I

Miks mitte võtta kohe aste kõrgemalt: mis on eesti kultuur, kes on eesti kultuuritegija? On ju kirjandus osa kultuurist, järelikult tuleneks sealtkaudu ka vastus pealkirja küsimusele. Seda enam, et autor ei salga: teda huvitab laiem tasand ja lõppsihiks on tabada eestlase vaimuseisundit kõige üldisemalt. Et ma liigun tolles suunas enamasti kirjanduse näidete najal, johtub mitmest põhjusest. Esiteks tunnen ma seda muudest aladest natuke paremini, teiseks, kuna see on meil viimasel ajal kirgi kütnud, ja kolmandaks, kuna kirjandus tundub antud teema suhtes emblemaatiline, s. t. selle kaudu avaldub ka eesti kultuuri küsimus teravalt ja ehedalt.

Taustamaalinguks diferentseerigem kultuuri natuke. Isegi kui jätame kõrvale toidu-, seksuaal- ja muud kultuurid ja keskendume üksnes vaimukultuurile, on erinevused ilmsed. Võtame või teaduse. Nii nagu polnud saksa füüsikat ega nõukogude bioloogiat, pole ka näiteks eesti matemaatikat. Saame rääkida rahvuslikest koolkondadest eelismeetodite või uurimissuundade tasandil. Näiteks põlevkivikeemiat võib teatud tunnuste järgi pidada tihedamalt ja kitsamalt eesti kultuuri kuuluvaks kui Tõravere astronoomide tööd. Muidugi kehtivad keemiaseadused kõikjal ühtviisi, nagu astrofüüsika omadki, aga mõnes valdkonnas on teadlaste koostöö rahvusteülesem kui teisal. Etteruttavalt: mõelgem Jaan Krossi romaanidele, mille fookuses on eesti juurtega teadusemehed. Kuidas on lugu viimaste ja nende omaaegse teadusloomingu kuuluvusega eesti kultuuri? Näiteks rahvusvahelise õiguse professori Friedrich Martensi ja teleskoobi leiutaja Bernhard Schmidtiga? Ühtlasi meenutagem, et eesti teadust tehakse kasvaval määral inglise keeles.

Religiooni puhul on institutsioonilisus (toimivad pühakojad ja vaimulikkond) ning vastav kultuur (meil esinevate kristluse liikide funktsioneerimine) teistmoodi seotud kui näiteks Heliloojate Liit ja ERSO eesti muusikakultuuriga (või ka Teaduste Akadeemia ja selle allasutused eesti „mullapinnaga”). Pean silmas seda, et akadeemia võiks tegutseda ka näiteks Helsingis ja ERSO olla aasta aega välisturneel, jäädes ikka kindlalt eesti kultuuri osaks. Seevastu pühakoda peab paiknema oma koguduse juures, nagu näiteks ka teatrimaja. Teiselt poolt on dogmaatiline (uskumusalane) külg usu puhul üldiselt (v. a. lokaalsused, nagu taarausk) palju rahvuseülesem kui kirjandus (asetagem näiteks kõrvuti luterlus ja „eesti luule peajooned”).

Valdkondadevaheliste erinevustega võiks jätkata. Neid leiab samal määral ka kunstilise kultuuri enda sees ja seepärast ei saagi eri (kunsti)aladel postuleerida seost eesti kultuuriga ühtede ja samade kriteeriumide alusel.

Aga siirdugem kirjanduse juurde. Vaatame, kas meil õnnestub välja selgitada tõupuhas sajaprotsendine eesti kirjanik. Kultuurilehes ("Sirp" 24. X 2014) ilmunud vestlusringis kultuuri süvamehhanismide teemal tõi Mihhail Lotman välja lihtsa ja selge tõe, et eesti kirjanduse "tuuma moodustab eestlaste eestikeelne looming Eestimaa pinnal". Kirjaniku rahvus, kirjutamiskeel ning elupaik moodustaksid tõepoolest nagu kolmainsuse. Enamasti määrab ju rahvus keele. Aga see on nõnda tänu praktikale, sest lapsed kasvavad tavaliselt vanemate juures. Selles pole loogilist paratamatust. Iga väike laps võib põhimõtteliselt omandada mis tahes keele, ja "vere häält" polegi enam kuulda. Rahvuse kollektiivne mälu antakse samuti edasi keele vahendusel, see ei kandu edasi geneetiliselt. Tulevasele eesti kirjanikule pole seega esmatähtis "veri", vaid et "keel oleks juures" — ükskõik, mil moel. Kuidas muidu saaks segaperekonnast sirguda tulevast eesti kirjanikku? Ometi, noore August Gailiti kodune keel oli (isa järgi) läti keel ja selles keeles alustas ta Riias oma ajakirjanikutegevust. Kes ütleb, et ta pole eesti kirjanik?

Isegi seda võib kujutleda, kuidas näiteks rikka keelekasutuse ja elava vaimuga vanaema, kelle hoida tulevane poeet jäetakse, sellal kui tema päris­ema ja tolle teisest rahvusest abikaasa väljas tööd rügavad — et see vanaema võib ka vere poolest veerandeestlasesse kustumatu jälje jätta. Arvan, et Välis-Eestist leiaks sellekohaseid näiteid. Ja kas ei kuulu siia ka meie oma andekaim noorluuletaja Eda Ahi, kes käis suviti Räpinas vanaema juures?

Ometi võib minna sootuks teisiti. Hans Leberecht sündis Peterburis, aga vähemasti ta isa oli eestlane, treial Tallinnast, ka ema oli siit kaasa läinud (tolle rahvust ei tea). Tähtis on aga see, et väike Hans käis suviti pidevalt Järvamaal, Koordis vanaema juures. Aga selle vanaema mõju pole märgata. Leberecht kirjutas oma teosed vene keeles, kuigi tema aine pärines Eestist. Mõneti üllatav, aga pole vist kirjanduslugu, kus teda ei käsitleta eesti autorina — ükskõik kui halvustavas kontekstis.

Mis puutub asupaika, siis ei maksa eeldada, et kui poleks olnud Vene okupatsiooni, siis elaksid kõik Eesti kirjanikud Eestis. See käib üksnes statistilise keskmise kohta. Mõned sotsiaalsed rühmad on ajaloos alati olnud teistest mobiilsemad, nende hulgas loovisikud. Põhjusi on niihästi väliseid kui sisemisi, poliitilispagulaslikest hingeelulisteni. Vaimuinimesed alatasa kas põgenevad kellegi-millegi eest või on tiivustunult kuhugi teel, aga alatasa kohtame neid oma loomulikust habitatio'st eemal. See oli ju nõnda ka "Noor-Eesti" päevil. Selles mõttes (nagu ka "boheemlikkuselt") on loovisikud alati olnud postmodernse elulaadi kevadpääsukesed. Aga: Heinrich Heine jäi saksa kirjanikuks ka Prantsusmaal, kus ta veetis oma täisea teise poole. Ning Hemingway ameerika kirjanikuks Pariisis või Kuubal elades.

See ongi põhiline, s. t. eesti kirjaniku tuum. Aga tuuma ümber on alati perifeeria, mille puhul tulevad kõneks veel mõned tunnused.

Loomingu ainestik ja temaatika on oluline marker, eriti uuemal ajal, kui seda käsitatakse avaramalt, peaaegu et "tähendusloome horisondilt". Nagu juba öeldud, kunste ei saa ühe mõõdupuuga mõõta. Näiteks maalikunsti puhul pole võimalik üksnes temaatika järgi kedagi rahvuseliselt määratleda. Kui Konrad Mägi maalinuks ka üksnes Itaalia vaateid, poleks ta seepärast veel itaalia kunstnik. Samas on aine tähtis ka. Kui võtta kaks kunstnikku, kes muidu igas suhtes võrdsed, aga üks maalib Kalevipoegi, teine Heraklesi või Ilja Murometse, siis esimene tundub rohkem eesti kunstnik kui teine.

Muusikas tuleb aine kõne alla üksnes süžeeliste vormide puhul, nagu ooper või ballett. Arhitektuuris on seos rahvuslikuga suhteliselt kaudne. Kirjanikuga on natuke teisiti. Osalt just tänu temaatikale on näiteks Tammsaare, Luts ja ka Mälk kõige eestilikumad kirjanikud. Seevastu Jaan Kross on oma kirjutamislaadilt pigem mitte-eestilik. Kas või juba ta pikk saksapäraselt taidurlik lause on kaugel maarahvalikult kasinast ladususest (mis meie päevil on muutunud žurnalistlikuks lobeduseks). Aga Krossi temaatika — väidetavalt eesti soost suurkujude esitlemine ja hiljem meie lähiajalugu — tasakaalustavad selle omaduse nii ülivõimsalt, et tedagi peame kokkuvõttes väga eestilikuks kirjanikuks.

Alati ei saa piirduda ühe või teise autori ilukirjandusega, vaid tuleb vaadata tema loomingut ja tegevustki laiemalt. Näiteks Tukla puhul, kelle ilukirjanduses (kui jätta kõrvale "Väike Illimar" ja mõni varasem jutt, nagu "Siil"), on eestilikkust näpuotsaga. (Mille kaudu peaks eestilikkus avalduma "Popis ja Uhhuus" või "Androgüüni päevas"?) Aga: ilukirjanduse loomise kõrval on Tuglas vastavat aeda ka muidu harinud ja seal on tal kasvanud eeskätt eesti kirjanduse taimed. Monograafiad Juhan Liivist ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Jaan Oksa toomine meie ühisteadvusse, järjepidev tegelemine eesti algupärase kirjanduse kriitikaga jne. Ja siis muidugi institutsiooniloome: Eesti Kirjanike Liidule aluse panemine ja "Loomingu" asutamine. See kõik on Tuglase ilukirjanduse "kosmopoliitsust" rohkem kui tasakaalustanud ja temagi kuulub Eesti rahvuskirjanduse panteoni.

Kirjanik ammutab enamasti oma ümbrusest, ja nõnda võib ka mujal sündinud autor tasapisi uue asukohamaa kirjandusele läheneda. Tundub, et see, kes kirjutab Eestist, oleks nagu külgepidi juba eesti kirjanduses sees. Miks ei võiks see käia venekeelse teose kohta, eriti kui see kähku eesti keelde tõlgitakse ja — peamine! — kui seda avalikkuses elavalt arutatakse? (Võime koguni kujutleda, et kirjanik kirjutab ühes keeles ja laseb selle kohe käsikirjast tõlkida, ilma et teos originaalkeeles ilmukski.)

Siiski ei ole aine üksi kunagi piisav. Kui eestikeelne kirjanik kirjutaks romaani Charles Dickensi elust, oleks see ikkagi eesti, mitte inglise kirjandus. Ja kui Dickens ise oleks mingi ime läbi kirjutanud romaani eesti tööliskonna oludest (ütleme siis, et oma variandi Vilde "Raudsetest kätest"), siis see ei kuuluks eesti kirjandusse. Siin on üldse ebaselge ala. Kujutleme veel: Eestis elav vene kirjanik ja Venemaal elav eesti kirjanik kirjutavad mõlemad romaani Ameerika kodusõjast. Sel puhul ei teki vist arusaamatust, kes kuhu kirjandusse kuulub. Aga kui kõnealune hüpoteetiline Venemaal elav eesti kirjanik kirjutaks romaani 1918.—1920. aasta Vene kodusõjast (ja "Novõi Mir" selle kiiresti tõlkena avaldaks), samal ajal kui Eestis elav vene kirjanik kirjutaks vene keeles näiteks meie Vabadussõjast eestlaste poolelt nähtuna (ja "Looming" selle kohe tõlkena avaldaks), siis võtab kukalt kratsima, kes kuhu kuulub.

Ja kuidas veel määratleda näiteks väliseesti kirjanikku, etnilist eestlast, kes on tulnud pärast 1992. aastat elama esivanemate maale, aga — kuna ta on käinud Ameerika koolides — kirjutab kindluse mõttes edasi inglise keeles ning tema teemaks on venekeelsete inimeste elu Narvas? On ta eesti kirjanik?

