Saja aasta eest meie kultuurielu plahvatuslikult käima lükanud eluküllane, lõbujanuline, skandaalimaias Siuru-rühmitus on üks eesti kirjanduse suurtest legendidest.

August Gailiti 127. sünnipäeval 9. jaanuaril meenutagem pisut tema rolli rühmituse tegevuses ja meie kirjanduselus laiemaltki, peatudes seekord vaid ühel tema natuuri tahul – kirjaniku jäljendamatul naerul.

Tartu Ülikooli legendaarne vene kirjanduse dotsent Valeri Bezzubov on kirjutanud originaalse artikli ühe kirjaniku naerust: "Leonid Andrejevi naer" (Looming 1983/5) ja küllap väärib ka Gailit samalaadset vaatlust. Bezzubov tsiteerib saksa groteskiuurijat Wolfgang Kaiserit: "Kibedusega segatud ja groteskiks üleminev naer omandab mõnitava, küünilise ja lõpuks saatanliku naeru jooned."¹ Küllap tiirlesid Gailiti peas mitte ainult kirjutuslaua, vaid ka kohvikulaua taga sõpraderingis tema loomingu motiivid, sealhulgas infernaalsed visioonid, ning ta laskis vahel – eriti Siuru-perioodil – kuuldavale ka ehtsalt "saatanlikku" naeru.

Samuti meenub Aleksei Lossevi raamat "Vladimir Solovjov", kus kuulsa vene filosoofi eripärasel naerul pikemalt peatutakse ning jõutakse suure mõtleja vennapoega tsiteerides järeldusele, et Solovjovi naer oli "pöörase lapse terve olümposlik naer või mefistolik peen irvitus he-hee või need kaks koos."²

Suhteliselt lühike Siuru-periood aastail 1917-19 oli kindlasti Gailiti elu tähetund. Kuigi see lõppes skandaalse Siurust lahkumisega ja kuigi Gailiti tolle perioodi novellikogusid kõvasti materdati, jättis rühmituse uhkesti pulbitsenud seltsielu ja vaimne „kogupauk” kirjaniku teadvusse kustumatu jälje (veel 1920. aastate keskel lootis ta Siurut taastada).

Meie kriitikapatriarh Anton Jürgenstein andis Siuru-aegse Gailiti kohta tähelepanuväärse iseloomustuse: "August Gailit on "Siurus" sedasama, mis O. Lutsu "Kevades" kirjeldatud Toots koolipoiste seas: igavene võrukael, kes igasuguste kirjandusliste koerustükkidega valmis saab."³ 

Gailiti isikust on värvikaid kajastusi andnud mitmed memuaristid. Näiteks Daniel Palgi kirjeldab omaaegseid Werneri kohvikulaudkonna meeleolusid selliselt: „Esimesel pilgul võis arvata, et neil on igav: suitsetatakse, juttu aetakse vaikselt ja vähe, näod üksluised. Kui aga istusid ise lauda, võisid varsti märgata, et on käimas päris vaimukas vestlus (---). Mõnikord ka naerdi, Gailit otse hirnus – tema tahtis ikka millegagi välja paista – kas seistes pikkusega, käies uhke kepiga, juttu ajades üksikuid sõnu möirates või teiste naeru sekka vana rämedahäälse ruunana hirnudes.“⁴

Eriskummalistest mälestuskildudest ning tõsielu ja kujutluse piiril paiknevatest pajatustest võiks kokku seada terve kogumiku „Vembumees Gailit“. Elo Tuglas on oma päevikus jäädvustatud kunstnik Märt Laarmani meeleolupildi suvitamisest Otepääl: „Oli see Nuustaku elu tollal tore! (---) Oli pühapäev, kirikuaeg, turg tühi, ilma elava hingeta, ainult päike lõõmas. Siis astus äkki juuksuriärist välja August Gailit pidžaamas, käes kohvitass alustassil. Astus aeglaselt keset turgu, tõstis tassi kõrgele õhku ja kallas kohvi enesele kurku. Asetas siis tassi pidulikult alusele, ajas pea selga ja naeris nii, et alev vastu kajas. Päike sätendas ta paljal pealael. Siis astus ta niisama väärikalt tagasi ja sulges juuksuriäri ukse.“⁵ Järgneb kirjeldus sellest, kuidas Gailit ja Visnapuu võitsid loteriil elusa oina ja “oina silmaringi laiendamise” eesmärgil matkasid temaga mööda Lõuna-Eestit.

