Arvustus. Sitt ja kuld
Lavastus
"El Dorado: klounide hävitusretk"
Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper
Töö kehaga Jüri Nael, muusikaline kujundus Lauri Kaldoja, dramaturg Laur Kaunissaare
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik
Esietendus 22. detsembril 2015 Teater NO99s
Lubatagu veidi viriseda ja kõvasti kiita.
"Kõntsa" kriitika peale sattusin Tiit Ojasoo turmtule alla (mis õnnestus küll eravestluses hiljem vaigistada), aga kuidagi on tunne, et Ene-Liis Semper vaevub vähem lõuahaakide andmisega end kulutama.
Mainin seda, kuna need kaks tükki on sugulased, nagu on viidatud ka teatri kodulehel.
Ometi on ka erinevat. Kui "Kõntsas" on kõrgtemperatuuril andmine ja väsimatu puhkuseta poriloopimine kõige ja kõigi pihta algusest lõpuni, siis Klounid pakuvad tempo-rütmide vaheldumist ja annavad hingamisruumi näitlejatele ja vaatajatele.
Põhišnitt on küll sarnane. On läbiv suur kujund, mida veidi varieeritakse (laias laastus – saast on meie ümber ja saast oleme me ise ja me kannatame selle sees ja armastame ja oleme vägivaldsed ja alandatud vaheldumisi – täitsa nagu vene kirjanduse paremates palades).
Mõlemas loos on monotoonsuse oht. Aga siin ei tohi üleliia viriseda. Sama hästi võiks minna Arvo Pärdile ütlema, et kuule mees, kas su asjad tiba monotoonseks ei kisu. Või Gavin Bryarsile või Philip Glassile või kas või kadund Tarkovskile. Eks kordus ja kõrgepinge hoidmine pika aja jooksul ole peen töö. Teatris on minu jaoks parimini seda teinud Edmundas Nekrošius.
Aga mis lugu meil see "El Dorado: Klounide" hävitusretk siis on (kui üldse on lugu)? Kui lugu on, siis on hingeline teekond. Aga sellegagi on kõik algusest peale selge. Klounidel (meil kõigil kogu ilmas, eks ole) on kõik perses ja läheb veel rohkem perse, kuigi Ene-Liis Semper kingib meile finaalis lohutuseks lavatäie kuldseid pallikesi. Efektne see on ja efektset on mujalgi. Kostüümid mängivad hästi, nendega annab mitmel viisil tembutada ja tsirkuseareen laval keerleb ja vahepeal hakkab vihma sadama (vesi laval avaldab alati muljet ja viimasel ajal osatakse seda ikka ja jälle uuesti teha, aga ega alati pole selge, miks laval ikkagi vihma sajab ja on porine? Et oleks kole ja paha? Nii Learis kui Aguirre loos ühtmoodi?). Kui kunagi saab tehniliselt võimalikuks saali kohal ringi lendamine, siis ma kahtlustan, lendab keegi üle tüki ruumis ringi ja ehk aknast välja ja siis võib-olla ei ole see kole ja paha, aga kehastab ma ei tea mida. Sest tehniliselt on võimalik teha – tehkem siis.
Klounide lugu lähtuks nagu Abel Posse romaanist "Daimon", mis vestab versiooni konkistadoor Lope de Aguirre lõputust teekonnast unistuste kullamaale või enda sisemusse. Kuskil lavastusega seonduvalt on viidatud, et Posse lugu on kõvaemaid ladinaameerika maagilise realismi kirjatükke. Maitse asi. Minu meelest on see natuke kistud ja fantaseeritud. Käigu pealt ütlen paar asja, mis töötavad minu jaoks paremini. Näiteks Alejo Carpentieri "Kaotatud rajad" või Juan Rulfo "Pedro Paramo" (minu lemmik) - (see on tõesti äge - VV). Aga maitsed erinevad ja "Sada aastat üksildust" jätab kah mu külmaks.
Kui Aguirre teema ette võtta, siis kõige kõvem on kahtlemata Werner Herzogi film "Aguirre, jumala viha" Klaus Kinskiga, aga tolle filmiga tükk ei suhestu (ja õige ka).
Küll aga suhestub minu meelest suuresti Fellini 1954. aasta filmiga "Teel", kus Giulietta Masina on kloun Gelsomina ja kus on samamoodi üksteise ja enese piinamist ja alistumist, vägivalda, armastamist ja valu ja lõputut teekonda, mis kuhugi ei vii nagu klounide rähklemine Ene-Liis Semperi lavastuses. (Olgu, olgu, lõpus jagati kuldmune).
(Kiusatus on võrrelda klounide seisundit ka "Godot’" Pozzo seisuga. Pozzo on samuti segaduses, mida ja miks ta teeb, aga ometi tegutseb ega tea, kuhu liigub ja miks allub ja ilmselt vihkab ja armastab isandat – aga viimasel ajal võrdlen ma iga tükki Beckettiga, nii et pean vist hoogu pidama.)
