Aastal 1348 on Toscanat laastamas katk ning seitse daami ja kolm noormeest varjuvad Firenze lähistele väikesesse mägikülla, et seal kogukonnana elades pääseda neid ähvardava "musta surma" eest. Noored otsustavad aja viitmiseks jutustada teineteisele lugusid, et viia mõtted kohutavalt olukorralt eemale. Neis lugudes tegutsevad surev Catalina ja teda armastav Gentile Carisendi, ahne ja rumal Calandrino, türanliku Tancredi tütar Ghismunda, kes armastuse nimel sureb koos teener Guiscardoga, nunnakloostri abtiss Usimbalda, kes langeb lihalike rõõmude kütke, ning Federigo, kes armastusest Giovanna vastu ohverdab oma kalleima vara.

Film aluseks on Itaalia renessansiajastu suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313-1375) teos "Dekameron", mis koosneb raamjutustusega seotud sajast novellist. Neis ülistab kirjanik maiseid rõõme, pilkab asketismi ja jumalasulaste liiderlikkust ning silmakirjalikkust.

Toscanas sündinud režissöörid Paolo (s. 1929) ja Vittorio (s.1931) Taviani on koos filme teinud juba üle 60 aasta. Oma eelmise filmiga "Caesar peab surema" (Cesare dove morire) võitsid nad 2012. aastal Berliini filmifestivali parima filmi Kuldkaru. See põhines William Shakespeare'i näidendil "Julius Caesar", mida filmis esitasid Rooma ühe karmima vangla kinnipeetavad. Ka oma uue filmi puhul otsustasid vennad Tavianid pöörduda kirjandusklassika poole ning leidsid, et Boccaccio "Dekameron" pakub võimalust pääseda lähemale noortele, et neile armastuse ja lootuse abil näidata väljapääsu tänapäeva maailmas valitsevast kurjusest. Seda ilmestavad filmis ka muusika, värvikad kostüümid ja imekaunis Toscana.