Arvustus. Skulptorid, kes on ajast ja klišeedest üle ({{commentsTotal}})

Vaade Eike Epliku näitusele „Mõned neist lindudest lendasid selili”
Vaade Eike Epliku näitusele „Mõned neist lindudest lendasid selili” Autor/allikas: Endel Apsalon / FB

Varem oli nii, et vanema generatsiooni kunstnikud püsisid rohkem traditsioonide raames, noored aga olid mässumeelsed ning genereerisid kunstiuuendust. Õnneks on nüüd need põlvkondlikud vastuolud likvideeritud. Oma kuuekümnendat juubelit näitusega tähistav Terje Ojaver ning peagi Kristuse-ikka jõudev Eike Eplik võiksid olla loomingulised kaksikud.

Terje Ojaver näitab Vabaduse galeriis valikut oma viimaste aastate töödest. Skulptuure on väikesi ja suuri. Suured on kõik autoportreelised, ta kasutab naisekujundina iseennast, mis on ka mõistlik – keda teist sa siis ikka nii hästi tunned, ning keda teist oleks sul õigus igal võimalikul viisil moonutada. Autoportreelisus annab töödele usutavuse.

Näituse pressitekstis kirjutatakse, et „ta on kasutanud omakuvandit klišeede, stereotüüpide ehk siis aegade jooksul kinnistunud väärtushinnangute esitamiseks”. Tõtt-öelda on nendes kujudes raske klišeesid leida, või siis on need tundmatuseni äranihestatud. Mis on väga hea, sest stereotüüpide võimendamine isegi neile vastandumise eesmärgil tegelikult võimendab neid.

Ojaveri naised on pigem isikliku arengu teel koperdavad isiksused, kes püüdlevad täiuslikkuse poole, kuid jäävad ikka ja jälle kinni nii enda kui ühiskonna poolt loodud lõksudesse. Pime saab nägijaks ja jälle tagasi pimedaks. Koduperenaise seksuaalsus takerdub hiiglaslikku pitslinikusse. Maa-ema arhetüüp moondub multifunktsionaalseks tolmuimejaks.

  

Vaated Terje Ojaveri näitusele "Striptiisiklubi"

Väikesed skulptuurid vastanduvad mitte vaid mõõtmete, vaid ka esteetika poolest. Kujutatud postitantsijaid võib muidugi pidada tähelepanu juhtimiseks naise objektistamisele, tegelikult on ilmselt siiski tegu heade müügiobjektidega, mis näituse puhuks on installatsiooniks vormistatud. Ja see täitsa sobib siia, andes liiatigi tunnistust sellest, et kunstnik oskab ka korralikult modellerida.

Ojaveri põlvkonna puhul selles mõistagi kahelda ei tasu, küll aga nooremate puhul, arvestades kunstihariduse aina pinnapealsemaks muutumist. Kuid millegipärast kasutavad nii Ojaver, Eplik kui ka paljud teised kaasaegsed skulptorid modelleerimise asemel natuurist vormide võtmist. Sellel on ilmselt mitmeid põhjuseid. Klassikalise skulptuuri tegemise võimalused ja ressursid on vähenenud mitmetel asjaoludel, millede seas on nii majanduslikke, poliitilisi kui kontseptuaalseid. Samas tehnoloogia areng loob uusi võimalusi – paralleel on olemas maalikunstis, kus kasutatakse olenemata põlvkonnast ja esteetilisest kreedost väga palju foto järgi maalimist.

Teine läbiv joon mõlemal näitusel on taaskasutus – otsustav osa skulptuuridest on ready-made. Need meediumispetsiifilised tendentsid ei ole head ega halvad, vaid lihtsalt nii on. Oluline on ikkagi asja sisu, ja seda mõlema kunstniku puhul jagub.

Eplik on oma näituse alusmaterjaliks võtnud Madalmaade natüürmordid, mille hiilgeaeg oli 17. sajandil. Esiotsa tundub see täiesti kohatu teemana, millel pole suuremat seost praeguse ajaga. Eplik põimib selle aga omal intuitiivsel kombel aktuaalsega. Siin on palju loodusest pärit elemente – alates tavalisest voblast lõpetades suurte figuuridega, kel on näiteks loomapea. Ja on ka palju rämpsu. Siit suundub mõte loodussõbralikule eluviisile, mis on praegu väga populaarne, kuid sageli silmakirjalik ja pinnapealne.

Olles osa tarbimiskultuurist, satub öko-vaimustus samasse ritta kitšiga, mille elemente on Epliku näitusel samuti ohtralt kasutatud. Kõik oleneb ju tegelikult sellest, kuidas inimene mõtleb – täiesti normaalne ja looduslähedane nähtus, näiteks koer, võib tänu peremehe hoiakutele muutuda sisuliselt aiapäkapikuks.

Need on lõksud, kuhu jäävad kinni Epliku installatsiooni tegelased. Püüdes saada üheks loodusega ja saavutada igavest elu, muutuvad nad kiirtarbimise jäätmekuhilateks.

Eplik kinnistas end kunstskeenele kolm aastat tagasi, pälvides ART IST KUKU NU UT auväärse stipendiumi. Tollane näitus mõjus üsna lapsikuna. Praeguseks on ta läbi teinud kõva arengu ning vähemalt käesoleva Tallinna Linnagalerii näituse „Mõned neist lindudest lendasid selili” põhjal võib Epliku paigutada teiste meie kõvade noorskulptorite, nagu Jass Kaselaan või Edith Karlsson, auväärsesse ritta.

Terje Ojaver sellega enam ei üllata, et ta on arenemisvõimeline, ja tänu taevale – oleks ka kole, kui see oleks vastupidi. Tema näitus on Vabaduse platsis suhtes Epliku omaga peegelpildis, Vabaduse galeriis ja kannab pealkirja „Striptiisiklubi”.

Mõlemaid on võimalik vaadata veel selle nädala jooksul.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: