Üle 10 punkti ehk siis hääled vähemalt kahelt valijalt said 12 plaati. Esikoht sai 10 punkti ja 10. koht ühe, sest kõik hääletajad tunnistasid, et põhimõtteliselt kõik albumid oleks võinud olla ükskõik millistel kohtadel. Kohtade nappuse tõttu soovitasime igalt artistilt panna ka ainult ühe plaadi, aga see ei olnud kohustuslik.

Kordagi ei mainitud 2Paci. Ei mainitud ka midagi enne 1986. aastat.

Kuna ERR plaanib selgitada välja ka parima elektroonikaplaadi, jäi seekordsest küsitlusest näiteks kõrvale DJ Shadow "Endtroducing", sest see ei sisalda räppi. Elektroonikaplaadi küsitlusel küsime 20 plaadi nime, sest valdkond on laiaulatuslikum.

Küsitluses osales ka inimesi, kes tabeli küll saatsid, kuid avalikustamist ei soovinud.

1. Wu-Tang Clan "Enter the Wu-Tang (36 Chambers)" (1993)

Ma ei kujuta ette, kui seda albumit poleks kunagi ilmunud. See on hümnide album. See on tegelikkuses ülifilosoofiline album. Mitte keegi teine ei suuda tänavaelu miksida aasia filosoofia, male, matemaatika ja filmidega. Ainult need mehed sellel albumil. (Genka)

Kogumikalbum, mis kõik peamised WTC liikmed maailma räpikaardile märkis nii, et nad seal tänaseni väga edukalt püsivad. Kahju, et praktilistel kaalutlustel on edaspidi rohkelt auru pandud individuaalsetele albumitele ja seetõttu enam nii head kogumikku pole suudetud meisterdada. Aga kui need mehed ühele lavale ja ühele õhtule panna vaheldumisi oma lugusid esitama, siis ... Oh, jah, mis siin rääkida. Kes käisid ja nägid, mis Rock Cafés kunagi toimus, siis teavad, millest jutt käib. (Remi)

Seda plaati olen ma ilmselt kõige rohkem kuulanud. (Cool D)

2. Snoop Doggy Dogg "Doggystyle" (1993)

Album, mida võib tänu korralikult järjestatud ja omavahel seotud lugudele võtta kui korralikku täispikka filmi. Ilmselgelt on see album ja teised Dr. Dre (või veel laiemalt NWA, sh Ice Cube’i) tegemised olnuks heaks algmaterjaliks ja käivitajaks hilisemale "Friday" komöödiaseeriale. Plaat, millel Dre tegi kõike kraadi võrra paremini kui oma albumil "The Chronic". (Remi)

Krt, sõnad hakkavad otsa saama. See on lihtsalt nii suur ja ülev ja otsast lõpuni stabiilselt kvaliteetne shit. See on kunst. (Genka)

3. Public Enemy "Apocalypse 91... The Enemy Strikes Black" (1991)

Mäletan väga hästi esimest korda, kui kuulsin seda albumit. Ma ei saanud enne pidama kui alles albumi lõpus. See plaat ikka haaras su endasse nii põhjalikult, et unustasid ümbritseva. Kahju, et tänapäeval selliseid hetki väga harva ette tuleb. (Cool D)

PE on ja jääb minu jaoks räpigrupiks nr 1. Kogu see top võiks ka vabalt ainult PE plaatidest koosneda, aga siis oleks ju igav. Samuti ei hakka eraldi mainima nende soolo- ja kõrvalprojekte. (Bonne)

Loomulikult on sellistes tabelites Enemylt alati ainult kolm esimest plaati, aga need on nii tihedalt täis laotud, et kõlavad pigem rokina. (Märt Milter)

4.-5. House of Pain "House of Pain" (1992)

Jah, on küll klišee, aga tegelikult ka ei möödunud ainsatki pidu "Jump Aroundita". Sõltumata sellest, kas pidu toimus sügaval põranda all või Hollywoodis. White man can jump. Tänu DJ Lethalile natuke nagu peaaegu meie bänd ka :) (Lemo)

Tahaks muidugi ka järgmise plaadi "Same As It Ever Was" kohe sisse mahutada, aga püüan siiski hoida joont, et kõik saaks erinevad artistid. House of Paini sai Tartu Kunstikooli ajal ikka kõige ette ja taha meeletult kuulatud. (Bonne)

