Manalateele on läinud mees, mitmekülgne muusik, kes suutis ära teha mitme võimeka inimese elutöö. Vardo Rumesseni visadus, sihipärane ja tulemuslik tegutsemine on äratanud meis, tema kolleegides, alati imetlust ja heas mõttes kadedust. Mäletan lapsepõlve-Vändrast ka tema pikka kasvu isa, koorijuhti ja muusikaõpetajat Voldemar Rumessenit, kes oli tõeline "Pärnumaa Ernesaks" ja alati kohal ka laulupäevadel Vändras, kus minu isa orkestrid kaasa tegid ja mina nendes mängisin.

Vardo Rumessenist kui äärmiselt andekast noormehest Pärnus levisid ju kuuldused juba pealinna, kui õppisin Tallinna Muusikakoolis. 1964. aastal lõpetas Vardo seal klaveri erialal, kaks viimast kursust korraga, kuulsate klassikaliste klaverikontsertidega. Konservatooriumi diplomitööna valmistas ta ette kolmeköitelise väljaande Mart Saare kogu klaveriloomingust koos kommentaaridega. 1971. aastal paluski tema diplomitöö juhendaja Johannes Jürisson konservatooriumi lõpetajat Vardo Rumessenit, et ta ka ise mängiks eesti muusikat, Mart Saare 90. sünniaastapäeva pidustustel helilooja klaveriprelüüde. Nii juhtuski. See kujunes pöördeliseks aastaks 1972. Siit tema suur töö algas ja jäi kestma enam kui neljaks aastakümneks.

Koos korraldasime Balti muusikateadlaste konverentse, kus Vardo samuti põnevalt ise üles astus, need kujunesid nõukogude aastail meie rahvuslike aadete ja vastupanu kandjaiks. On ime, et hoolimata oma sirgjoonelisusest ja rahvuslikest vaadetest pääses Rumessen nõukogude okupatsiooni ajal KGB tugevamasse haardesse sattumast, aga ikka süüdistati teda natsionalismis, sest ta tutvustas eesti varasemat, mitte nõukogude perioodi muusikat. Siiski, aastail 1981-1987 sai ta väljasõidu ja avaliku tegevuse keelu ning tegeles siis peamiselt nootide väljaandmisega.

Meenutamist väärib kindlasti Vardo koostöö Neeme Järviga. Nad on teinud kogu eesti muusika seisukohalt tõeliselt võimsaid asju, aga algatus-sütitus koos nootide ettevalmistamisega on tulnud alati Vardo poolelt. Nii oli see ka tema elu väljapaistvaima ettevõtmisega, Rudolf Tobiase oratooriumi "Joonase lähetamine" väljatoomisega, mis maksis Vardole tubli tüki tervist. Selle kõrvale on veel säravamana kerkinud aga töö Eduard Tubina loomingu tutvustamisel – esinemised, plaadistamised, loomingu teadusliku kataloogi koostamine, Tubina festivalide korraldamine, Tubina rahvusvahelise ühingu asutamine, teoste koguväljaande algatamine, ettevalmistused ja väljaandmine jpm. Nii nagu Neeme Järvi plaadistas piiri taga kõik Tubina sümfooniad, täites meistrile enne ta surma antud lubadust... Ja Vardo ütles, et ta tunnetab, et on Tubina klaveriteostega nii kokku kasvanud, need lihtsalt istuvad talle. Kuulsime seda kontsertidel ja kuuleme edasigi plaatidelt. Tubin kirjutas just temale oma elu lõpul kümme uut prelüüdi.

Temast viis aastat vanema Neeme Järvi innustas just Vardo eesti asju ajama. Vardo on olnud Neemele otsene sidemees, tugi ja "Eesti kruvi", mida nad mõlemad koos targalt ja tulemuslikult päripäeva keerata oskasid.