Oluliselt võiks meie liigitustööd edendada autori vaatevinkli jälgimine. Kelle positsioonilt ta asju näeb, kellega samastub? Kas see on rõhutatult maailmakodaniku või mõne naaberrahva vaatepunkt? Või Eestist lähtuv? Viimane võib avalduda niihästi selles, et eesti kirjanik pöörab oma pilgu otse laia maailma asjadele, kui ka selles, et see pilk on suunatud Eesti ühiskonna konkreetsetele aspektidele (mille kaudu andeka kirjaniku puhul mõistagi avalduvad ka maailma asjad). Nii või teisiti on kõlakastina tajutav autori vaimuslepp, mis seostub Eestiga kõige laiemalt, autorit kannustab huvi või mure, vaimustus või kriitika Eesti aadressil, mis on õieti kõik ühe ja sama omaduse — hoolivuse avalduseks. Kirjanik, kes hoolib Eestist tolle enese pärast, kuulukse juba natuke nagu eesti kirjandusse.

Vaatevinklikriteerium on eriti asjakohane žanride puhul, kus lokaalne koloriit jääb minimaalseks, nagu klassikalises ulmekirjanduses (kus tegevus toimub tavaliselt ei-tea-kus ja millal) või kaugest võõramaisest ajaloost tõukuvates teostes. Ka utoopiate või düstoopiate kaudu võib ajada eesti asja. Muide, kummaski Tammsaare näidendis ei mainita Eestit otseselt poole sõnagagi.

Seoses sellega võiks mõlgutleda säärase ebamäärasema omaduse üle nagu eestilikkus. Nii nagu näiteks Ühendkuningriigis kõneldakse ühe või teise kirjaniku inglaslikkusest, šotilikkusest, britilikkusest, Venemaal venelikkusest jne. Analoogiliselt sellega, nagu Sibelius öeldakse vahel olevat "üdini soomelik helilooja" või nagu Gershwinis "heliseb Ameerika". See pole objektiivselt mõõdetav, aga küllap nõustuvad paljud, et näiteks meie eelmise sajandi kaks kõige eestilikumat luuletajat olid Liiv ja Runnel. (Kõiki teisi, niihästi Underit kui Alverit, Paul-Eerik Rummot, Üdit, Viivi Luike jt. suudan vähemalt mina siiski kujutleda ka muumaalastest väga heade poeetidena, ainult neid kaht mitte.)

Siit edasi — mil määral on ühe või teise autori looming eesti identiteeti tugevdanud, seda niihästi riikluse ja ühiskonna kui ka rahvuse tasandil? Ajalooliselt on esirinnas muidugi Kristjan Jaak Peterson ja Lydia Koidula. Prosaistidest kuuluvad siia kindlasti need, kelle loomingust on rahvas ammutanud võrdkujusid enda teadvustamiseks, nagu Tammsaare või Luts, aga miks mitte ka "Rehepapi" autor. Mida eestilikum keegi on, seda kindlamini ta meie kirjandusse kuulub. Aga vastupidist järeldust teha ei saa. Juba mainitud Tuglase või ka näiteks Vaino Vahingu kirjanduslik looming pole esmatasandil kuigi eestilik ega ole viimane ka rohkelt isamaalikke üleskutseid avaldanud. (Tõsi, Vahingus on tugev pseudosetulikkus, ja setu on poolenisti eestilik.)

Igal nähtusel on objektiivsem ja subjektiivsem külg. Eespool mainitud vestlusringis esitas Rein Raud mõtte: „Kuid siit tagant paistab tegelikult veel üks ja mu meelest kõige produktiivsem viis "Eesti kultuuri" määratlemiseks: selle moodustavad kokku kõik need kultuurinähtused, mis seda on nende teostajate/autorite ning vahetu publiku meelest." Siin on meil tegemist kahe osapoole, individuaalse (autor) ja kollektiivsega (publik), kelle hinnangud võivad moodustada mitmesuguseid kombinatsioone. Nimetame mõnd äärmuslikku. Näiteks on põhimõtteliselt võimalik, et autor peab end küll eestlaseks, aga oma teost eesti kirjandusse kuuluvaks ei pea. Teise äärmusena peab eesti kultuuriavalikkus mõnda teost eesti kultuuri kuuluvaks, kuigi ei pea autorit ennast eestlaseks. Mõne kunsti puhul on autori subjektiivne positsioneering vaata et kõige olulisem kriteerium. Kas Arvo Pärdi muusikas on midagi spetsiifiliselt eestlaslikku? Kui ka on, siis pole see vist peamine. Ka on ta enamiku oma ilmakuulsust kogunud teostest loonud väljaspool Eestit. Ometi ei kahtle meist keegi, et ta on eesti helilooja. Ja see on nõnda muuhulgas sellepärast, et Pärt on ennast ise pidevalt eestlasena määratlenud, on seda valjusti ja rahvuslikpatriootilisel moel välja ütelnud.

Ka maailmakirjandusest näeme, kuidas autori hoiak ning vaatevinkel võivad mõnikord olla otsustava tähtsusega. Rudyard Kipling kirjutas oma parimad proosateosed India aineil ja inglise keeles. Aga briti kirjanikuks teeb teda eeskätt autoripositsioon, s. t. see, kellena ta on India ühiskonnale lähenenud. Seevastu Arundhati Roy ("Väikeste asjade jumala" autor), kes kirjutab samuti Indiast ja samuti inglise keeles, ei ole briti, vaid India või õieti bengali autor, sest tema näeb asju seest, mitte väljast.

Siinses kontekstis tuleks mainida eestimeelsust, millele kaudselt viitab Mihhail Lotmani pakutud ""ideoloogiline ja aksioloogiline" parameeter, s. t. kas eesti kultuur võib olla eestivastane?". Mõte on intrigeeriv. Samas — milles seisneb kunstiteose vastalisus või poolt-olemine, seda on teadagi raske määratleda (muidugi juhul, kui tegemist on ikka kunsti, mitte illustreeritud propagandaga), eriti kui autor ei ole eestivastalisust oma muudes väljaastumistes kinnitanud. Kunstiteoses kerkib näiteks küsimus, milline tegelane esitab autori vaateid, kui üldse jne. Siis veel, kust alates muutub kriitilisus vaenulikkuseks? Näiteks "Põrgupõhja uus Vanapagan" on Eesti-kriitiline, aga ilmselt mitte Eesti-vaenulik. (Ja kuhu paigutada säärane nähtus nagu "vimm", mida tänapäevalgi võib mõne autori puhul Eesti suhtes täheldada ja mis tundub olevat vastamata jäänud armastuse tagajärg?)

