Paar väljavõtet intervjuust:

Mart Juur: Üks luuletus kõneles või kõneleb sellest, kuidas laps tuli koolist ja istub telefonis. Ja siis sina möllad samal ajal arvutis. Tavaliselt sellistest telefonis ja arvutis istumistest lapsevanemad ja ka teised inimesed kõnelevad hästi murelikul toonil. Aga sellest pildist siin raamatus minu jaoks tuli hoopis vist selgust ja rahu. Kas see digimaailm on midagi sellist, millega on võimalik sõbraks saada või tuleb temaga lihtsalt leppida?

Kristiina Ehin: Mina mõtlen sellele iga päev. Ja ikka praegu minu vastus on, et kuskilt tuleb leida see rahu. Et ei saa sellele lõputult vastu sõdida. Aga lastele mõeldes teeb ikka vahet murelikuks ka. Ja mind teeb murelikuks just see, et ise ju tead, mis on elus muud ka. Kui väike laps sünnib, ta silmad ju hakkavad kohe harjuvad mingi mõnuga, mis sealt ekraanilt tuleb. Et kas see on ikkagi kohe nagu mingi narkomaania tekitamine lapsele? Et kas pärast see allika vaatamine või puulehe langemine tundub lihtsalt nii surmigav, et ta lähebki sellest ükskõikselt mööda? Et mingi selline igavene küsimus sinna jääb.

/.../

Mart Juur: Sa oled üks enim tõlgitud eesti luuletajaid. Kas sul ei ole tekkinud tahtmist inglise keeles luuletama hakata?

Kristiina Ehin: Ei ole.

Mart Juur: Aga väga paljud tahavad seda. Väga paljud proovivad seda. Väga paljud eesti autorid kirjutavadki inglise keeles.

Kristiina Ehin: Mina olen tegelikult sellest ajast hästi tüdinud. Ma väga loodan, et see kuidagi varsti lõpeb. Ja enne lõppeb kui hilja. Me tahame kõike tõlkida ja kõiges massideni jõuda. Noh vähemalt luule on minu meelest see, kus kõrguse saab saavutada ainult oma lapsepõlvest tuntud emakeeles.