Arvustus. N.E.R.D kakskümmend kolm nigga't ja neli muthafuckin'it hiljem
Uus plaat
N.E.R.D
"No_One Ever Really Dies" (Columbia)
5/10
Kas te mäletate luuleteooria stseeni “Surnud Luuletajate Ühingust” ("Dead Poets Society")? Ma ei mõtle seda, kus poisid laudadele ronivad, Walt Whitmani tsiteerides lahkuvale Robin Williamsi kehastatud õpetaja Keatingile hüüavad “Oo kapten! Mu kapten” ja suur(em) osa vaatajaid soristab pisaraid (teisest küljest, ma nutsin ka paar aastat varem filmi “King Kong elab” finaalis, mis lihtsalt kinnitab teaduslikku fakti, et eelteismeliste närvisüsteem on alles arenemisfaasis). Luuleteooria stseenis nimelt tutvustati, kuidas luuletuse tähtsuse hindamiseks joonistada graafikut. Teooria oli muidugi meeldivalt sõge, aga pärast N.E.R.D paari esimese loo kuulamist tekkis tahe statistikat teha. Otsisin üles albumi laulude sõnad ja hakkasin joonistama tabelit korduvatest sõnadest ning tõmbama ristikesi. Üheteistkümne pala jooksul astus lavale 23 nigga´t, 12 shit´i, 5 bitch´i, 4, muthafuckin´it, aga ka näiteks 1 Adolf Hitler, 1 pterodaktül ja üks Chanel number 5.
Eri lugude teemad on soov saada uut nodi, politseivägivald, ebavõrdne kohtlemine ja aeg-ajalt soov lihtsalt mõnusalt olla. Niisiis, sõnade poolest oleme siin endiselt nii stereotüüpsed, et neile ei maksa eriti tähelepanu pöörata. Ka protestilüürikaga muusikat saab hästi teha, meenub näiteks Gil Scott-Heroni legendaarne “The Revolution Will Not Be Televised”, aga see jääb valgusaastate kaugusele. Aga kui võrrelda saadud numbreid selliste räpiartistidega nagu Geto Boyz või 2Pac, siis see plaat on siivsus ise. Näiteks Lil Joni lauluviisis (mitte albumil, vaid ainsas loos) “Real N*gga Roll Call” on üksnes sõna nigga 165 korda, fuck 61 korda ja pussy 33 korda.
N.E.R.D ei ole tegelikult üldse räpp, see pole isegi puhas hiphop, vaid grupp see album miksib palju erinevaid stiile: rocki, (sünt)poppi, eksperimentaalset hiphoppi. Tundub, et lugude järjestamisel on naudinguga sätitud üksteise järele ülierinevaid lugusid, nagu siis kui Rihannaga tehtud singel “Lemon” (vaadake alt videot) läheb üle “Deep Down Body Thurst'iks”, mis trafaretse tarbimisühiskonnakriitika kõrval on vormilt kena punkhiphopilik lugu. Ligi 20aastane N.E.R.D pole 2010. aastast plaate avaldanud, aga juhtumisi sai nende ninamees Pharrell Williams vahepeal tuntumaks sooloartistina ning tänu “Mina, Supervaras 2” heliribal olnud laulule “Happy” sai nii salongikõlbulikuks, et seda võinuks esitada kasvõi EKRE talvepäevadel. N.E.R.D ei ole sama sile toode, aga võib-olla selles ongi tema probleem – ühtedele jääb liiga pehmeks, teistele pole piisavalt raadiolik.
Plaadil on märkimisväärne kogus külalisartiste: Rihanna, Kendrick Lamar, André 3000, M.I.A. ja viimases loos arusaamatu kirsina tordil… Ed Sheeran. Plaadi meeldejäävaimad lood on lisaks eelmainituile Kendrick Lamariga “Don´t Don´t Do It”, Futurega “1000”, “Secret Life Of Tigers” ning “ESP”. Ei tekkinud aga tunnet, et tahaks veel ja veel.
Toimetaja: Valner Valme