Noorkirjaniku ekstravagantseid esinemisi on meenutanud Romulus Tiitus: "Vabadussõja lõpupäevil esines Gailit kirjanduslikel ringreisidel oma fantastiliste novellidega. Ja kui ta siis ettekande ajal vahel kinzhaali pära pihku haaras nagu verest ja sõjast metsistunud sõjasangar kunagi, kellele relva käsitamine jäänud igavesti verre, siis oli mõju kindlustatud."⁶

Ikka ja jälle on meenutatud Gailiti erakordset naeruhimu ja tema jäljendamatut naeru ennast. Andrus Roolaht on jäädvustanud Artur Adsoni 50. sünnipäeva koosviibimise 3. veebruaril 1939 "Kuld Lõvis" selliselt: "Vanasõna ütleb, et elu on jaht ja viin on see, mis koerad lahti laseb. Et see tõesti nii on, seda nägin ja kuulsin ma järjekordselt ka tollel kaugel veebruariööl. Ei olnud ma mitte kunagi varem ega ka hiljem kuulnud nii rasvaseid anekdoote kui neid, mida pajatasid August Alle ja tema vana kamraad August Gailit, kes olid parajal mõõdul muidugi klaasi tõstnud. Ja Gailiti trompetina hirnuv hääl kõlab läbi aastakümnete veel praegugi mu kõrvus."⁷

Gailiti naeru kõrval on Siuru aegadest kirjeldatud teisigi naerjaid, Voldemar Kures on meenutanud: "Veel on neil päevilt kõrvu kõlama jäänud Printsessi [Marie Underi] hele helisev naer, mis ei ole teda jätnud nüüdki vanemail päevil. (---) Noor Adson võis vahel uskumatult temperamendikas olla…"⁸ 

Muidugi polnud asi nii, et Gailit istus kohvikus ja ainult lagistas naerda. Vahel esines ta ka vaimuka showmanina, nii näiteks on Albert Kivika memuaarromaani „Nimed marmortahvlil” II köites jäädvustatud omapärane stseen, mis pisut meenutab omaaegse vene kultusfilmi „Briljantkäsi” peaosalise Juri Nikulini lavalis-muusikalist etteastet. Jaanus Kraulise varjunime all kujutatud Gailit viskab restoranis kupleelauljat praekartuliga, läheb siis ise tolle asemele ja alustab laulu „Üks rätsep tuli Rasinast...” Jahmunud seltskonna hämmeldus ja hirm puhkeva skandaali ees asendub kiiresti poolehoiu ja lausa vaimustusega: „...oli sündinud hoopis midagi muud kui oli oodatud ja kardetud. Kõik olid lausa üllatatud. Sest Kraulise hääl, see oli küll pisut räme, kuid sellel oli kõla ja kandvust. (---) Kraulis oli alles kolmanda salmi juures, kui talle juba kaasa hakkas laulma terve kõrtsitäis rahvast, ja aplaus oli maruline, kui ta estraadilt lahkus.”⁹

Ka Kivika romaanist „Vekslivõltsija. Ühe boheemlase pihtimus” (1931) leiame aina „ülemeelikult hirnuva” Gailiti, sedakorda Joonas Jorgeni „varjunime” all.

Oleks siiski eksitus arvata, et kõik Gailitiga kokku puutunud seltskonnategelased – ja iseäranis daamid – kirjaniku ekstravagantseid etteasteid üksnes jumaldaval pilgul jälgisid. Näiteks muidu üsna erapooletu kultuuritegelaste portreteerija Elsbet Parek on siin olnud üpris kriitiline: "Näo järgi tundsin tol ajal pea kõiki kirjanikke juba keskoolipäevilt. Nii ka August Gailitit, kes mulle kuidagi sümpaatne ei olnud. Just temal oli poos odi profanum vulgus et arceo ["vaimuta pööblit vihkan ja väldin ma" – Horatius, tlk. Ain Kaalep]. Ebameeldiv poos ja väljakutsuv käitumine. Vaimukad olid tema följetonid."¹⁰

Ka meie kuulus tantsijanna, Gailitiga pagulaspõlve kirjades sageli üsna ühe laine peal olnud Ella Ilbak on 1961 kirjutatud mälestuskirjas tunnistanud teatud ebalust ja kõhedust Siuru-aegse noorkirjanikuga suhtlemisel: "…ma veidi kartsin Sind. Sest ülevalt Su sirgest pikkusest alla tuli sageli asjade teravaid äramääramisi ja Su arvamisi kinnitavat naeru. Ja ma mitte ei tahtnud seda enda üle tulla lasta."¹¹

Erika Aulik on oma mälestusteraamatus „Viru tänav ja teised“ jäädvustanud omajagu groteskse episoodi Marie Underi 60. sünnipäeva tähistamisest 27. märtsil 1943 (külalisteks Johannes Aavik abikaasaga, Henrik Visnapuu, August Mälk ja August Gailit): „Pean aga ütlema, et seni polnud ma seltskonnas näinud nii enesega rahulolevat inimest, kui oli tol õhtul August Gailit. Tema sõnavõtud, tema kriitika kaasaja kirjanduse, ajakirjanduse ja poliitika kohta, nii vähe kui seda tol õhtul puudutati, oli üksainus suur mina ja minu seisukoht.

Istusin Gailiti kõrval. Tema parempoolne naaber oli Underi vanem tütar Daggy, sarmikas tumedajuukseline noor daam. Kas oli see Gailiti kombevabadus, oli ta selles majas väga lähedane inimene või arvas ta, et talle oli kõik lubatud, seda ma ei tea. Aga ma nägin, kuidas ta Daggy Hackeri jalad oma põlvedele tõstis. Gailiti vastas istusid väärikalt M. Under ja A. Adson, lauaotsas Underi õde. Daggy libistas jalad vaikselt naeratades laua alla tagasi.

Olin A. Gailiti käitumisest jahmunud. Nägin oma silmaga niisugust asja seltskonnas esmakordselt. Kas teised seda elavas vestluses üldse tähele panid, seda ma ei tea. Oma abikaasalt ei julenud seda hiljem küsidagi.“. Gailit ei talitsenud oma teravat keelt isegi Tartust Friedebert Tuglaselt tulnud tervituskirja ettelugemisel.¹²

Ometi on just Tuglas ise – pärast kõiki Siuru-aegseid konflikte ja teravusi – Gailiti kohta erakirjades Elole väga veendunult kirjutanud: "Ma pole neid omavahelisi nägelusi kunagi väiklaselt võtnud. Tühja nendega! Ikka jälle, isiklikud asjad on liiga väikesed." Ja veel: "G[ailiti] seltsimehelikkust olen ikka hinnanud; olgu mis on, kuid kõigest hoolimata on ta omalkombel otsekohene ja seltsimehelik. Olen lugematud korrad olnud temaga vastuolus, kuid ometi on ta mulle rohkem imponeerinud, kui mõned lõpmata korrektsed, kuid niisama lõpmata egoistlikud tuttavad."¹³ Küllap võinuks midagi taolist öelda veel mõnigi Gailitit lähemalt tundnud kaasteeline.

Gailitiga vahel teravatesse sõnasõdadesse sattunud August Alle on kinnitanud: „Meile aga kitsan boheemlasringin oli August Gailit suurepärane seltsimees. Tema puuduolek andis ennast laudkonna istangul alati tunda, sest kellel oli niipalju vaimurikast humoori ja paradoksaalset vastuvaidlemise iha kui August Gailitil!“¹⁴ 

Eriti Gailiti arvukate suurepäraste följetonide puhul näeme, et tema lustlikul pilkehimul oli sageli hoopis sügavam tagamaa; Henrik Visnapuu nentis paguluses: "Iseseisva Eesti Vabariigi juhtidele sai pikkamööda, kuigi visalt, selgeks, et väikerahvas ei või jätta oma vaimset loomingut turu konjunktuuri määrata nagu seda võivad suurrahvad. August Gailiti kirjanduspoliitilised följetonid aitasid selles võitluses palju kaasa."¹⁵

Kirjaniku naer võis olla kantud mõnusast irooniast, aga vahel omandada ka lõikavalt sarkastilised toonid; toogem lõpetuseks temalt eneselt kaks tsitaati, mis näikse meiegi päevil päris täpselt märki tabavat. Juba aastal 1926 oli tal põhjust tõdeda: "Ükski vargus ei käi nuhtluse alla, kui ta ulatub kümne miljonini, sest siis on sul võimalus isegi jumala suud sulgeda."¹⁶ Jah, pole tõesti midagi uut päikese all...

Ning teine ajakaja aastast 1932: "Eks me ise ole näinud omastki riigist, kuidas lugupeetavadki tegelased võtavad ahnelt osa ärilistest spekulatsioonidest, müüvad oma hää nime ja südametunnistuse vabalt igal kellaajal börsil ja turul, lasevad üsna rahulikult ja muheledes sõimata end ajakirjanduses ja koosolekutel ning kõige selle juures kannavad puhtama südamerahuga kümme tosinat ordeneid ja auraha oma uhkesti etteaetud rindadel."¹⁷

Ka pagulaspäevist on ikka meenutatud seda ainulaadset naeru: „...Lundi linnapargis jalutades oli ta mees parimas eas,” mäletab luuletaja ja esseist Ivar Grünthal kohtumist Gailitiga paguluse algaegadel. „Naeris oma kuulsat kukenaeru, nagu oleks kuskil kõlistet kannuseid.”¹⁸