Ilmselgelt pole juhus, et jakuudi lavastaja Sergei Potapovi “Libahundi” kavaleht viitab Jaan Toominga 1969. aastal esietendunud lavastusele “Laseb käele suud anda”, millest sai meie 60ndate teatriuuenduse üks kanoonilisemaid näiteid. Viinistu “Libahundis” on nii mäslevat ekspressiivsust, loitsimist kui rahvalaulu.

Potapovi lavastajatöö on jõuline ja kujunditihe. Läbimõeldud liikumisjoonised, täpsed valgused ja Corellit regivärsilise rahvalauluga põimiv muusikaline kujundus loovad mõjuva teatraalse tausta, kus vaid seitsmest näitlejast koosnev trupp suudab intensiivselt täita Viinistu katlamaja suure teatrilava mõõtu mängupinna.

“Libahundi” must-hall-valge lavakujundus (Ervin Õunapuu) on napp ja funktsionaalne. Rist seinal; voodi, mis võib olla ühtlasi laud; kaks küna, mis muutuvad vajadusel hällideks, saunapalideks või surnukirstudeks. Ja muidugi kivid, mis pudenevad tegelaste põuest – mõned valged ja mõned mustad, aga peamiselt hallid. Nagu eestlaste, põliste tammarulaste elud: üks lõputu läbi halli kivi minek, värvitu olelusvõitlus.

Üks, mis kindel – Potapovi “Libahunt” tõestab veenvalt, et Kitzberg on täiesti kaasaegne. Võõraviha, veri-on-paksem-kui-vesi igas olukorras – nii ebamugav, kui seda tunnistada pole, aga sellised me oleme jah. Ju see on ellujäämisinstinkt ja kindlasti on sel õigustusi. Igatahes valgustab Potapov eestlaste halluse ja kapseldumise väga teravalt välja: kõik tammarulased on nurgeliselt grotesksed ja ebaloomulikult eksalteeritud.

Lavastuses saab see vastandus vast isegi liiga must-valge. Sest kui Mari (Liisa Pulk) mõjub langetõbise seksmaniakina, siis läheb kaotsi üks pool Kitzbergi loost – pole kahtlust, et Margust (Kristo Viiding) tõmbab mängulise Tiina poole. Aga kuna ka Margus ise on Potapovi tõlgenduses pigem ettur, lükka-tõmba mehikene, jääb armastus seekordses “Libahundis” kaugeks kõrvaltegelaseks.

Nii et ennekõike tuleb välja kahe vägeva naise lugu – ühelt poolt Kristiina-Hortensia Porti nõtke ja naeru lõkerdav Tiina, ning teisalt Mari Lille kõike näinud Vanaema. Üks lendab ühest lavaseinast teise. Teine koperdab groteskselt kepiga kobistades. Üks hõikab oma tõde suure suuga. Teine kaalutleb, siis hellitab, ei mõista hukka, aga ei astu ka välja.

Nii et kokkuvõttes on Potapovi “Libahunt” vaat et hoiatuslavastus. Meile kõigile. Mitteotsustamine on ka otsus ja mittetegutsemine samuti tegu.

Mõtlemapanev on see, miks eesti klassika tuleb eesti teatrisse järjepannu välismaalaste käe alt – Mats Traat jõudis NOsse läti lavastajalt, Kitzberg RAAAMi Jakuutiast, Madis Kõiv tuleb Linnateatrisse Adolf Šapirolt. Kas me ise kardame oma peegelpilti?