Ka ei pruugi autori kavatsused ja tema teose tegelik mõju kattuda. Bornhöhe polnud muidugi Eesti-vastane, vaid lihtsalt sattus kirjutama venestamislaine aegu. Nii või teisiti on tema "Pirita kloostri viimased päevad" oma venetruuduses kõike muud kui eestlust ülesehitav teos. Aga me ju teame, missuguseks rahvalikuks ikooniks "Viimne reliikvia" muutus.

Siit läheme teose mõju ja vastukaja juurde. Kirjaniku "omaks pidamine" sõltub suuresti sellest, mil määral ta looming on eesti kultuuri integreeritud. Kas teda loetakse, kas temast kirjutatakse, leiab see ehk muud resonantsi (dramatiseeringutena teatris, kinos, TV-s ja mujal)? Selle üheks väljenduseks on muutumine üldteada sümboliteks, osaks argimütoloogiast. See on oluline tunnus, aga eraldi võetuna mitte esmajärguline. Vastasel korral võiksime öelda, et näiteks Mihhail Bulgakov on eesti kirjanik. On ju vähe teoseid, mis oleks nii üldtuntud kui "Meister ja Margarita", nii et need elaksid juba peaaegu omaette elu. Me võime suvalises tekstis mainida Wolandit või Peemotit, ilma et peaksime seletama, kellega-millega on tegemist. Umbes nagu Andrese ja Pearu puhul.

Ma lähen juba päris luuleliseks, kui toon selle tunnuse alaliigina välja üldinnustava mõju. Teen seda seoses Juri Lotmaniga, kes polnud küll kirjanik, vaid kirjandusteadlane. Sündinud oli ta Leningradis, kuid tema elu oli seotud Tartuga. Eesti vaimne kliima oli talle nõukogude ajal ilmselt soodsam kui Venemaa oma ja kaudselt võis see ka tema mõtteloomingut stimuleerida. Samas ta kirjutas vene keeles, ja parimagi tahtmise korral ei saa öelda, et tema aineks või objektiks oleks olnud Eesti (n.-ö. struktuuridega tegelemise korral saakski see seisneda eeskätt kohaliku koloriidi kasutamises näitematerjalina, invariandi variantidena). Ometi oli tema üldisemat mõju Eesti vaimuringkondades raske ülehinnata, ta oli seal üksvahe kõige mainitumaid ja autoriteetsemaid nimesid. (Tänastel noorematel, kelle riiulitel ridamisi maailma mõttevaramut eesotsas "Avatud Eesti Raamatuga", on ehk raske kujutleda, millise innuga loeti 1960.—1970. aastail ülikooli toimetisi semiootikast. Need tundusid otsekui vaba ja erapooletu mõtte päikesekiired läbi nõukogude ideoloogiataeva madalate pilvede.) Ja — mis samuti oluline — Lotmani armastati Eestis. Ent kuhu ta siis kuulus? Minu mulje järgi säärast küsimust enamikul ei tekkinud. Mitte, et seda oleks välditud kui kimbatusse ajavat ("armastad venelast, jah?", "armastad juuti vä?"), vaid see ei tundunud relevantne. Rangelt võttes ei kuulunud Lotman eesti kultuuri, aga laiemas või kõrgemas tähenduses jälle kuulus. Niimoodi võib nentida ilma igasuguse skisofreeniata!

Teatud tähendus võib olla institutsionaalsusel laiemas mõttes. Näiteks lavakunsti puhul on see koguni üks peamisi tunnuseid. Kui teatrimaja (näiteks Vene Teater) asub Eestis, siis tundub see mingil kombel ikka ka Eesti kultuuri(ruumi) kuuluvat. Raske öelda, kas Enn Vetemaa "Püha Susanna" omaaegne lavastus Vene Draamateatris oli rohkem eesti või vene kultuuri­nähtus. Tundub, et kui Adolf Šapiro lavastab siin, on see eesti teater, kui Nüganen Moskvas, siis see pigem pole eesti teater — isegi kui ta peaosalised siit kaasa viiks. (Seevastu "Mandariinid" on väidetavalt eesti film.) Kirjanduse puhul kuulub institutsionaalsus vähemtähtsate markerite hulka, sest tänapäeval võib praktiliselt kõike kõikjal avaldada.

Siiski on juhtumeid, kus näiteks kirjastuse firmamärk omab tähtsust. Kui "Ilmamaa" on otsustanud üllitada mingi teose sarjas "Eesti mõttelugu", tähendab see iseenesest, et seda teost käsitletakse osana eesti kultuurist, isegi kui tegemist on seks puhuks eesti keelde tõlgitud autoriga, nagu Keyserling.

Kas on mõtet märkida, kes on teose "ära ostnud", s. t. kust tuleb autori honorar? Üldiselt on see kõrvaline. Siiski, näiteks kui kirjanik saab oma teose eest tasutud riigieelarveliste grantide, stipendiumide jne. kujul, võib see — vastavalt viimaste statuudile — eeltingimusena postuleerida mingi teose kuuluvust eesti kultuuri.

Lõpuks võiksime kõnelda koguni kuuluvusest ühe autori loomingu piires. Vahel võib näha, kuidas mitme eelmainitud tunnuse koosmõju muudab kirjaniku ühe teose rohkem eesti kirjandusse kuuluvaks kui mõne teise. Kui Andrei Ivanovi raamatu "Hanumani teekond Lollandile" seos eesti kirjandusega on suhteliselt habras, siis "Harbini ööliblikate" puhul, mille tegevus toimub sõdadevahelisel ajal Tallinnas, tajume seda seost palju tugevamalt.

Tunnuseid võiks kindlasti veel leida ja kombineerida. Aga see muudab lõppjäreldust vähe. Võiksime ikka öelda, et eksisteerib tuum ja perifeeria, kodusadam ja kauged võõrad rannad. On autoreid ja teoseid, kelle/mille kuuluvuses eesti kultuuri me üldse ei kahtle, ja on need, kes rohkem või vähem piiri peal. Kõik sõltub ühe või teise kirjanikuga seonduvate tunnuste hulgast, nende koosmõjust või/ja mõne üksiku tunnuse eriti kõrgest kontsentratsioonist.

Enne otste koomaletõmbamist tooksin paar näidet kaugemalt, ühelt poolt, et veel kord näitlikustada kellegi lõpliku paikapanemise keerukust, teiselt poolt väitmaks, et alati pole sellest ka lugu.

Teodor Józef Konrad Korzeniowski kasvas üles praeguse Ukraina territooriumil poola aadlimõisas. Lapsena õpetati talle ka prantsuse keelt ja pärast teismelisena Marseille’s elatud nelja aastat oskas ta seda keelt vabalt. Ta oli poisina lugenud Shakespeare’i, kuid ingliskeelsesse keskkonda sattus esmakordselt alles 19-aastaselt. Seejärel sõitis ta kuusteist aastat maailmamerd. Meremeeste lingua franca oli ja on inglise keel. Kui ta 36-aastasena oma esimese jutu ajakirja toimetusse viis, oli sellele vaja toimetajat, sest keel "oli kunstlikuvõitu". Aja jooksul sai temast üks tunnustatumaid inglise stiliste. Joseph Conrad veetiski ülejäänud elu Suurbritannias. Tema auditoorium oli ja retseptsioon toimus ingliskeelses keskkonnas. Üldise arusaama kohaselt rikastas Conrad "mitteinglise sensibiliteediga" inglise kirjandust olulisel määral. Samas pole tema teostes spetsiifilist inglaslikkust ega isegi britilikkust. Ta vältis teadlikult Inglismaast kirjutamist, väites, et ei tunne seda piisavalt ja et kindlam on lasta oma tegevusel toimuda n.-ö. eksootilistes paikades. Samas — ta mitte üksnes ei pidanud end poolakaks, vaid oli suur Poola patrioot! Aga kui ta sõbrad veensid teda ka poola keeles kirjutama, põikles ta kõrvale. (Tuues väidetavalt argumendiks, et poola keel olevat liiga "õilis", et selles kirjutada igapäevastest asjadest, nagu romaanis tavaks, ja selleks olevat inglise keel hea küllalt!) Teatmeteosed ütlevad enamasti, et ta oli poola päritolu kirjanik, kes kirjutas inglise keeles. Poolakad peavad teda oma kirjanikuks küll, aga ikka kuidagi kõhklevalt. Ta ei ole neile Chopini ekvivalent kirjanduses. Maailma ülikoolides ei kuulu ta poola kirjanduse õppekavadesse.

Mida see tõendab? Kuna Conrad kirjutas inglise keeles, siis peetakse teda kõigele vaatamata ikkagi inglise kirjandusse kuuluvaks.

Kindlasti on Conradi-taolisi fenomene kohalikul tasandil maailmas veel, kuigi ülivähe. Üks, kes tundub esmapilgul reegleid vääravat, on Isaac Bashe­vis Singer. Samuti Poolast pärit juudi kirjanik, kes veetis oma elu kaks viimast kolmandikku Ameerikas ja kirjutas üksnes jidišis. Tõsi, osa tema varasemast loomingust on Poola-aineline. Tema puhul rõhutavad poolakad agaramalt, et ta on poola kirjanik (võib-olla sellepärast, et ta sai Nobeli). Aga ega Singeritki maailmas keegi poola kirjanduse raames käsitle. Ta on lihtsalt juudi kirjanik, kes kirjutas Ameerikas.

Eranditest on omakorda erandeid. Ungaris kasvanud Arthur Koestler kirjutas enne 1940. aastat saksa, pärast seda inglise keeles. Ta on "juudi soost ungari-briti autor". Milan Kundera kirjutas aastani 1993 tšehhi, hiljem prantsuse keeles. Aga paar tema tähtsaimat teost, kuigi kirjutatud algselt tšehhi keeles, ilmusid mõni aasta varem prantsuse tõlgetena. Teda klassifitseeritakse enamasti kui "Prantsusmaal elavat tšehhi kirjanikku". Ta ise näeb end juba osana prantsuse traditsioonist. Eesti haritlased, kelle üks lemmikuid ta on, peavad teda ilmselt ikkagi tšehhi kirjanikuks, lähtuvalt maailmast, mida ta oma raamatutes on kujutanud.

Jääb üle korrata, et kui tahame selles suures erandite ja piiripealsete juhtumite virvarris üldse mingit kindlat jalgealust, siis üks tunnus trumpab kõik üle — keel. Välja arvatud muidugi juhul, kui sama keelt räägitakse emakeelena mitmel maal (nagu inglise või hispaania keelt).

Eesti kirjaniku määratlemisel on eesti keeles kirjutamine vältimatu tingimus. Sest kõik ülejäänud omadused, mida mainisime, võivad lisandudes tuua kirjanikku kujuteldavale tuumale lähemale, muuta teda veelgi "eestikultuursemaks", aga kõik need muud omadused kokkuvõetuna ei asenda ikkagi keelt. See kestab nõnda niikaua, kui valdav enamik eestlasi kasutab eesti keelt. Eesti kirjandust ja kõike muud kirjandust, mis Eestiga mingil kombel seotud, ei ole tunnetuslikult ega loogiliselt põhjust ühte patta panna. Seda teist tuleks rahumeeli kutsuda mingi muu nimega (eestivene kirjandus, eesti-soome kirjandus, tulevikus võib-olla eesti-inglise kirjandus jne.).

II

Eesti kirjanduse määratlemisega võib tegelda nii, nagu akadeemiline maailm kõike eritleb, selitab ja liigitab, see tähendab rahulikult, ilma eelarvamuste ja imperatiivideta. Seepärast võibki kõrvaltvaatajas tekitada hämmeldust see kirglikkus ja isegi valulikkus, millega eestlased ajuti üht või teist kultuurinähtust omaks või võõraks vaidlevad. Söandan arvata, et samasugune "eluküsimus" on see ka mõnele teisele meiega sarnases situatsioonis väikerahvale.

Võrdluseks, sakslased ja prantslased näiteks vaidlevad vahel kuluaarides, kellele n.-ö. kuulub Karl Suur ehk Charlemagne (kelle õukonnas räägiti teatavasti keelt, mis oli rohkem praeguse saksa kui prantsuse keele moodi). Selles on isegi varjatud ajaloopoliitilist mõõdet, aga see toimub akadeemilisel tasandil. Ja inglased ning prantslased ei kemple Samuel Becketti pärast, kes kirjutas ju mõlemas keeles. Ei meenu, et Nabokovi pärast nagistaks ameeriklased ja venelased (kuigi N. Liidu ajal ei saanudki emigranti väga valjusti omaks hüüda).