Olgu, aga kuidas see lõputu klounide rännak läbi kannatuste teel eikuhugi – töötas? Kas igav hakkas? (Kohati hakkas.) Hakkas asi end kordama? (Pisut jah, aga mitte tapvalt.)
Lihtne sellist ühe nivoo peal tükki käimas hoida pole. Liiati kui üheks stseeniks aetakse energia üles, siis hoitakse asja käimas ühe fraasi peal: "Vähe, vähe, vähe!" korratakse lõputult. Või: "Mu suust tuleb nii palju sitta, mu suust tuleb nii palju sitta, mu suust tuleb nii palju sitta!" Nagu oleks mõttekramp selles meeletus energiasööstus.
Kamraad ütles, et kui näitlejale pole ülesannet antud, siis ei oska ta midagi teha. Vunk on sisse aetud, aga teksti muudkui kordab. Nagu tantsiv derviš keerutab ühe koha peal, nii korratakse lõputult üht fraasi. Viib see uue kvaliteedini? Vaadake ja otsustage ise.
Ja midagi kamraadi tähelepanekus on tõesti õiget.
Ehk ei ole õel öelda, et Ene-Liis Semper võiks ju kampa võtta ka mõne näitlejatööga lähikontaktis oleva näitejuhi, kes misanstseene aitaks arengusse panna ja näitlejatele motiveeritud tegevust ja ülesandeid leiaks. Või võib siis see suur energia-boost kaduma minna?
Jah, ma ei tea. Praegu on nii, et soleerivad kaks suurt staari – Marika Vaarik ja Rasmus Kaljujärv – ja teevad seda ülihästi, kandvalt, puudutavalt, vabalt, sisukalt (isegi, kui ei oska öelda, mis see sisu on), nad on ise osanud endale leida ülesanded, tegevuse, motivatsiooni, sisekonflikti, eesmärgi - aga ülejäänud viis osalist kipuvad jääma statistideks ja fooniks. Tegevused on rutiinsed selles balletis, püsitakse ühe nivoo peal. Eks balletis on ka kordeballett, aga kas siin nii ikka peab. Kes situb, situb ägades läbi tüki. Kes viibutab kirvest, teeb seda enam-vähem kaks tundi jutti.
Kogu virisemise juures võin vabalt tunnistada, et lavastus on tugeva plussmärgiga. Ja Ene-Liis Semper on visuaalide loomisel tugev, et mällu on kinnistunud mitmed momendid (kuigi siin ei pakuta lihtsalt lahtimõtestatavaid ja lõbustavaid, argielulisi, arusaadavaid kujundeid nagu teeb seda nii hästi Renate Keerd oma tantsutükkides või pisut hägusamalt-keerulisemalt Shasha Pepeljajev). See eristab "Kloune" "Kõntsast" ja ka see, et hädaorg on läbisegi groteskiga. Kuigi, kui nalja tehakse, on enamasti pisar silmanurgas nagu klounidele ongi kohane.
Tüki algul oli mul mõnda aega tunne, et Ene-Liis Semper näitab siin peegelpilti oma elust. Et mängid mõneti tola ja sumad ei tea miks ei tea kuhu, lootes siiski, et kuskil teekonna lõpus on imeline kullakaevandus ja sulle saab osaks õnn. Samas ei saa selles sugugi kindel olla. Sa lased end piinata ja alandada ja vahel piinad ja alandad teisi. Sa ei karda sitta ega seksi, surma ega jumalat, sa naerad kõik välja läbi pisarate ja liigud visalt edasi. No ma ei tea, kas lavastaja ise nii mõtles, aga ehk tuli midagi taolist sisse alateadlikult.
Aga jah, need visuaalsed kujundid. Ma kardan, et kangejalgne punnispepuline tüdruk, ked on ilmselt pikalt vägistatud (sealt need kanged jalad), kelle suu on veriseks lõhki kistud (kepitud) ja kes vahetpidamata sünnitab ja naerab sinna juurde poolemeelselt, ila suust tilkumas ja silmad pisarais (Helena Pruuli tour de force) – ilmub mulle aegajalt unenägudesse.
Vana boss-klouni (Marika Vaarik) verine lahtikistud sisikond, mis koosneb punastest klouninina meenutavatest pallidest. Pikas mustas mantlis seniilne, kohati totrusi, kohati nutikusi pritsiv, kõiki kontrolliv kloun, kes vahel piinab alluvaid ja vahel hellitab, on uhke tüüp. Tema tentsik identifitseerib end koerana (Rasmus Kaljujärv), tikkkontsadega kingad jalas, priima.
Taolisi trikke on visatud varrukast. Friikide paraad. Kurb ja ilus. Ja segi, kui kaob käest, mille nimel see kõik ja miks (või tegelikult polegi sellele iial pihta saanud), siis sest pole eriti lugu. Ega me elus ei tea ka, mille nimel, miks ja kuidas kõik toimib ja toimub.
Ja veel – erinevalt "Kõntsast" pole siin kiruvat hoiakut, aga on absurditunne ja traagika, kus jubedus kohtub naeruga. Sic!
Toimetaja: Valner Valme