Saueaugu Teatritalu “Ingeland” küttis ootused üles – Tõnu Õnnepalu tõlgendamas August Gailitit, väga põnev näiteseltskond sellele lisaks. Kahjuks hakkas lavastus elama alles lühikeses ja impressionistlikus kolmandas vaatuses. Esimesed kaks aga möödusid aeglases ja paljusõnalises kulgemises.

Lavastuse kodulehel selgitab dramatiseerija Õnnepalu oma vaatenurka “Ekke Moorile”: “Sain aru, et see on ju lugu kunstnikust, otsijast, näitlejast. Ekke on miim, selle maailma kõige himustatuma ja põlatuma ameti kandja. /.../ Ja nagu õige miim kunagi, lahkub ta kodust, läheb otsima… Keda? Keda, mida otsib näitleja kõigest sellest võltselust, kust ta läbi rändab? Muidugi ennast. Oma rolli, mis poleks roll, vaid tõde, oma Enekeni, kes poleks kujutlus, vaid ihu ja hing, oma Ingelandi, mis oleks see kõik kokku.”

Dramatiseeringus jääb fookus ja telg kahjuks puudu: siinne Ekke pole otsija, vaid kõrvaltvaataja; tema Eneken (ja kõik nood teised naised) jäävad kujutlusteks, unistusteks. Jah, see lugu räägib eneseotsinguist ja armastusest. Aga justnimelt räägib, mitte ei mängi neid elavaks.

Õnnepalu lavalugu järgib (vast liigagi) aupaklikult Gailiti romaani süžeed ja laadi. Igatahes mõjuvad õige paljud lavapildid üksteisele järgnevate ja sageli pigem kirjeldavate monoloogide jadana, mitte dialoogina.
Mitmed toredalt teatraalsed episoodid jäävad aga teisipidi harali – elupildid on detailsed ja värvikad, aga ei vii lugu edasi. Niisugused on näiteks Tõnu Oja möödaminnes põlvele laskuv töönarkomaanist praost või “Pehmete ja karvaste” Hundi intonatsioonide ja kalosse lääpava kõnnakuga viinapudelit manguv Iivan. Justkui põiked pitoresksetesse ummiktänavatesse.

Kõige enam kannatab dramatiseeringu amorfsuse all Pääru Oja nimitegelane Ekke Moor: eneseotsija asemel on see Ekke pigem tahtetu kulgeja, kes satub erinevatesse olukordadesse. Ta ei tegutse, vaid räägib tegudest; ei tunne, vaid kirjeldab tundeid. Ja jääb selles passiivsuses üsna üheplaaniliseks.

Lavastuse kõige põnevam mitmikroll on Ekke erinevaid naiskogemusi ühte koondaval Külli Teetammel. Ta on kelmikas-häbelik Eneken, metskassina turris Pille-Riin, kirglikult pussi viibutav Dunja. Ent armastuse sädet ei teki mediteeriv-vaatleval Ekkel kahjuks ühegagi neist naistest.

Üllatava pöörde toob “Ingelandi” viimane, kolmas vaatus. Ühtäkki oleme me justkui Wes Andersoni “The Grand Budapest Hotel’is” - siin kõlab Edith Piafi “Les amants d’un jour” ja toimetab salapärane ülemkelner (Tõnu Õnnepalu ilus cameo-etteaste). Ning siis juba Ingelandis, Ekke kodutalus, kus Enekenist on saanud memm ja väike-Ekke turnib puulatvades.

Finaal on peen ja kujundlik: laval tegutsevad Pääru Oja Ekke ja Külli Teetamme Eneken, kuid nende repliigid kostavad sootuks lava tagant, Kaie Mihkelsoni ja Tõnu Oja suust. Jah, sellist “Ingelandi” tahtnuks ma näha...