Aasta on 1941.

Tundub, et kirjandusega ei seosta seda aastat kohe kuidagi. Aastatel 1940 kuni 1943 ei antud muide välja ka Nobeli kirjandusauhinda, sest kui relvad kõnelevad, siis muusad vaikivad. Päris nii see siiski pole. Sõjad ja muusad toimetavad sageli omi asju ja püüavad teineteist mitte segada. Eriti iseloomustab see Teist maailmasõda, mis kestis kaua, hõlmas ühiskondliku elu kõiki aspekte ning mõjutas kõiki inimesi.

Vaatamata sellele, et 1941. aastal veereb Saksa sõjamasin näiliselt peatumatuna üle Nõukogude Liidu ning sõjauudised täidavad kogu maailma ajakirjanduse, esilinastub Ameerika Ühendriikides Orson Wellesi draama "Kodanik Kane". Kuigi filmi kritiseeritakse, kujutab see alternatiivi kõigis sõdivates riikides toodetavatele propagandistlikele linateostele ning kuulub nüüd kinoajaloo klassikasse.

Kuid mitte ainult välismaal ei püüa muusad kahuritest üle karjuda ja mitte ainult filmimaailm ei lohuta sõjast tüdinud ja hirmunud inimesi. Juba 1941. aasta sügisel püütakse ka saksaaegses Eestis elu mingil määral normaliseerida. Märgina sellest ilmub August Gailiti "Ekke Moor". 1942. aasta 14. jaanuari ajaleht Sakala ei ole kiitusega kitsi. "Pärast aastast punaste kunsti ja kirjanduse rüvetamist ilmus esimese ilukirjandusliku teosena vabastatud Eestis August Gailiti "Ekke Moor"," teatab leht võidukalt. "See on romaan, mis kirjutatud vabal, sõltumatul teemal: ei ole siin rutatud kirjeldama lähema mineviku kurbi päevi, vaid August Gailit on jäänud August Gailitiks ka vahepealsete suurte sündmuste keerises," nendib leht.

Eks just viimatinimetatud põhjusel "Ekke Moor" paljude eestlaste hingekeeli puudutabki – see on helge mälestus kaunimast elust. Ning nõnda mõjub see praegugi – nagu meenutus lapsepõlvesuvest, mil päike sügavsinises taevas ei paistnudki loojuvat ja päev tundus lõputult pikk.

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.