Pole vast geniaalsemat helimanöövrit keset rahvusidentiteedi kriisi, kui meeldetuletus ulgu-Eesti muusikute tegemistest, mida aastakümneid on kodukamaral varmalt ignoreeritud. Mujal tehtud Eesti päritolu muusika on oma koomilisest mainest pääsenud alles hiljuti - Kerli, Maria Minerva, Ingrid Lukas ja paljud teised on peale kerget kõõritamist muutunud uhkuseallikateks, rääkimata austatud kõrgkultuuri esindajatest. Meil levinud kodupopi ammenduv ja mugav heroiseerimine on õnneks nüüd laiali lagunemas, tänu Vaiko Epliku entusiastlikule uurimistööle, mille tõestuseks on massiivne, 3CD-mahuline väliseesti muusikakogumik. Harvad on juhused, kus plaadimaterjali täiustab põhjalik ja sisule olulist lisaväärtust andev infoatlas - vaata üht või teistpidi; tegemist on üllatava ja ajakohase täiendusega riiulisse "Hõbevalge" ja "Lingvistilise metsa" vahele.

Antud väljalaske helijoon kulgeb enamalt kummalises kõverpeeglis, mille põhikomponent on kodueestlastele lõputult nalja pakkuv väliseestlaste tõlkes kaduma läinud keeležargoon ja maneerid. Meenutada tuleb veelkord, et sellise kergelt üleoleva hoiaku alged on sügavas nõukogude ajas, mil laialipillutatud rahvuskaaslastesse suhtuti mitte küll kui põlatud kodumaareeturitesse, aga vähemalt kui kummaliselt võõrdunud naljaninadesse, kelle põhiväärtus seisnes paljudele imetabaste abipakikeste saatmises. Üldistada ei saa, aga kindel on, et omalaadse lisavindi andis ka väliseesti kogukondi tooniv kristlik taust - enamike seltsimajade toimivuse tagasid head sidemed kohalike kirikuringkondadega. Meie silmis ilmselgelt asjaarmastajalikku kultuuritegevust toetati usinalt, vältides pehme tsensorina liialt kontekstiväliseid suundi. See on ka oluline põhjus, miks Esto-muusika kogumikul on vähe kuulda vulgaarsusi, heliehmatusi või vähemalt kapitalismi pahedeist nõrgunuid meeleavaldusi.

Kogumiku kolm ketast on sisustatud ühe kümnendi ülevaatega; 50ndate lõpu hillitsetud vokaaltrupikestest 70ndate folgivaimustusse, lõpetades 80ndate glamuursemate ja veiderelektrooniliste sähvatustega. Sisu haaravus tõuseb sujuvalt ja kindlasti andis viimase kirjeldatud kümnedi toodangule tiivad ka kodueestis aset leidnud ärkamisaeg.

Kokkuvõttes ei saa öelda, et kontrast Eesti paralleelmaailmate vahel mõjuks enneolematult tugevana ja eelkõige puudutab see auku rajuma muusika tootluses, mida paradoksaalsel kombel suudeti vangistatud Eestis isegi rohkem teoks teha. Selge aga on, et õnneks pole enam täpselt piiritletud Eesti muusikat, millele mugavalt ja piiripõhiselt keskenduda. 90ndad ja kogu järgnev globaalne valgumine on jällegi juba teine teema oma isehakanud rokkstaaride, viskiste trubaduuride ja pagulaslaagris redutavate ärkamisaja laulikutega. Poleks ime, kui esile kerkiksid ka Venemaa avarustesse asunud eestlaste ulgu-pärlid. Kuigi käesoleva albumi sisulised kurioosumid kalduvad kohati ka lihtsalt veidruste nentimisteni, on tegemist aastate peale kõige tõsisema, ja veelkord, kõige üllatuslikuma eestipärase heli tutvustuskogumikuga.

Vaiko Eplik jagas enda Soundcloudis ka sellel kogumikul esindatud Rene Uferi ja Lilian Treibergi vinüüli "Unustuste Tilk!" A-poolt: