Arvustus. Piip ja Tuut kui lastele mõeldud exploitation-õudus

Uus plaat
Piip ja Tuut
"Köögilaulud" (ise välja antud)
?/10
Olen sattunud paar korda nägema klouniduo Piip ja Tuut üleastumisi. See on alati tundunud eriliselt totter ja väsitav - järelikult suurepäraselt sobiv lastele meelelahutuseks. Sellele vaatamata olin ma kindel, et ostan nende lapsikute klounide köögiteemaliste laulude plaadi, mille muusika autoriks on Jarek Kasar. See tundus olevalt lihtsalt sedavõrd hullumeelne ja heas mõttes väärakas projekt, mida lihtsalt tuleb kuulata. Ja oi, see on veel kõvasti imelikum, kui ma arvasin. Totaalne freakshow. Seda tuleb tarbida mõõdukalt ning enne lastele mängimist korduvalt mõelda. Sest see ei ole ikka üldse üks normaalne plaat.
Lugu "Kuule tüüp" võiks veel sobida lastele. See mänglev ksülofon ja selge bassikäik juhatavad plaadi rahulikul sammul sisse. "Kõrvitsaprintsess" on ka veel üsna lõbus ja vahva, justkui kevadine laadamuusika. Aga siis hakkab hullumeelsus pihta - lugu "Kallis kartul" on segaselt ringikargava biidiga rahutult tuksuv spoken word, mis ei anna võimalust hetkekski puhata. Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed ilmselt hulluksid seda lugu kuuldes. "Trenni ei tee" ja "Sibula unistus" muudavad lähenemist ja viivad kuulaja retrosüntpopini, kus hannaliisauusmalike veiderdavate oopustega ei lasta samuti kordagi rahuneda. Mõelda vaid, kui Entel-Tenteli laulude sekka oleks mõni neist lugudest sattunud?
Ma kuulan seda ja ma ei suuda seda lastesaates ette kujutada. See on kõrgeima rämpsfilmi staatusega exploitation õudusfilmide muusika. Attack of the Killer Tomatoes, Killer Klowns from Outer Space, Poultrygeist: Night of the Chicken Dead - need filmid suisa nõuavad seda muusikat enda taustaks. "Kuulus kurk ja tundmatu tomat" nagu räägikski kõleda süntesaatori saatel kummitustsirkuse õudset lugu. Lapsed kardavad ja jooksevad minema, ehk isegi mõned vanemad, kuid need mõned valitud jäävad seda perverssel kombel nautima. Ma ei tea, kas mina seda otseselt naudin, aga lollaka muige saatel ma olen seda ikka korduvalt kuulanud. Ja ilmselt kuulan justkui salaja vahel veel.
Plaadile paneb punkti jõululaul. Aisakellad tilisevad, aga see robotite süntesaator suunab loo kuhugi mujale ja ma ei suuda mõelda jälle ühelegi teisele filmile kui Jack Frost 2: Revenege of the Mutant Killer Snowman. Jälk, vastik ja õudne. Seda plaati pea võimatu ka mingi numbriga hinnata - samamoodi nagu me ei saa hinnata loogilistel alustel exploitation filme. Aga Jarek Kasar, see on võimas saavutus, et lastesaatesse sellise muusika surusid. Pakend on ilus, aga avades vaatab vastu mädane ja rögane koll. Böö!
Vaadake osa "Piip ja Tuut köögis" saatesarjast - lõpus kuulete ka üht lugudest: