud ja soulimees Eddie Kendricksi järgi nime saanud poiss hip-hopi radadele üldse sattus. Nimelt juhtus nooruke Kendrick Lamar oma silmaga nägema, kuidas filmiti muusikavideot Dr. Dre omaaegsele megahitile "California Love". Kuigi Kendrick oli siis kõigest 9-aastane, jäi sellest mulje kogu eluks. Hea näide sellest, kuidas ei tasu alla anda ja kunagi võib saabuda hetk, kus iidol su enda albumit produtseerib. Kendrick Lamar pole gängstamees, kuigi tema isa oli kunagine gängi liige. Kendrick kasvas küll vaestes oludes, kuid sai võrdlemisi hea hariduse ning oli koolis viiemees.

Kendrick Lamari kolmas album on päris raske materjal ka juhul, kui lahutada meloodia ja rütm üpris süngest ning depressiivsevõitu lüürikast. Kui jutt juba produtsentidele läks, siis kohal on raskekahurvägi, kelle hulgas peale Dr. Dre on veel Anthony "Topdawg" Tiffith, Flying Lotus, Soundwave ja muidugi über-produtsent Pharrell Williams, kel lihtsalt on üleloomulik võime olla kõpsti platsis kohe, kui midagi vähegi põnevamat sündimas. Ja "To Pimp A Butterfly" on põnev plaat.

Kendrick Lamar ei heida armu eriti kellelegi, kõige vähem endale. Plaat on küllaltki religioosne - Lamar lasi end hiljuti ristida. Mingis mõttes on album ristiretk raha-, narko- ja gängstakultuse vastu. Grammy-võitja Lamar väldib iga hinna eest poseerimist kallite valgest kullast ja teemantitest aksessuaaridega ning meenutab oma hallikate T-särkide, hariliku pesapallimütsi ja teksadega mõnda suvalist kolimisfirma selli. Samas tundub mulle, et Kendrick on valmis oma õlule võtma hiphop-prohveti vastutusrikast missiooni. Näis, mis sellest kõigest saab.

Toimetaja soovitus: tõepoolest, kellele meeldib algräpp, mida veel räpiks ei nimetatud ehk The Last Poets või Gil Scott-Heron 60ndate lõpust, 70ndate algusest, siis soovitan tuliselt Kendrick Lamari uue albumi näol moodsat ekvivalenti sellele: "To Pimp..." on vabavormis, ent muusikaliselt ülimalt läbimõeldud muusika- ja sõnakunstiteos.

"I":