Oma värskes lavastuses "El Dorado: klounide hävitusretk" käsitles Semper inimeseks olemise paradokse. "Ühest küljest loodavad kõik saada lunastatud või vähemalt andestust, ükskõik milliste vigadega parajasti tegemist on. Teisest küljest on inimesel justkui sisse kodeeritud, et kui ta selle pikalt palutud ja väga valusalt ihaldatud andeksandmise saavutab, siis järgmisel hetkel ta komistab uuesti."

Klounide kujutamine ei peegelda mitte lavastaja arusaama inimese olemusest, vaid klouni on ta kasutanud just väljendusvahendina. "Minu jaoks oli kloun lihtsalt vajalik, mul oli vajalik kutsuda välja tegelased, kes võivad endale natuke rohkem lubada. Kloun võib olla väga vägivaldne, väga haavatav, ta võib olla väga erinev. Kõige olulisem on see, et ta kujutab inimest – ta ei ole, vaid kujutab. See kujutamine, mitte olemine, on väga tähtis selle lavastuse puhul," rääkis Semper oma viimasest lavastusest.

"Teatrietendus on selline elav organism – iga kord on ta valmis erineval tasandil ja see sünnib ka sellest energiast, mida vaatajad sinna panevad. Etendused on väga erinevad vastavalt sellele, kas vaatajad annavad oma jõu. Mõnikord ei tule saalist midagi, mis ei tähenda, et see oleks tingimata halb. See on just see sama ühes ja samas hetkes elus olemine. Üldiselt saavad näitlejad saali antavast energiast palju ja see kasvatab tulemust," rääkis ta.

Teatri olemus seisneb Semperi sõnul eelkõige selles, et vaataja ja tegija on samas ajahetkes koos. Võrdluseks tõi ta välja kino ja teatri erinevuse: "Kino on kunst, kus kõik hästi suur ja puhas, seda on olnud aega filmida. Kõik kaadrid on hoolikalt läbi mõeldud. Efekt on võimas, heli on võimas, kaamera tuleb näitlejale väga lähedale. Teatris on praktiliselt võimatu sellega konkureerida. Mulle tundub, et teatri olemuse üks alustala on see ajahetk, kus vaataja ja tegija on koos. Laval on inimene, kes oma üürikesest elust kulutab kaks või kolm tundi, et esitada midagi, mis peaks talle olema väga oluline. Vaataja kulutab ka oma elust need väärtuslikud kaks või kolm tundi. See saab minu jaoks järjest tähtsamaks, et kuna see on meie ühine aeg ja seda kuskilt tagasi ei saa, siis parem oleks, kui vaataja lahkub sealt tundega, et ta on olnud kuskil, kus sündis midagi väärtuslikku."

Teatrikunsti puhul laiemalt peab Semper kõige olulisemaks seda, et tegijate mõte tuleks selgelt välja: "Ma käin teatris vaatamas eeskätt tegijate mõtet, see on kõige olulisem. Võib ju öelda, et küll see näitleja mängis hästi ja loomulikult on hästi mängiv näitleja kui taeva kingitus vaatajale, aga kui nende ühine mõte lavastajaga ei ole selgelt seal ees, siis mul on igav."

NO99 teatril on seljataga juba enam kui 10 tegutsemisaastat. Semper peab teatrijuhtide tandemi üheks tugevuseks enda ja Tiit Ojasoo erinevust. "Vaidlused on kirglikud, need ei lakka iialgi. Kaks inimest on ikka kaks inimest. Ma arvan, et meie tugevus on need erinevused, mis on Tiidus, kes on geniaalne inimeste energia üleskeeraja. Temas on see miski, mis lavastajas peab olema. Ta tuleb proovisaali ja võtab kohe kella ära ja peaaegu alati võtab jalast ka tossud ära. Ja siis ta jookseb seal paljajalu ja vehib kätega ja kütab inimesi. See on see, mis on talle antud ja seda mina kunagi ei saavuta. Mina lavastajana kükitan näitlejate ees maas ja räägin näitlejatega väga vaikse häälega, eeldusel, et siis kõik kuulavad väga hoolega. See on täiesti nagu öö ja päev. Me oleme täiesti erinevad inimesed. Tiit on mees, mina olen naine. Tiit on lavastaja, mina olen kunstnik," arutles ta.

Teatri asutamisel kirjutatud totaalse pühendumuse manifesti järgitakse NO99s tänaseni. "Alati tuleb olla maksimaalselt hetkes. Kogu see numbrite lugemine on selleks, et vältida repertuaariteatri paratamatult tekkivat rutiini. Me teadsime, et see oht on ja see kummitab meid jätkuvalt, selle vastu on väga raske võidelda. Ainuke võimalus on, et sa teed oma elu teadlikult võimalikult raskeks. Me oleme teinud selle nii raskeks, et lisaks sellele, et me püüame teha iga lavastust nagu viimast, me püüame teha ka iga lavastust nii, et see oleks eelmisest erinev," rääkis Semper.