Arvustus. Air: õhk, tähed, päike, kuu
Uus plaat
Air
"twentyears" (Parlophone)
7/10
Prantsuse utoopilise nostalgia duo Air on idealiseerinud minevikku, mida pole olnud ning teinud seda kohati üpris futuristlikult. Nende 1998. aasta meistriteos "Moon Safari" pakub helgete harmooniatega pisut nukraid vikerviise, kus Moogid, Korgid ja Wurlitzerid uluvad kosmose poole, elektrooniline produktsioon on küll pedantsuseni lihvitud, aga seejuures külluslik ja mahlakas ning kogu kontseptsioon on pigem progressiivne, vaatamata selgetele mõjudele Burt Bacharachist Pink Floydi "Dark Side Of The Moon'ini" ja Serge Gainsbourgist David Bowieni. Kus muidugi Bowiet poleks. "Moon Safari" sisaldab "Starmani" DNA-d päris priskelt.
Sealtpeale on kõike kaunist ja ülevusetaotlusega elektroonilist poppi võrreldud "Moon Safariga".
"Moon Safari" järel järgmine teedrajav Airi album elektroonilises popis on "10 000 Hz Legend" aastast 2001, kus leidub süntfunki, elektroonilist psühhedeeliat... ja, ei tahaks spekuleerima hakata, aga ehk N.E.R.D. kuulas seda enne oma debüütalbumile "In Search Of..." (2001 hiljem) viimase vürtsi andmist ning võib-olla tegi isegi mõned järeldused, kuidas sättida rütme, rõhke ja jõuliste akordide vahelist õhku. The Neptunes remiksis 2002. aastal Hertzi-plaadi lugu "Don't Be Light", nii et muidugi nad olid huvilised.
Airi esimene kogumik pakub kahel CD-l kokku 31 pala (saadaval ka seitsme vinüüli kast, aga selle hind on räme: siis soovitaks juba osta eraldi Airi albumid). CD-kogumiku põhimõte on lihtne: esimene ketas sisaldab singleid ja albumiträkke kõigilt seniselt kuuelt stuudioalbumilt (kui siia alla lugeda ka samanimeline saundträkk Georges Melies' 1902. aasta tummfilmile "Le voyage dans la lune"), "päris" saundträkkplaadilt "The Virgin Suicides" (2000; samanimelise filmi režissöör Sofia Coppola) ja varaste palade EP-lt "Premiers Symptômes" (1997). Lood ei ole kronoloogilises järjekorras, vaid paigutatud plaadile albumlikku ideed järgides. Ilmselt paljud Airi kuulajad ei oleks neilt kogumikku üldse ihalenud, kuna Air on albumite (ja singlite, aga siiski mitte greatest hits liiki) bänd.
Õnneks on Air läinud üheülbalise visiitkaardi koostamise asemel sisulist teed ja valitud on lugude paremik nii, et esitatust jääks võimalikult terviklik mulje Airist kui nähtusest. Nende albumid on üpris erinevad, kuigi teatud käekirjast võib rääkida, nii et poleks arvanudki, et need omavahel läbisegi sattudes dialoogi astuvad. Bändi nõrgima lüli "Le voyage dans la lune'i" lugu "Moon Fever" haakub kenasti Airi ühe säravaima lauluga "Don't Be Light" albumilt "10 000 Hz Legend". "Run" "Talkie Walkielt" (2004) kohtub looga "Le soleil est pres de moi" plaadilt "Premiers Symptômes". "Kelly Watch The Stars" (vaadake alt videot), "Venus", "Sexy Boy" asetuvad kõik uude konteksti ja enamasti sobivalt ning kõik see Nicolas Godini ja Jean-Benoît Dunckeli kuu, päikese ja tähtede igatsus saab tähendusi juurde. Esimene plaat on tugev.
CD2-l on haruldasemad, ka varemavaldamata palad, aga ka albumilugusid, samuti kontsertesitusi, singlite B-pooli, noppeid üldkogumikelt, üks BBC sessiooni salvestus, siit ja sealt, kuhu iganes on panustatud, see nüüd realiseeritakse. Lood ise pole Airi raudvara ega kullafond, selline puistamine lisakettale on aga juba üpris klišeelikuks muutunud ning disk kaks näitab (julgelt), et grupil on ka libastumisi olnud. "Planet Vega", mis avaldati aastal 2000 Grand Royali kogumikul "at home with the groove box" on sümpaatne retrofutufunk, aga järgnev "Flowerhead" (remiksalbumi "Everybody Hertz", 2002, Jaapani boonusträkk) kõlab nagu Airi paroodia ja nii see teine osa jõnksutades läheb, seejuures oleks Airil kahe plaadi jagu kvaliteetseid lugusid küll, aga ei saa duole ette heita kiusatust tuua lagedale ka oma haruldasemad aarded.
Airi fännil on siit üht-teist avastada, uusi fänne selle poolega komplektist ei võida, aga nagu öeldud, "twentyears" ei ole visiitkaart, vaid bändi enda kokku pandud kompilatsioon, millega tähistatakse 20 tegutsemisaastat.