Sisu poolest võiks siin kohal olla ükskõik milline House Of Paini albumitest. Selle kasuks otsustasin, sest see oli heas mõttes ajast ees, toored ameerika-iirlased räppimas keskkonnas toimuvast neile omasel jõulisel moel. Järgmine album "Same As It Ever Was" on kindlasti terviklikum ja väljakujunenum, kuid see on ka omal moel miinuseks võrdluses debüüdiga. (Remi)

4.-5. Cypress Hill "III: Temples of Boom" (1995)

Sisu poolest võiks siin olla ükskõik milline Cypress Hilli kolmest esimesest albumist, kuid lõpuks jätsin tabelisse kolmanda, millega kujundas CH selgelt välja tumeda, siinse ja teispoolse maailma vahel toimiva ülimalt kontrollitud ja veenva kuvandi. Kahju, et nad pole suutnud enam sama kuvandiga albumit luua - kuigi suurepärased hetked on neil kõikidel albumitel tänaseni. (Remi)

6. Cypress Hill "Black Sunday" (1993)

Meeldis muidugi väga ka nende debüütalbum, aga tipptase saabus just "Black Sundayga". Muidugi ka hilisemad plaadid on ülihead. DJ Muggs ikka top producer kogu selles vanakooli skenes, Midas-touchiga vana. Äss crossover ja väga coolid taadid. (Bonne)

Kõige parem hiphopialbum ever. (Genka)

7.-8. Dr. Dre "The Chronic" (1992)

Kõige ehedam west coast, mis üldse olla saab. Paned vinüüli peale ja tunned fucking Sour Dieseli lõhna. (Genka)

Arvata võib, et tal oli veidi kiire selle albumi koostamisega. NWA käis veel kõrval, kuid Ice Cube noolis ja soovis samal ajal, et talle koht kätte näidataks. Dre tegi seda viisakalt ja kaarega, Cube vastas matsakalt ja maitsekalt. Jagan mõnuga krediiti ja kiitust mõlemale. (Remi)

Ma ei ole seda nii kaua kuulanud, et mõtlesin seda enam mitte toppi panna, aga põhjus, miks pole kuulanud, ongi selle plaadi täiuslikkus. Ja keegi NWA-st peaks kindlasti esikümnes olema. Teine variant oli Ice Cube ja "Lethal Injection". (Märt Milter)

7.-8. Jaylib "Champion Sound" (2003)

9. Nas "Illmatic" (1994)

10.-11. N.E.R.D. "In Search Of..." (2002)

Inimesed nagu ei pea neid räpiks, vaid vist souliks või popiks või mingiks hübriidiks, aga Pharrell on ju ikkagi räppar. Ja plaat, mida mõtlen, on muidugi selle n-ö esimene, elektrooniline versioon. (Märt Milter)

10.-11. Quasimoto "The Unseen" (2000)

12. Cannibal Ox "The Cold Vein" (2001)

Oxi räpparid on veidi igavad, selle plaadi tugevus on loomulikult El-P muusika, ja ometi valisin toppi selle, mitte Company Flow "Funcrusher Plusi". Kummalisel kombel pani P rohkem siia kui Flow’sse, mis oli suletum ja paranoilisem. (Märt Milter)

See on kosmos. See album on kosmos. El-P taustad ja kaks getovenda on korra inimkonna ajaloos end kokku võtnud ja pannud helilainetesse ja riimidesse selle, mida me sealt kaugelt galaktikast püüame kätte saada  (Genka)

Genka

1. Cypress Hill - Black Sunday

2. Method Man – Tical. Ega sel ajal keegi hiphopis nii julgelt ei eksperimenteerinud. Method Man tegi seda. Läbi suitsuvine. Reaalne ja üli-real. Mitte keegi pole seda enam rohkem osanud teha nii (v.b. kohal kolm olevad tüübid). See on nii fucking märgiline album. See nihutas hiphopi piire väga retsilt. Rohkem kui keegi arvata oskab.

3. Cannibal Ox – The Cold Vein

4. Snoop Doggy Dogg - Doggystyle

5. Wu-Tang Clan – Enter the Wu-Tang (36 Chambers)

6. Beastie Boys – Paul's Boutique. Siin albumil on kõik olemas, mis ühel mitmekülgsel hiphopialbumil olema peab: lahedad riimid, lahedad sämplid, catchy'd refräänid ja palju nalja.

7. House of Pain – Same As It Ever Was. Kõige täiuslikum jump-up album. Nii minimalistlik ja lihtne ja iga loop'iga rohkem kaasakiskuv.

8. Dr. Dre – The Chronic

9. Bone Thugs-n-Harmony – E.1999 Eternal. Mehed tulid ja tegid midagi sellist, mida varem tehtud ei olnud. Okultistlik gangsteriteema ilusate räpimeloodiatega.

10. Fugees – The Score. The Score'i trumbiks on selle õige ajastus. Pärast ’93-’94 retsi kütet oli vaja korra rahulikumalt hinge tõmmata ja väikest huumorit teha. Väga värske ja täiuslik album.

s'Poom (5LOOPS, Superbandiit)

1. Heltah Skeltah "Nocturnal"

2. Jaylib "Champion Sound"

3. Quasimoto "The Unseen"

4. Psycho Realm "The Psycho Realm"

5. Cypress Hill "III: Temples of Boom"

6. O.G.C. "Da Storm"

7. The Wascals "Greatest Hits"

8. Lootpack "Lost Tapes"

9. Jeru the Damaja "The Sun Rises in the East"

10. House of Pain "Same As It Ever Was" 

Laur-Leho "Lemo" Kaljumets

1. Beastie Boys – Licenced to Ill. See plaat andis mulle nuusutada uut muusikastiili, sest oli serveeritud sobilikus kastmes ja ei olnud liiga tõsiselt tehtud. Tore, et Beastie Boys punkbändikarjäärist loobus.

2. A-Rühm - Laulmata jäänud laulud. Parim Eestis tehtud hiphopiplaat, kust ei skipi ainsatki rada. Siiamaani. Tehke järgi või makske kinni.

3. Public Enemy – It Takes a Nation of Millions To Hold Us Back. Ilmselt esimene plaat, mis mind hiphopiusku pööras. Kassett sai automakis hõredaks kuulatud. PE puhul oli väike madin, kas see või Apocalypse 91 plaat, mõlemad võrdselt head. Otsustavaks sai "She Watch Channel Zero?!" No ja "Bring the Noise" ka ja …

4. House of Pain – House of Pain

5. Credit to the Nation – Take Dis. Tavaliselt on nii, et kui lapsed midagi teevad, siis tuleb sellest välja Hanson või veel midagi hullemat. Selle puhul on Hansoniga seotud ainult ühe Crediti põhipäti perekonnanimi. Kõik muu on väga haakiv. Meloodiline ragga ja hiphopi julge segu, mis tänaseni kõlab väga värskelt.

6. Control Machete – Mucho Barato... Väga tahtsin siia tabelisse ära mahutada Cypress Hilli Black Sundayd, aga Control Machete ei lubanud. Latiino hiphopi toores lipulaev, mis mängleva kergusega miksib kõike, mis sellele kultuurile omane. "Comprendes Mendes!"

7. Toe Tag – Legendaarne. Plaat, mis lõplikult hiphopi Eestis põranda alt välja tõi.

8. Disposable Heroes of Hiphoprisy - Hypocrisy Is The Greatest Luxury. Teenimatult unustusehõlma vajunud bänd, mis hõljub hiphopi ja spoken wordi hämaral piiril. Kui sõnal on kaalu, siis siin see on. "Television, the Drug of the Nation" on eriti aktuaalne hümn täna.

9. Paleface – Helsinki Shangri-La. Ei saa me läbi Soometa. Ja ei peagi. Karri ehk Paleface on Soome HH skene kõrgemalseisev intstants ning väga produktiivne selline. Ka tema ingliskeelsed plaadid on ilgelt head, aga 2010 tehtud keelerevolutsioon tõi selle plaadi siia tabelisse. 

10. Ill Bill – Black Metal. Järjekordne tõestus valge mehe hüppevõimest. Mehe metaltaust kummitab pea igal plaadil ja mulle sellised vigurid meeldivad. Black Metal oli esimene Ill Billi plaat, mida ma temalt kuulasin ja sellest jäi ka tempel mällu igaveseks. Ill Billi lempparlugu asub aga hoopis 2008. aasta plaadil, lugu "War Is My Destiny". Fiitšering huu? Uurige järele.

Florian Wahl

1. Devon Hendryx – The Rockwood Escape Plan. Kõige alahinnatum hiphopiartist ever. Unikaalne album tõestab, et Devon on andekas produtsent ja sõnaseadja, kuid toore kõla ja peresõbralike visuaalide puudumise tõttu jäänud sügavasse undergroundi. Vaatamata tehnilistele vigadele lindistuses ja miksimises on tema muusikas stiil ja substants, millele on raske teist plaati kõrvale panna.

2. Ruben Slikk – King Astroslikk The Magnificent. Kõrgema sfääri biitidega Metro Zu essential.

3. Shabazz Palaces – Black Up. Andis hiphopile hoopis uue tahu, abstraktsema perspektiivi, millega mängida. Oma ajast ees plaat, mis on heliliselt nüansirikas ja iga kord põnev kuulamine.

4. Outkast – Aquemini. Absoluutne hiphopiklassika, iga tänapäeva southern rapi esindaja võlgneb tänu sellele duole.

5. Lil Ugly Mane - Mista Thug Isolation. Siin on otse loomulikult tipptasemel instrumentaalid ja lüüriline meisterlikkus. Undergroundi paremikust: tontlik, jazzy, huumoriga, igast aspektist tugev album.

6. Kanye West – My Beautiful Dark Twisted Fantasy. Iga lugu on nagu perfektsuseni viimistletud teemant, mille ilu ei jää kellelgi märkamata.

7. Viper the Rapper – You’ll Cowards Don’t Even Smoke Crack. Viper on crackikütusel lugematu arvu albumeid ja mixtape’e väljastanud, kuid see on kultusklassika ja teda defineeriv teos.

8. Metro Zu – Mink Rug. Metro Zu on cyberfunk Atlantise tasemel räppkollektiiv, kus figureerivad intelligentsed ghettoräpparid. Nad on underground, kuid vägagi mõjukas hiphopi löökrühm.

9. GZA – Liquid Swords. Perfektne Wu-Tangi sooloplaat, mis pöörab iga hiphoppari Wu-uskujaks. GZA on haruldane niiditõmbaja, kellel on loovust jagunud nii mõnegi hiphopiklassika loomiseks. 1990. aastate powerhouse.

10. Gigolo Tony – Ice Cold. Sellest plaadist vanakoolimat on raske valida. Miami bassi definitsioon, absurdselt ice.

Holden "Bonne" Laamann (PEDIGREE, Electric Storm)

1. PUBLIC ENEMY "Apocalypse 91... The Enemy Strikes Black"

2. HOUSE OF PAIN "S/T (Fine Malt Lyrics)"

3. ICE CUBE "The Predator". Masterclass!!! Väga võimas production kah. Plaat, mis lõi hoobilt tooli alt. Mõjub kohati nagu metal, laamendama ajab :)

4. BEASTIE BOYS "Ill Communication". Public Enemyga sama lugu, Top 10-s võiks ka vabalt kolm-neli nende plaati olla. Tohutult andekad tüübid, ka pillimeestena. Mega respect sats. RIP MCA.

5. CYPRESS HILL "Black Sunday"

6. DA LENCH MOB "Guerillas in tha Mist". Ice Cube’i protežeed. Väga raju, kuid kaldun arvama, et õnneks shortlived grupp. Ainult kaks albumit, Guerillas absoluutne South Central pättide hümne täis tippteos. Vänge minekuga küte. Räpp, mis mulle enim istub.

7. NWA "Straight Outta Compton". Tagantjärgi võib öelda: ultimate rap supergroup. Legend. Kogu stoori ja värk, kõik koloriitsed karakterid, Dre produktsioon. Puhas klassika ja gängstaräpi teerajaja. Siinkohal mainin, et veritseva südamega pidi Wu-Tang minu topist välja jääma, pluss paljud nende liikmete sooloplaadid...

8. DÄLEK "Absence". Näpuotsaga uuemat kooli ka. Alternatiivsema, tumedama ja apokalüptilisema otsa räpi kõige ägedam bänd. On õnnestunud nad kaks korda ka Eestisse esinema meelitada, nii et tunnen tüüpe ka isiklikult. Väga dope kraam. Soovitan. EP koos Faustiga on ka eriti hull... samuti ka esimene ning kolmas album... Neljandaga vajus ära... Nüüdseks kahjuks laiali.

9. MADCHILD "Lawn Mower Man". Kedagi ka täitsa uuest koolist või õigemini hetkel väga aktiivsetest tegijatest. Kanada räppar, Swollen Membersi ridadest. Kuratlikult hea flow’ga mees. Tahaks väga Eestisse esinema tuua, lootust on.

10. ICE-T "O.G. Original Gangster". Liiga lege taat, et Top 10-st välja jätta. Samuti on kiiduväärt tema tegemised Hollywoodi filmimaastikul ning legendaarne metalprojekt Body Count tähendas tipphetkel minu jaoks ka palju. Äss.

Remi Prual (Lejal Genes)

1. Cypress Hill - III: Temples Of Boom

2. Wu-Tang Clan ‎– Enter The Wu-Tang (36 Chambers)

3. Snoop Doggy Dogg - Doggystyle

4. House Of Pain – House Of Pain

5. GZA - Liquid Swords. See plaat on nagu ühe suure võitluse kirjeldus. Erinevad väiksemad kokkupõrked ja arengud areeni ühes ja teises otsas, kuid kogu see mass on tervikuna kõikumas mingi lõpplahenduse poole. Albumil lahendust pole, kuid see hetkeseisundite suurepärane tabamine on oma teatraalsuses väga võimas elamus.

6. Dr. Dre - The Chronic

7. Busta Rhymes - The Coming. A Tribe Called Questi singli "Oh My God" refrään oli kunagi esimene koht, kus Busta Rhymes kõrva jäi. Ei osanud oodata, et sellest etteastest kasvab välja The Coming, kus Busta oli sisuliselt seesama vinge karakter, kes ta ka täna on - veidi animeeritud ja koomiline, kuid kindel ja tugev ning tõsiseltvõetav. Ka heliliselt veidi minimalistiku, samas põnevalt põrkleva helipildi suutis ta juba esikalbumiga suures osas paika saada.

8. KRS-One - I Got Next. Juba ligi 30 aastat edukalt räppinud KRS-One’i tipphetk minu jaoks. Mees oli kuulus juba enne seda plaati ja edukaid albumeid tuleb vähemalt üle aasta välja tänaseni, kuid I Got Next on tugeva tervikuna vastu pidanud juba ligi 20 aastat. Väärt kraam!

9. Wiley - Treddin' On Thin Ice. Inglise räpi parim näide, mis klassifitseerub ka stiilinimetuse grime alla jne. Wot U Call It? Nii küsib ka üks albumi põhilugudest. Ja kuigi Dizzee Rascali napilt varem ilmunud debüüt Boy In Da Corner korjas (ka plaadilepingutes) kompomissitu Wiley eest turu põhikoore, siis tulevikusuundade ja standardiseadmise võistluse on kindlalt võitnud grime’i ristiisa Eskiboy ehk Wiley.

10. Ol' Dirty Bastard - Return to the 36 Chambers. ODB elus oli kinotegemine väga olulisel kohal ja sellel albumil on see mõnuga esile keeratud.

Risto Kozer

1. Snoop Doggy Dogg – Doggystyle

2. SpaceGhostPurrp - Mysterious Phonk: The Chronicles Of SpaceGhostPurrp

3. Notorious B.I.G. - Ready To Die

4. Funkdoobiest – Brothas Doobie

5. Nas – Illmatic

6. Öökülm – Välk selgest taevast

7. Wu-Tang Clan – Enter The Wu-Tang (36 Chambers)

8. Tyler, The Creator – Wolf

9. Kendrick Lamar - Good Kid, M.A.A.D City

10. Drake – Nothing Was The Same

Märt Milter

1. N.E.R.D. - In Search Of...

2. Raekwon - Only Built 4 Cuban Linx... Tegelikult võiks Wu-Tangi Clani (tugevamate) liikmete kõik soolodebüüdid esikümnesse panna, aga selliste nimekirjade eesmärk on tutvustada inimestele ka erinevaid esitajaid.

3. Jay Z – The Blueprint 2: The Gift & The Curse. Sellel on kõige rohkem häid lugusid ühe tema plaadi kohta. Black Album on kõige ühtlasem, aga kuna lühem, on seal ka vähem häid kui 2002. aasta omal.

4. Dr. Dre – The Chronic

5. Public Enemy - Apocalypse 91... The Enemy Strikes Black

6. Kanye West - Graduation. Tegelikult üsna uskumatu, kui hea Kanye on vs kui väga inimesed (ajakirjanikud) pilkavad ta enesekiitmist.

7. Cannibal Ox - The Cold Vein

8. King Geedorah - Take Me to Your Leader. Geedorah on MF Doom, kes esindab esikümnes niinimetatud biidimeistreid, lühilugude, minutilugude meistreid. Madlib jäi välja, sest kuigi tema plaatidest saaks rohkem kui ühe hitikogumiku, on neid siiski liiga palju ja seetõttu veidi nõrgad. J Dilla kaotas asjaolule, et tegemist on räpiplaatide tabeliga. Millest on ju kahju, aga samas kergendas valikut.

9. Kool Keith – Black Elvis / Lost In Space. See (duubelkontsept)plaat pole üleni hea, aga Keith on esikümnes juba ainuüksi pika diskograafia tõttu; muidugi ka Ultramagnetic MC’si tõttu. Ja Keith on muidugi eriline, omalaadne, värvikas ka. Eriline pervert. Kõige värvikam mees siin esikümnes.

10. Nas – It Was Written. Esimesed üheksa kohta olid kerged (aga mitte nende järjestus). Nas pääses viimasena sisse osaliselt tänu sellele, et nimetasin teda kunagi lemmikuks. Aega on mööda läinud, tema debüüt veel kuulsamaks saanud, aga debüüdi põhjad olid kuivad võrreldes järgmise näiteks Lauryn Hilli ja Dr Dre paladega.

Cool D

1. Wu-Tang Clan - Enter the Wu-Tang (36 Chambers)

2. Cypress Hill – Cypress Hill. See võiks samahästi ka esimene olla, sest Cypressi debüütalbumil asub üldse maailma parim räpilugu "How I Could Just Kill a Man". Seda lugu kuuldes tõusid ihukarvad püsti!

3. Public Enemy – Apocalypse 91… The Enemy Strikes Black

4. Gravediggaz – Niggamortis (6 Feet Deep). Väga deep ja lahe album. Avastasin selle tänu plaadikaanele, see tõmbas tähelepanu. Alles kuulates sain aru, mille otsa ma olin komistanud. Selle projekti taga olnud tegijatest ei teadnud ma esialgu midagi.

5. N.W.A – Straight Outta Compton. See album ei vaja kommentaare!

6. Ice Cube – Death Certificate. Siin võiks asuda ka mõni muu Ice Cube´i selleaegne album, aga las olla siiski see. See lihtsalt oli ka üks lemmikuid, mida on palju palju kordi kuulatud, ning Cube on mulle üldse väga palju inspiratsiooni andnud.

7. Onyx – Bacdafucup. Väga vihane ja massiivne album, raudselt töötab teismeliste peal, vähemalt minu peal töötas. Tõsine meeleolulooja! :)

8. Da Lench Mob – Guerillas In Tha Mist. See album jääb samasse ajaperioodi, mil mulle meeldis jõuline hiphop. Kuna enamus siin tabelis olevaid lemmikuid on tegelikult 1990. aastate alguse perioodist, mis oli minu arvates hiphopi kuldajastu, siis ei saa sealt puududa ka Da Lench Mobi debüütalbum. Samuti olnud tugev inspiratsiooniallikas.

9. Psycho Realm – The Psycho Realm. Selle albumi muutis ajalooliseks "Showdown" – väga mürgine!

10. Ice T – O.G. Original Gangster. Ice-T osaluseta oleks antud edetabel puudulik. Samas võiks ta siin figureerida ka vabalt mõne muu albumiga, aga O.G. tundus 1990. aastatel ikka jumalikuna. Selle albumi terav hoiak ja halastamatud soundid iseloomustasid tolle aja gängstaräppi. Ice-T on räppmuusika möödapääsmatu etalon!

Erik Morna

1. Chalice - Ühendatud inimesed

2. De La Soul - 3 Feet High And Rising

3. The Shamen - Boss Drum

4. Outkast - Stankonia

5. Toe Tag - Legendaarne

6. Eminem - The Slim Shady LP

7. MC Tunes - The North At Its Heights

8. N.E.R.D. - In Search Of...

9. Kate Tempest - Everybody Down

10. Dangermouse presents: The Grey Album