Arvustus. Naise koht inimesteta maailmas ({{commentsTotal}})

Armin Kõomägi
Armin Kõomägi Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Armin Kõomägi

"Lui Vutoon"
Tuum, 2015. 285 lk.

Arvustus Loomingu veebruarinumbrist.



Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei ole lugenud Jens Sigsgaardi ja Arne Ungermanni lasteraa-matut „Palle üksi maailmas”, nii et korralikku tugipunkti, millele toetudes Armin Kõomäe „Lui Vutoon” paigast nihutada, mul pole. Palle kohta leidsin järgmise teabe: „Palle läheb kommipoodi ja sööb šokolaadikomme, sõidab trammi ja tuletõrjeautoga.” „Lui Vutooni” lugesin läbi ning süžee näikse laias laastus olevat sama.

Mäletan, kuidas omal ajal keegi lugeja pahandas, et Kaur Kender räägib oma raamatus re-žissöör Starkovskist. Õieti tegi seda Kenderi raamatu tegelane. Lugeja arvas, et Kender on loll ega tea, et Tarkovski on Tarkovski. Ei usu. Isegi kui on loll, Tarkovskit teab ikka. Louis Vuittoni ja Armin Kõomäega on sama lugu, kirjapilt on sihilik. Õnneks seletab Kõomägi üsna raamatu alguses, miks Vutoon ja miks Lui. Et mitte nalja ära rikkuda, ütlen vaid, et tegu on naiivse noorukiga, kes saaks kohe-kohe elult ootamatud ja valusad õppetunnid, kui mitte suurem osa inimkonnast järsku ei kaoks.

Pole parata, et „Lui Vutooni” lugedes meenub esiti Kaur Kender, kelle leibkantus on kaubamärkide nimepillamine. Kõomäel leidub üsna palju kirjakohti, mille punktidega katkestatud rõhutatus võiks pärineda Kenderi arvuti klaviatuurist. Näiteks lk. 8: „Vaatasin ennast ja oma uut ning puhast, logota särki ja kirjutasin rinnale: LUI VUTOON. Ilus. Ekstravagantne. Vaimukas. Väljapaistev. Ühesõnaga, väga minulik.”

Kuid see on pelgalt vorm. Kõomägi on kõike muud kui kummitus üheksakümnendatest, mil välismaa sõnad ja nimed mõjusid eksootikana, põnev-erutava kapitalismimaailma artefaktidena, millel on väärtus iseeneses. Erinevalt Kenderist on Kõomägi irooniline. „Ühe-sõnaga, väga minulik,” kirjutab Kõomägi naiivse eputamise lõppu, andes mõttele elegantse dünaamika. Teine näide: „Haara telefonitoru, vali 911 ja oota. Niipea kui su kõrvu kostab läheneva Porsche boksermootori hääl, oled päästetud.” (Lk. 129.)

Isegi lõigud, mis kontekstist väljarebituna liigituksid ropuvõitu õllelauanaljaks — nagu vaateakna­mannekeenidest pilavate, vägivaldsete ja nilbete stseenide kujundamine (lk. 59—60) —, ei mõju labaselt, vaid peategelase tunnete ja olelus­võitluse asjakohase illustrat-sioonina. Lõppude lõpuks on Lui maailmas peaaegu üksinda. Kummardades, vabandades ja ilmast rääkides seda laadi olukorras kaua vastu ei pea, tuleb öelda „kurat” ja tuju on korraga hää.

Kõige käepärasem on lahata „Lui Vutooni” kui tarbimisühiskonna kriitikat. „Üksinda kau-bamärkide maa­ilmas” — nii on näiteks Kaupo Meiel pealkirjastanud oma arvustuse. („Eesti Päevaleht” 7. IX 2015.) Ja õigusega, sest juba raamatu avaleheküljel loetakse üles Calvin Klein, Burberry, Esprit, Skechers, mäkk (McDonald’s), Rimi, Danone. Armani Kõomägi, tahavad sõrmed vägisi tippida. Kindlasti teeb mõni kirjandustudeng ühel hirmsal päeval nendest loetelu. Tõenäoliselt mitte päeval, vaid ööl enne kursusetöö tähtaega. Targemaks ta sellest ei saa, halvemal juhul ootab teda „Maxima”, paremal juhul „Rahva Raamatu” letitagune.

Kurb lugu kirjandustudengist ei olnud siinkohal juhuslik, vaid tribuut Kõomäele. Just niisugused üksteisest väljakasvavad mõttearendused ja lookesed moodustavad „Lui Vutooni” liha. Ehkki elus inimesi on raamatus kõigest kaks, jäävad kaubamärgid siiski selleks, mis nad on: inimeste loodud nähtuseks, viisiks tähistada asju ja väljendada väärtust. „Lui Vutoonis” on kaubamärgid elutud, nad ei tegutse omapäi ja neil ei ole iseseisvat tähendust. Maailm sisaldab rohkesti kaubamärke, kuid need lakkavad olemast kaubamärgid, kui pole inimesi. Crocsi kummisandaalid kipsplaatmaja esikus on arheoloogiline leid, ehkki omal ajal iseloo-mustasid need eluviisi, sotsiaalset kuuluvust.

Kui luksushotelli vetsud hakkavad täis saama ja lumi tuleb maha, tarvitab Lui potina Jamie Oliveri kaubamärgiga kastruleid. Totter oleks tõlgendada seda rünnakuna kaubamärgi vastu. Autor ei ründa, lihtsalt ajad on raamatus teised, asjade funktsioon muutub. Sama lugu on Hugo Bossi ülikonnaga, milles peategelane vohavat hallitust täis lette koristab. Luile on Hugo Boss kahtlemata veel märgilise tähendusega, kuid tähendus on muutumas, sest postapokalüptilises maailmas loeb funktsionaalsus, mitte hinnalipik või logotüüp.

On see uudne mõte? Terve mõistusega inimesele kindlasti mitte. Mingil määral lihtsustavad kaubamärgid ja hinnalipikud kaupade valimist. Teatud sildiga tooted on tavaliselt funktsionaalsemad kui teised: soojemad, ajavad vähem higistama, roostetavad hiljem. Ja õigupoolest pole sildi süü, et paljud inimesed lihtsustavad maailma sel määral, et unustavad asjade funktsionaalse väärtuse.
Nagu edukad ettevõtjad ikka, on Kõomägi algoritmiline mõtleja, kelle peas on pidevalt kaardistatud tugevused, nõrkused, ohud ja võimalused. Viie aasta eest ilmus temalt raamat „Hea firma”, kus elustunud ettevõte jõuab jätkusuutliku kahanemise ideeni. „Hea firmaga” võrreldes on „Lui Vutoon” süngem: inimeste puudumine ei kuuluta lõppu mitte ainult kau-bamärkidele, kokkuleppelisele pinnakihile, vaid ka asjade funktsioonidele. Bentley kabrioletist saab linnupesa, Jamie Oliveri kastrulist… See pole kaubamärkide ega asjade maailm, vaid tühistatud maailm, inimeste maailma lõpp.

Pean nentima, et peategelase vähest elukogemust arvestades on arutlused paiguti liiga sisu-kad, liiga teadvad. Ilmselgelt kõneleb autor, püüdmatagi rollis püsida. Kindlasti on neis mõ-tetes tubli annus tarbimisühiskonna kriitikat, kuid vaevalt on see raamatu eesmärk. Armin Kõomäe muhe ja mõru, tegutsemist ja liikumist täis tekst on kantud rahulikust pessimismist või — ja see on vaatenurga küsimus — realismist. Maailm, millega me viimase veerandsa-jandi jooksul oleme harjunud, võib muutuda.

Ent mina ja teisedki kriitikud võime olla eksiteel. „Lui Vutooni” tähtsaim osa ei pruugi üldse olla inimühiskonna toimimine majanduslike suhete ja väärtusloome mõttes. Väga huvitav oleks teada, mida arvab raamatust inimene, kes on tuttav mehe ja naise suhete teadusliku käsitluse ning feminismi teooriaga. Lui on terve heteroseksuaalne mees, kes vajab enda kõrvale naist. Parim, mida inimtühi Tallinn talle pakub, on kõmuväljaannetest tuttav juhunäitleja Kim Kardashian.