Miks vallanduvad meil sellistel puhkudel üldrahvalikud kirelained? Lihtsaim vastus oleks, et kultuur on rahvusriigile alati tähtis. Põhjuseks võib olla ka mõistealane möödarääkimine. Eesti kultuuri käsitletakse erinevas tähendusmahus: kord kui rahvuse atribuuti, selle "vaimu väljavalamist", teisal jälle maiskondlikuna, riiklikus või muidu geograafilis-administratiivses "mahutis" paiknevate või koguni lihtsalt selle mahuti või katlaga seotud paladena. See segadus on mõneti mõistetav, sest rahvusriigi puhul kattuvad need kaks tähendust suuremal määral kui paljurahvuselises liitriigis, nagu näiteks Nigeerias või Indias.

Kirgi kütab ka kodakondsus. Seoses sellega meenutame, et maailm ei pea Joseph Conradi loomingut inglise kirjandusse kuuluvaks sugugi mitte sellepärast, et talle anti 1916. aastal Briti kodakondsus. Kas Andrei Ivanov — temast on praegu paraku märk saanud — on või ei ole Eesti Vabariigi kodanik, ei muudaks tema loomingu ja eesti kultuuri seostes midagi.
Rõhutaksin ka eksiarvamuste vältimiseks: kogu eelnevas "eesti kirjaniku matriklis", mida üritasin koostada, ei leidu midagi, millest lähtudes võiks kujundada hinnangut ühele või teisele autorile või tema teostele! Käsitlesin vastavaid mõisteid kirjeldav-objektiivselt, mitte väärtustavalt. Asjaolu, et me võime näiteks väita mõne kolmandajärgulise sulesepa kohta, et jah, tema küll kuulub eesti kirjandusse, ei tee teda veel esmajärguliseks. Ega ka vastupidi. Andrei Ivanovi kui kirjaniku väärtust ei mõjuta karvavõrdki, kas meie teda enda poole tirime või kuhugi mujale lükkame, nagu ka see mitte, kes ja kus teda uuesti enda juurde tirib. See, et keegi suhtub temasse siinmail üldisemalt nii- või naamoodi, johtub kirjandusvälistest asjaoludest. Mitte et need asjaolud poleks tähtsad, aga need kuuluvad teise sfääri ja selle vahe aktsepteerimine on intellektuaalse aususe küsimus.

Aga ikkagi, miks võis meie vaidlusi jälgides jääda mulje, nagu oleksid kusagil mingid kataloogid ja kartoteegid, kuhu paigutamiseks kõik kirjanikud taksonoomiliselt kirjeldatakse ja rõngastatakse? Miks ollakse seejuures täis hasarti nagu advokaat kohtuvaidluses või maksumaksmise konsultant, kes õpetab, kuidas tõendada lõbulis-privaatsete kulutuste seost tootmistegevusega? Kultuur ei ela omaette, vaid võrsub laiemast elust ja ankurdub selles. Mida väiksem rahvas, seda rohkem väljendab mingi kultuurifenomen sellesse rahvusse puutuvat laiemalt. Siit terendabki otsetee meie eksistentsiaalsete probleemide juurde. Vaidlus, kuhu kuulub Ivanov, võrsub minu silmis samast allikast, kust palju muudki — ja mida võib pidada peaaegu et eestlase vaimuseisundi üldnimetajaks. Ja see on ebakindlus, alateadlik pelg, et järsku pole eestlust kui sügavamat nähtust olemas. On ainult selle üksikud tunnused, ja küllaltki palju, aga see kõik on nagu lennul või õhus. Siin kummitab juurtetuseprobleem. Ma ei pea juurte all silmas midagi ürgset või arhet, mullapinda ega verd, ma ei taha üldse mütologiseerida. Isegi juuri täpselt defineerida ei tahaks, sest see on pikk ja keeruline. Tahaks üksnes väita, et mõnedel rahvastel tundub olevat rohkem seesmist kindlust, rohkem juuri, mis lubab neil võtta endid ja oma kultuuritegemist kui midagi loomulikku ja endastmõistetavat, mis "ei kuulu üldse arutluse alla", mille puhul nad ei piilu pidevalt ringi, et ei tea, kas "läks ikka õigesti?".

Inglise, vene, saksa ja teiste suuremate rahvaste kirjanduskorpusesse kuulub nii palju autoreid, et üks või kaks "määratlemata literatuurse kodakondsusega isikut" ees või taga ei loe midagi — seda niihästi kultuurieliidi kui ka laiema avalikkuse meelest. Vähemate rahvastega on teisiti. Ent kas pole siin vastuolu või paradoks? Võiks ju eeldada, et mida vähem sul on, seda kiivamalt hoiad? Ja mis oleks loomulikum, kui tahta seda vähest kasvatada, laiendada oma piire — antud juhul siis just nimelt kahe kultuuri vahelisi "kõlkujaid" endale sikutada, neile oma rahva templit peale lüües? Nagu poolakad seda teevad. Ometi näeme vastupidist, eesti kultuur valib väga pika hambaga, vaeb puristlikult põhjendusi ja pirtsutab.

Sellele näib vastu rääkivat ka juba mainitud eesti kultuuri käsitlemine maiskondlikust printsiibist lähtuvalt, mis läbi ajaloo on ikka aeg-ajalt pinnale kerkinud. Viimasel ajal on seda energilisemalt rõhutanud mõned nooremad ajaloolased. Selle järgi kuuluks eesti kultuuri kõik, mis on loodud läbi aegade Eesti alal, või isegi kõik see, mida on loonud Eestiga lähemalt seotud inimesed (sõltumata nende emakeelest või rahvusest). Jäägu teoreetiline arutlus siinkohal täiesti kõrvale. Nentigem vaid, et see vaateviis tundub meil marginaalne ega ole laiema avalikkuse poolt omaks võetud. Praegu ei haaku selle haare ja ülem mõte eestlaste vaimsete instinktidega.

Siinkohal võib tunduda, et ajan asja mõttetult keeruliseks. Kas pole põhjused lihtsamad? Ütleme otse: paljud ei taha anda venelasele eesti kodakondsust. See pole siiski päriselt nii. Tegemist on laiema hoiakuga. Soomlased on väheseid, kellega meil pole olnud kanu kitkuda. Ometi pole katsed näiteks Sofi Oksanenist eesti kirjanikku teha kuigi jõulised. Ehkki tema puhul leiaks isegi põhjendust (kas või päritolu ja ainestik). Või varasemast Hella Vuolijoki. Seda Eestis neiuks sirgunud puhastverd eestlast, kes sai kuulsaks põhjanaabrite juures soome ainest soome keeles kirjutades, ei pea päriselt eesti kirjanikuks õieti ükski käsitlus. Ja Aino Kallast on meil täiesti rahulikult määratletud kui eesti-soome kirjanikku. Soome on küll hea naaber, ent ikkagi, me... "teame ise ja saame ise hakkama"!

Säärane hoiak on paradoks üksnes pealtnäha. Tegelikult pole asi niivõrd kultuuri mahukuses, kui selle (enese)kindluses, milles omakorda võib eristada kristalliseerumist ja sidusust. Kristalliseerumine toimub ajapikku, sidusus kultuuri läbitöötatusega. Mõlemat omadust on eesti kultuuril suhteliselt vähe. Ajaloo kulg pole andnud meile selleks vajalikku hingetõmbeaega, stabiilset vaba arenguruumi. Kui see ükskord saabus, veerand sajandit tagasi, puhusid maailmas juba globaliseerumistuuled ja oli algamas sootuks uus ajajärk.

Ma räägin küll kultuurist, aga ei pea silmas ainult ega isegi mitte eeskätt kunstikultuuri, vaid vaimset iseolemist laiemas mõttes. Minu arvates tunnetab eestlane alateadlikult oma kindlusetust. Sel põhjusel ta ei söandagi võõrast ligi lasta. Ta pelgab, et kui tema haprale ja poolikule olemusele midagi juurde panna, siis võib see veelgi ebakindlamaks ja hapramaks muutuda. Ta kardab, et kui puutub kokku võõraga, siis ta ei neela seda alla ega seedi läbi, ei tee omaks, vaid see hakkab võõrkehana tema masinavärgis siirdeid ajama ning murendab seda veelgi. Pookeoks tapab poogitava, lõimumise asemel neeldume ise. Eestlane kardab kaotada oma vähestki. Kas selleks ka tegelikku põhjust on, jääb omaette küsimuseks, aga kui see inimesi niimoodi käituma paneb, siis pole tõelisel ja näilisel vahet.

Eespool öeldule näib vastu rääkivat üks teine tendents. Tahaksin meenutada üht vana hoiakut, millest eesti ajaloos on periooditi palju räägitud, aga viimasel ajal peaaegu üldse mitte. Jutt on eestlasele igiomasest võõraimet­lusest. Lähemalt vaadates on ka see kantud alateadlikust murest enda täisväärtuslikkuse ja õigustatuse pärast. Sellegi siht on saavutada enesekindlust, püsistuda maailmas. Et "oma ja ainus" tundub ebapiisav või alaväärtuslik, siis joondutaksegi võõrale, et sealt kahmata midagi enda oma turgutamiseks või koguni asenduseks. Mõistagi üldisemalt ja kaudselt, mitte lihtsalt mõnda isikut või asja endale tirides. Üle võetakse vahendeid ja viise, kombeid, harjumusi ja rituaale. Mõistagi ka keelendeid. Eesti on täna tagasi seal, kus enne Esimest maailmasõda. Kadaklus vohab mis hirmus. Ainult et ei ahvita ühte rahvast, nagu vanasti saksu, vaid ollakse maoli maas tõelise või kujuteldava globaalkultuuri ees. Suur hulk eestlasi kardab kõige rohkem, et äkki nad pole maailma moodi, pole nagu "päris". Toona paljud haritlased, sealhulgas kirjanikud (näiteks Kitzberg) pilasid kadaklust. Tänapäeval tehakse seda palju vähem. Kui, siis nähakse ohtu lingvistilisel tasandil, keele risustamises. Keel on väga oluline, aga see on ikkagi ainult osa palju laiemast nähtusest, tervest elulaadist. Jääb mulje, nagu poleks tänase võõraimetluse pilkamine poliitiliselt korrektne. Et see ongi ehtne maailma lõimumine, ongi meie eesmärk.

Need kaks tendentsi, võõrapelgus ja võõraimetlus on vastandid üksnes näiliselt. Mõlemad on ühe ja sama omaduse — ebakindluse avaldumisvormid. Üle- ja alakompensatsioon esinevad ju enamasti koos. Eestlaste tuleviku üks põhiküsimusi tundubki olevat, kuidas võõrutada end pidevalt lengerdamast alandliku lipitsemise ja põhjendamatu üleoleku, endale tuha pähe raputamise ja kelkimise vahel? Need kaks kuuluvad kokku ja on ühtviisi armetud. (Ainus lahendus — saada normaalseks inimeseks!)

Seoses ülekompensatsiooniga üks kõrvalepõige või täiendus. Võõraimet­lus võib lisaks rohkem või vähem alateadlikule tõusiklusele igapäevaelus avalduda veel teataval moel, mis tundub väliselt väga valgustuslik ja eelarvamustevaba. Ka sel puhul tahetakse mõningaid nähtusi "emmata", sealhulgas suurejooneliselt. Raske on seejuures tõmmata piiri, kus on tegemist ülekompensatsiooni, kus muude põhjustega, milleks võib olla näiteks ideoloogiline ajupestus või muidu soov n.-ö. ajaloost ette jõuda. Miks mitte ka soov näida lihtsalt targem ja avarapilgulisem. See võib olla kuraatorikompleksi avaldusvorme ja kuuluda varjatud domineerimise valdkonda (midagi-kedagi "emmates" pistame ta tasku ja tähtsustame endid). See võib olla kantud puhtast trotsist määratleda end "režiimivastaselt" ja opositsiooniliselt (olgu valitsus milline tahes, meie oleme ikka vastu!). Mõistagi avaldub seejuures ka põlvkondlik moment: pojad ja tütred tahavad asju tõlgendada teisiti kui nende emad ja isad. Vanemad omal ajal tõrjusid, nüüd lapsed embavad. Siin ulatavad meie põrpivad roosukesed — "zaumtšikud" ja nende seltsimehed — käe niihästi kunagistele juunikommunistidele kui ka neile teises või kolmandas nooruses vaevlevatele emandatele -isandatele, kes on täis hirmu näida vanameelsetena. Siiski — seda masti ülekompensatsioon on Eestis suhteliselt harv nähtus.

Ühelt poolt on libe tee järeldada millegi puudumisest, millegi vähesusest selle eriti intensiivset olemasolu. Freudism, mis niimoodi usub, on ju ühekülgne. Teiselt poolt on näiteks hingeline repressioon reaalsus. Kui miski väga morjendab, siis see surutakse kuhugi kaugemale, kus see nii väga ei häiri. Ometi on see seal nagu magma maakera sisemuses, vulkaane kinni ei topi. Et ebakindlus eestlast alateadlikult vaevab, tõendab mu meelest juba see, kui vähe eestluse elujõust ja selle väljavaadetest avalikkuses räägitakse. Eesti tulevik on kõne all küll, aga ikka kas majanduslik-tööstuslikust vaatevinklist, siis ühenduses väljarände või elanikkonna vananemisega, või keskkonnaprobleemidega, või sõjalise kaitsevõime ja muu säärasega. Niisugused mõttevahetused on vajalikud, aga jäävad poolikuks, kui teadlikult ja rõhutatult vaimsest aspektist ei käsitleta endasäilitamist kõige üldisemalt, kui ei väljendata selgelt ja ilma häbenemata oma hoolt, muret ja tahet selle puhul. Ma ei mõtle siinkohal üldse kunstikultuurilist külge. (Mul on koguni hirm, et kunsti hakatakse peagi kasutama kui viigilehte üldise alastuse varjamiseks, kui indulgentsi, põhimõttel, et "mis mandumisest te räägite, vaadake kui võimsad laulupeod meil endiselt on ja kuidas uus loomemajandus lokkab"!) Pean silmas kõige üldisemat tungi ja vajadust olla ise. Sellesuunalisi tundlemisi kohtab mõnes üksikus portaalis ja blogis, väiksearvuliste mõttekaaslaste ringis, kust see väljapoole eriti ei kiirga. Kui neid teemasid söandab käsitleda mõni poliitiline erakond, siis tehakse talle ülejäänute poolt kambakas. Jääb vägisi mulje, et hirm oma võimaliku lahustumise pärast on meie avaliku arvamusruumi ainus tõeline tabu.

Püüan mõista põhjusi. Nõukogude ajal oli see mure inimeste igapäevane kaaslane. Jõudmata arusaadavatel põhjustel otsesõnaliselt avalikkuse ette, valdas see enamiku inimeste meeli ja ilmnes varjatud kujul kunstis, spordis ja üldse peaaegu kõikidel elualadel. Vedru oli pingul! Praegu oleks see nagu kohatu, justkui pühaduseteotus või kapitulatsiooniakt. ("Kuidas siis nii, oleme ju iseseisvad ja vabad, järelikult tuleb ka kõik muu iseenesest!") Ehk sellepärast ka konsensuslik vaikus. Aga see ei tule iseenesest.

Mõistetagu mind õigesti, Eesti tulevikku ei tohi käsitleda lihtsustatult. Sel juhul vaadatakse küsimuse tuumast mööda. On sisemine ja on väline Eesti. Nagu ajaloost teame, püsib väline sotsiaalse moodustisena alati kauem — veel ka siis, kui seesmine on juba ammu ära uhutud. Nii võib ka Eestiga minna. (Meie sõbrad ja heasoovijad Läänes, kes meile "e-valitsuse" eest üha õlale patsutavad, ei pruugi seda tunnetada.) Ei, muidugi, eestlus ei kao siitkandist bioloogiliselt, administratiivselt ega isegi mitte keeleliselt. Eesti jääb, täidab oma rahvusvahelisi kohustusi, kulutab oma 2 protsenti kaitsele ja laseb varsti surnutel endale e-riigiportaalis surmatunnistusi välja kirjutada. Maailmas esineb Eesti oma üksikute esindajate kaudu, mitte kollektiivse subjektina, aga see on alati nii olnud (Lurich, Ludvig Juht, Keres, Pärt jt.). Asi polegi selles. Eesti rahvas ei kao, vaid mandub. Ta mandub üldiselt, nii nagu inimkond tervikuna globaalsel IT-ajastul teatud mõttes atrofeerub, ja mis paistab olevat vältimatu ("õpitud abitus" jms.). Aga Eesti mandub ka kohalikult, iseenda suhtes, s. t. identiteedi nõrgenemise mõttes. Eestlase vaimsed luud lähevad pehmeks, ta muutub lössis rahvaks. Kui see tõesti nii lähebki, siis hakkame varsti selle tagajärgi nägema absoluutselt igas eluvallas. See poleks just meeldiv. Kordan, üks kindlamaid mandumise tunnuseid on see, kui selles enam ohtugi ei osata näha.

Milleks see pikk vanatestamentlik lõppsõna? Esiteks. Vastus küsimusele "kes on eesti kirjanik?" ei pruugi tunduda praktiliselt väga oluline. Küll aga kaasnevad sellega ängid, mis ulatuvad meie eksistentsiaalsetesse kihtidesse. Kui ei minda edasi viimastega ning jäädakse apteegikaaluga hindama ühte või teist autorit, siis kurnatakse sääski, aga neelatakse kaameleid. Teiseks. Enamikule on vedru lõdvaks läinud, ja see on paraku normaalne, sest igasugune ideoloogiline ülipingestatus saab massilisel tasemel kaua kesta üksnes väga nähtava ohu palge ees, nagu oli nõukogudeaegne venestamine või ka fosforiidikaevandamine. Aga seda suurema moraalse kohustuse asetab see eesti eliidile. Kolmandaks. Meil on olnud juba peaaegu veerand sajandit aega, et oma sisemust tihendada, aga seda ei ole juhtunud. Seetõttu on laulurida "eestlane olla on uhke ja hää" aastal 2015 loosungina pruugitav ning tõsiselt võetav üksnes juhul, kui see innustab end kokku võtma ja senisest rohkem pingutama. Kujutlegem, et eestlus on kallis viiul. Üks harjutab seda järjepidevalt, näeb vaeva ja lõpuks võlub ta pillist välja, mis ka väärt on, rõõmuks endale, Eestile ja maailmale. Teine surub viiulit vastu kõhtu ning vahib rumala näoga ringi, et "näete, mul on viiul — uhke ja hää!". Uskuda, et ilma suurte jõupingutusteta saab maailmas eestlasena alles jääda, on illusioon või lollide lohutus. Need kuus tuhat aastat, mis meie eellased on väidetavalt siin elanud, on tagatisena täna sama head kui üksainus päev.