Arvustus. Ellie Gouldingi funktsionaalne pop ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Rutt Ernits/ERR

Uued plaadid
Ellie Goulding
"Delirium" (Interscope)
3/10

Alessia Cara
"Know-It-All" (Def Jam)
4/10



Me ei pea rääkima Kevinist, vaid sellest, et muusikat võib hinnata ka ainult tema funtsionaalsuse tõttu. Muusika millekski, mingiks tegevuseks, sihiks. Rakenduslikkus. Näiteks rattasõiduks sobib Ramones ja tänavune Chastity Belt, SPAs (sanitas per aquam) lõõgastumiseks Art of Noise'i "Moment In Love" või siis ambient, romantilise õhkkonna loomiseks äkki N.E.R.D või Aaliyah, vesiaeroobika taustaks on samuti kindlasti olemas parem muusika kui hetkel kasutatav. Ninja Tune'i ja instrumentaalse hiphopi mõte selle käsitluse järgi, peale mõnes filmi taustamuusikaks olemise, suuresti (paljude inimeste jaoks) kaob.

Inimeste puhul pole ju selline lähenemine teab mis uus. Inimene peab midagi looma, raha teenima, panustama ja ponnistama, luua väärtust, SKT-d, ta ei tohi olla jõude. Tal peab olema siht, funktsioon, suund ja tal peab olema alati kiire.

"Tervist, Ellie Gouldingu plaat "Delirium", mida Sa teed ja mis on Su mõte?" "Deliriumil" on sama mõte, mis masuudil, ta on jääk, lisand, abivahend, ta väärtus on instrumentaalne. Ta ei ole selline popmuusika, mida asetatakse härdalt mängijasse nagu lapsega kuusele ehteid, nagu Kate Bushi plaati. Ei! Tal ei ole seda pretensiooni. Tal pole iseseisvat mõtet, tal on alati vaja efektset visuaali, videot või muud, mis annaks talle mõtte. Tema funktsioon on näiteks pakkuda tröösti autojuhile, kes vahetab käiku ja/või rida, sõelub ja sõimab, see plaat on talle ideaalseks kaasteeliseks. Nimelt on "Deliriumi" helid märkamatud nagu vaikus, see on vaikuse aseaine, simulatsioon - ideaalne muusika Eesti tantsumuusikajaama, autosõidu taustaks - maasturi, autojuhi ja keskpärase popmuusika ménage à trois auklikel Tallinna teedel, road movie töökohast koju. See on olmepop, tolmust tehtud mandala. Nagu ütles Churchill Clement Attlee kohta: "Mr. Attlee is a very modest man. Indeed he has a lot to be modest about." (Mr. Attlee on väga tagasihoidlik mees. Tõepoolest, tal on tagasihoidlikkuseks palju põhjust)

Alessia Cara on 19aastane itaalia päritolu kanada lauljatar, kelle esimene top 20 hit nii Kanadas kui USA-s "Here" räägib tõestisündinud loo inimestest (temast endast siis), kellele ei meeldi peod. Kuidas keegi talle ligi ajab, keegi oksendab, kedagi räägitakse taga, peab kuulama muusikat, mis talle ei meeldi, kuidas kõige selle asemel ta hoopis oleks kodus ja arutleks sõpradega paaritunniste telefonikõnede (arutelude) käigus, mida Drake'i lugude lüürika tähendab.

Algus on hea, aga ega siin suurt midagi rohkem polegi. Cara üritab teha midagi Gouldingi igava popmuusika ja Aaliyah RnB vahepealset. Kui pruduktsioon ei ole eriti esil ja ei roni talle selga, ei kiirusta teda takka, nagu näiteks esiloos "Seventeen" ja kolmandas "Outlaws", on kõik korras. Üle poole plaadi jookseb tal samas vaos Gouldingiga. Põnevam on ta siis, kui laseb tempol langeda, kehtestab end ja teeb aeglasemat, Aaliyah stiilis RnB'd nagu loos "Four Pink Walls". Laias laastus on see aga ikka sama asi. Pop peaks ideaalis olema ja kunagi oli värviline, rõõmus ja uudne nagu Taavi Rõiva sokid, need siin on aga väsinud jalarätid.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: