Ugala võttis pealtnäha võimatuna näiva ülesande – rääkida teismelistele teismelistest, ausalt ja otse. Puberteetide kujutamine on peaaegu alati üle pingutatud ja nihkes reaalsusest, sest keegi ei saa päris täpselt aru, mis toimub inimese peas vahemikus 13-19 eluaastat. See on kummaline periood, mida ei mõista noored ise ja ei suuda meenutada ka selle õudse aja läbielanud täiskasvanud.

Kavalehel on selgituseks kirjas, et noored ei mõistagi alati täiskasvanute seisukohti, sest teismelise aju esiosa pole täielikult välja arenenud. "Tegemist on aga ajuosaga, mis vastutab analüüsiva mõtlemise, empaatiavõime, süü ja teiste inimeste motivatsiooni mõistmise võime eest. Teadlased on avastanud, et teismelised ei kasuta seda aju osa otsuste langetamisel peaaegu üldse." Seda arvesse võttes on veel keerulisem teismelistele nii läheneda, et see ka asjaosalisi endid kuidagi kõnetaks. Ometigi on lavastus suunatud just noortele ja miks mitte lastevanematele ning õpetajatele.

Noortelavastus "Moraal" on muusikalise loengu stiilis lavastus sellest, mida tähendab olla teismeline. Lavastuse autoril, taanlasel Heinrich Christensenil tekkis idee teha noortele muusikal murest noorte moraalse allakäigu pärast. Selle on tema arvates põhjustanud lapstäiskasvanud ehk keskeas inimesed, kes käituvad nagu teismelised. Tema sõnul pole noortel enam moraalseid eeskujusid.

Ometi mõjub Christenseni käsitlus veidi liiga lihtsustatult, ta näeb probleemi, süüdlast ja lihtsat lahendust. Täiskasvanud vaataja peaks niisiis enne noorele inimesele etteheidete tegemist enda käitumise üle järele mõtlema. Lapstäiskasvanute kõrval aga ei mõju noorele inimesele kuidagi ka ülihoolitsevad oma ideaalides kinni olevad vanemad, keda näitlejad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu kehastavad stereotüüpselt, aga täpselt ja nii absurdselt, nagu need tegelased päriseluski mõjuvad. Näiteks ema, kes topib apaatsele lapsele putru suhu ja tõmbab dressipluusi selga, lootes seejuures, et lapsel on lennukad ambitsioonid saada kosmonaudiks või arstiks. Või isa, kes toriseb, aga võimaldab lapsele maailma parima treeneri, kui võsuke otsustab siiski kaskadööri ameti kasuks.

Pealkirjast hoolimata ei sõida lavastus vaatajale moraaliga sisse, vaid toimib peeglina. Õiges vanuses vaatajas võib see peegel tekitada nii piinlikkust kui panna oma käitumise üle mõtlema. Huvitav olekski kuulda, mida tunneb üks nii umbes 15-aastane vaataja. Täiskasvanud inimestele pakub lavastus meenutust ja seeläbi võimalust noorust uuesti mõista. Eriti eredalt jääb meelde näitlejate kehastus paarikeseks, kes üritavad esimest korda üksteise keha avastada, kuniks tuleb välja, et malbe tüdruk on juba nii mõndagi avastanud ja poisi ihad jõuavad moraalist ette, kasutades eneserahuldamiseks valimatult kõike, mis ette jääb.

Kogu lavastus on lahendatud humoorikas võtmes, isegi kohati üle piiride minevas huumoris, kus kõik on lihtsalt nii absurdne ja üle võlli, et raske on mitte kaasa naerda.

Kunstiline lahendus töötab õigustatult stereotüüpsele lähenemisele kaasa; kui mõelda noortele, siis neoonvärvid, nahktagid ja sassis juuksed on mugav viis täppi panna. Üllatab aga lavastajatöö ja näitlejad, kes tundsid end hoolimata arvukatest ümberkehastumistest mugavalt. Adeele Sepp hämmastas lauluhäälega ja Rait Õunapuu grotesksete grimasside ja huumoriga, mis muutis situatsioonid täpselt nii koomiliseks, kui ühe teismelise elu kõrvalt paistab. Näitlejates oli olemas see segu ebakindlusest ja pohhuismist, mis üht noort inimest korraga valitseb.

Kõik, kellele jäi kajastuse järgi mulje, et tegu on millegi ääretult šokeerivaga, peavad pettuma. Lubatakse piire kompida, aga seda võibki ootama jääda. Kui piiride puudutamiseks ei peeta just roppude sõnade kasutamist. Sel juhul toimib šokk ehk inimestele, kes pole kunagi midagi ebatsensuurset öelnud, aga üks teismeline kohe kindlasti on.

Tõsi, inimesed, kellele ei meeldi end lavastuse osana tunda, peaksid ehk esiridu vältima, teadlikult tegin seda ka mina. Ja ilmselt kõlab Lennukitehases rohkem roppe sõnu, kui teatris tavaliselt, aga mitte midagi sellist, mis ehmataks. Pealegi on keeruline üllatada vaatajaid, keda on juba harjutatud liiva või sõna otseses mõttes kõntsa toomisega lavalaudadele. Kuid ehmatamine polegi "Moraali" eesmärk. Lähenemine mõjub värskelt ja nagu ütles üks teatrikülastaja, tekib tunne nagu tegu oleks kontserdiga, kus peaks püsti seisma, mitte istudes kõrvalt jälgima. Sellele tundele aitab kaasa ka Adeele Sepa lauluoskus, ostaks hea meelega pileti kontserdile ega kardaks kui ta mõnes karaokebaaris mikrofoni haaraks.

Noortel soovitan vaatama minna juba sellepärast, et laulusõnad tõlkis Öökülmast tuntud räppar MC Lord ja kuigi võiks ka kuldketi ja igasuguse muu blingi kasutamise eest stereotüüpset lähenemist ette heita, siis riimid on räpparile omaselt tabavad ja Rait Õunapuu saab esitusega oskuslikult hakkama.