Kuigi eelmine Kendrick Lamari projekt ilmus vaid pisut rohkem kui aasta tagasi, püsisid ootused tema järgmise sammu osas kõrged. Ühest küljest on loomulik heas hoos artistilt midagi värsket oodata, samuti rõhus "untitled unmastered.’i" – kui tahes õnnestunud see ka poleks – imago selle fragmentaarsele olemusele: viietärnirestoranist küll, aga siiski ülejäägid. Mistõttu jäi järgmisele projektile lasuma see "õige" järgmise projekti kaal. Siis ilmuski "HUMBLE." ja natuke hiljem "DAMN.".

Mulje, mis jääb siinkõneleja peas keerlema, on see, et plaat tundub kuidagi... mõnus või hõlbus. Ja seda arvestades asjaolu, et Kendrick on nii virtuoosne räppar kui kaalukaid teemasid lahkav artist. See lihtsalt näib talle omane – "Overly Dedicated’ist" või "Section.80’st" saati on iga järgmine samm viinud kas astme võrra kõrgemale või vähemalt kuhugi edasi. Huvitav on kas või muutus lugude perspektiivis – kui "good kid, mA.Ad city" oli suuresti indiviidi (good kid, eks) perspektiivist pajatet, siis "To Pimp A Butterfly" kõneles laiemalt ühiskonnast ühiskonna osana – mitte "you" või "I gon’ be alright", aga "we gon’ be alright". Isiklik element pole kadunud, aga siin on tükati liigutud veel edasi ja asju vaadeldakse inimesest või inimestest avaramalt tasandilt, kuivõrd Kendrick lahkab – nagu pealkirjadki välja toovad – muuhulgas teemasid nagu armastus, uhkus ja hirm. Lamari teekonna märkimisväärsuse võtavad kokku viimased kaks lugu. "God" võtab kokku, kuhu ta jõudnud on, ja plaadi kõnekaim jutustus "Duckworth" mis kirjeldab seda teekonda võimaldavaid kokkusattumusi.

Vahepeal levis üks ohtrate külalisartistidega võlts-tracklist, aga kokkuvõttes teevad siin kaasa vaid Rihanna, Zacari ja U2. Produktsioon on tuttavlik, aga minimalistlikum hiljutistest jazz-funk-ettevõtmistest, vastutamas hulk nimesid: nii vanad koostööpartnerid nagu Sounwave ja harva ilmuv, aga muljetavaldava resümeega DJ Dahi kui Mike Will Made-It ja BADBADNOTGOOD.

"DAMN." on tihe album, mis isegi innustanud vandenõuteooriaid, et ühes albumis peitub kaks plaati, mis seda üht- ja teistpidi kuulates avalduvad. Selle kohta mingit hinnangut ma siinkohal ei anna, aga muljet avaldab, et nii kompleksne lüürik ja muusikaline seikleja saab olla kommertslikult edukas. Veel toredam, et ta seejuures täiesti oma sõiduvees on.