Koos Vardoga aga plaanisime 1995. aasta suvel Prangli saarel esimest raamatut Järvist, mis sai pealkirjaks "Maestro" (SEJS, 1997). Neemegi kavatses kord Pranglile endale villa ehitada... Ja imestasime tegijatena koos, kui siis kirjastus SEJS andis välja hea raamatu Vardost endast, Eesti asjade tutvustajast, aga võõrkeelse pealkirjaga (!) "Vardo Rumessen en face" (VR otsevaates) – Vardo juubeliks 2002. aasta augustis.

Eesti muusika nimel oli tehtud palju: Vardo jõudis kohale meie muusikaelu kõikidesse valdkondadesse, oli aktiivne algataja, korraldaja ja kaasategija. Olles ise muusiku-interpreedina võimekas, poleks tal seda vaja olnud teha, aga ta oli alati, lisaks ka teadlase ja uurijana, olemas ja nähtaval.

Viimastel aegadel polnud tal ta omaenda õiglase hinnangu järgi enam võimalik eesti asju teha – kuigi tema asemele keegi otseselt pole tulnud, ei vajatud millegipärast teda enam. Võimeka pianistina hakkas ta siis ennast hoopis sel alal uuesti teostama, ja polegi meil teist pianisti, kes nii järjekindlalt ning haaravalt ka maailma tippklassikat on plaadile jäädvustanud: Bachi (kuulsad hästitempereeritud prelüüdid ja fuugad), Rahmaninovi, Chopini, Liszti, Brahmsi ja Skrjabini mahukad, suurejoonelised salvestused.

Ring oli täis saamas – oma noorpõlve iidolite juures oli ta nüüd küpse meistrina tagasi. Rumessenil oli suurepärane mälu ja oivaline klaverimängutehnika. Tema võimas ja jõuline haare pääses maksvusele ka siin, samaviisi, kui ta oli väikese Eesti muusikakultuuri suureks muutnud, seda võimalikult laialt, põhjalikult ja kaugeleulatuvalt haaranud.

Vardot jäävad kõrge tunnustusena meenutama rohkem kui 120 väljaannet noote ja raamatuid, hulk heliplaate ja kümnete esmaettekannete korraldamine, milleks olid noodid unustusest üles otsitud, redigeeritud ja enamjaolt ka välja antud, hoolimata kõige selle väga vaevalisest teest nõukogude ajal. Mõtlen, et kui kümned mu kolleegid heliloojate liidust suutnuks igaüks kümmegi väljannet publitseerida, oleksime määratult rikkamad...

Vardo Rumessen püüdis teha eesti muusika kasuks nii ohtralt, kui võimalik, ta energia oli raugematu. Tal oli aina plaane nüüdki, aga realiseerida osutus neid järjest raskemaks, mitmetele väljaannetele maksis ta ise peale. Aprillis koostasime koos veel juubeliuudist Klassikaraadio endisele kaastöötajale Virve Normetile, kes oli viimastel aegadel tema tööde kõige järjekindlamaid toimetajaid.

Olen kindel, et paljudest heitlustest aitas Vardol välja tulla ta kannatlik muusikust abikaasa Maaja, diplomeeritud lauljatar, kes oli Vardo mõttekaaslane ja mitmeti tema asjatundlik abiline. Kuidas oli korras nende kodu – vaatasin alati imetluse ja uhkusega Vardo uudisväljaanete mahukat riiulit, kus olid reas kõik tema enda tehtud tööd.

Kõlagu see pisut õõnsalt, aga me võime kahtluseta väita, et Vardo Rumesseni näol leidis me rahvuskultuuri lätteid, eesti klassikaline muusikalooming, endale andeka, sihikindlaima ning tõeliselt asjatundliku eestvõitleja ja väärtustaja. Ja nüüd need salmiread: "Enam sa ei tule, enam ei tee / lähed nüüd üle sileda vee / kuulnud kaugusest Tema kutset / suled vaikselt viimase ukse..."