Tõsi, naine on täispuhutav ja pärineb Tartu maanteelt sekslelude poest. Võiks arvata, et noormees temast varsti tüdineb. Vastupidi. Kinky Kimist saab tema ustav kaaslane, täiuslik naine, kes ei vaidle, ei sõitle, ei tõrgu. Nende kooselu on harmooniline ja täis romantikat, kuigi tegu on objekt-orienteeritud leluga. Ei puudu reis Pärnusse: „Võtsin ta sülle (ta on kerge nagu muredeta elu) ja viisin vette. Armatsesime. Pikalt, kapitaalselt. Pärast kleepisin endale vetikad vuntsideks ette, Kimi häbemele seadsin lopsaka põisadru puhma.” (Lk. 39.)

Kerge nagu muredeta elu — milline mees ei igatseks aeg-ajalt salamisi endale sellist naist? Või nagu on öelnud Kristiina Ehin: „Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga, nõnda palju kui vajad.” Just seda muretust ja rahu Kim Luile pakubki: „Seadsime end altari ette vaibale. [---] Vaatasime Jeesusega tõtt. Armatsesime tema hooliva pilgu all, vaguralt ja siivsalt, misjonäripoosis.” (Lk 39.)
Olgu öeldud, et Kinky Kim on päriselus täiesti olemas. Kas just Tartu maantee sekspoes, aga Amazoni veebikaubamajas kindlasti, ja vaid mõnekümne euro eest. Lui oleks võinud Kimi juba ammu soetada. Nende klapp on tõesti hämmastav, maailma viimast meest ei sunni uue lelu otsinguile isegi kaaslase vigastused. „Vaatasin Kimi haava. See paraneb hästi. Puhusin natuke juurde ja armatsesin temaga hästi õrnalt, kartes kogu aeg pauku, mis meie armastuse lõplikult lõhki võiks rebida.” (Lk. 44.)

Nagu näidetest märgata, on armu­stseenid kõike muud kui labased. Tõsi, leidub taltsutama-tut ühtimist, ürgmehelikku vallutustungi, kuid Kimi ja Lui suhtes puudub alandus. Äärmus-feministil oleks küllap hoopis teine seisukoht, mida jään põnevusega ootama. Raamatu lõppu saab ja nähtavasti peabki mitmeti tõlgendama, kuid laias laastus võib öelda, et Lui jaoks on ideaalne naine kas kummi- või kahjutuks tehtud naine.
„Lui Vutoon” on köitev lugemine. Kenasti on paika pandud pika vinnaga küsimus: mis saab lõpuks? Samuti leidub Kõomäel lähemaid verstaposte, mis mõnekümne lehekülje järel vastust pakuvad, nii et tööline, talupoeg ja müügimees lugedes magama ei jää. Kindlasti küsib mõni ning ei jäta minagi küsimata, kas „Lui Vutoon” on romaanivõistluse auhinda väärt. Kujutan ette pahameelt, et kuidas võib anda au, ja hullem veel, rahalise preemia mehele, kelle nimi on kirjas „Äripäeva” rikaste edetabelis. Võtku ise! Ülemiste keskuses on pangaautomaat.

Kadedus on mõistetav, kuid unustagem autor ja lugegem raamatut. Jah, suure romaani jaoks napib psühholoogilisi nüansse, kuid karakteri areng, sisemine küpsemine on peategelases adutav. Arvestades tegelaste kasinat hulka — enamjaolt tegutseb üks­ainus inimene —, pole see nõrk saavutus. Kõige olulisemana tahaks nentida, et kirjutatud on „Lui Vutoon” lämmatava kunstilise pretensioonita, kirjutamise mõnust ja kaunist sisemisest sundusest. Lugejat võluda on lihtne: kirjutades ära higista.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: